Silt: Aino Rakkaselg
Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956
[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="2000"]
Aino Rakkaselg. Urmas Lauri[/caption]
Minu esimene mälestus on rõugete panemisest Kirbla vallamajas. Võisin olla nii kaheaastane ja muidugi kodune laps, kes polnud kusagil käinud. Võõras ümbrus, palju inimesi ja see kisa ja sagimine oli mulle liiast. Panin täiest kõrist lõugama. Üks meesarst tõstis mu ette lauale peegli ja ütles, et vaadaku ma ennast, kui kole ma olen nuttes. Peeglist vaatas mulle vastu lühikeseks lõigatud punaste juustega pärani suuga laps. Panin suu plaksti kinni ega teinud seda siis ka lahti, kui käe peale kaks kriipsu tõmmati.
Olin juba veidi vanem, kui isa ühel päeval pani Leksi ree ette ja sõitsime Kasari silla poole kauplusesse. Siis oli seal kaks kauplust, üks siinpool ja teine sealpool sillatammi, need põletati sõja ajal maha. Mäletan, et ukse kohal helises kelluke ja tagaruumist tuli blond naine, kelle kohta ema ütles, et poeproua. Ma ei mäleta, mida vanemad ostsid, aga poe ilu ja lõhn olid minu jaoks imelised. Poeproua tegi letil ühe plekkpurgi lahti ja andis mulle ümmarguse pehme ümbrisega kompveki.
Aino Rakkaselg. Urmas Lauri[/caption]
Minu esimene mälestus on rõugete panemisest Kirbla vallamajas. Võisin olla nii kaheaastane ja muidugi kodune laps, kes polnud kusagil käinud. Võõras ümbrus, palju inimesi ja see kisa ja sagimine oli mulle liiast. Panin täiest kõrist lõugama. Üks meesarst tõstis mu ette lauale peegli ja ütles, et vaadaku ma ennast, kui kole ma olen nuttes. Peeglist vaatas mulle vastu lühikeseks lõigatud punaste juustega pärani suuga laps. Panin suu plaksti kinni ega teinud seda siis ka lahti, kui käe peale kaks kriipsu tõmmati.
Olin juba veidi vanem, kui isa ühel päeval pani Leksi ree ette ja sõitsime Kasari silla poole kauplusesse. Siis oli seal kaks kauplust, üks siinpool ja teine sealpool sillatammi, need põletati sõja ajal maha. Mäletan, et ukse kohal helises kelluke ja tagaruumist tuli blond naine, kelle kohta ema ütles, et poeproua. Ma ei mäleta, mida vanemad ostsid, aga poe ilu ja lõhn olid minu jaoks imelised. Poeproua tegi letil ühe plekkpurgi lahti ja andis mulle ümmarguse pehme ümbrisega kompveki.
Pilte ühe lihtsa naise lapsepõlvest aastatel 1915–1934
[caption id="attachment_405690" align="alignnone" width="696"]
Foto: erakogu[/caption]
Benita-Elise Rakaselja mälestused kirjutas üles tema tütar Aino Rakkaselg.
Ma olevat olnud aastane, kui ema Liisa tõi mind Kangru-Mihklile, pani põrandale püsti ja sinna ma jäin.
Ema oli haige ja ei saanud minuga hakkama. Mu kasvatajaks sai isa Jaani poolõde Anna, keda ma hakkasin kutsuma tantaks. Veel elasid seal mu isapoolne vanaema Mari ja võõrasvanaisa Mihkel, vanaema teine mees. Pole kuldsemat inimest olnud kui Mihkel, kes hoolis minust väga, kes oma lusikast pani paremad palad minu lusikasse ja ütles ikka, et see tüdruk on tema vere järele.
Ma olin nelja-viieaastane, kui pidin heinamaale tantale ja vanaisale sööki järele viima.
Foto: erakogu[/caption]
Benita-Elise Rakaselja mälestused kirjutas üles tema tütar Aino Rakkaselg.
Ma olevat olnud aastane, kui ema Liisa tõi mind Kangru-Mihklile, pani põrandale püsti ja sinna ma jäin.
Ema oli haige ja ei saanud minuga hakkama. Mu kasvatajaks sai isa Jaani poolõde Anna, keda ma hakkasin kutsuma tantaks. Veel elasid seal mu isapoolne vanaema Mari ja võõrasvanaisa Mihkel, vanaema teine mees. Pole kuldsemat inimest olnud kui Mihkel, kes hoolis minust väga, kes oma lusikast pani paremad palad minu lusikasse ja ütles ikka, et see tüdruk on tema vere järele.
Ma olin nelja-viieaastane, kui pidin heinamaale tantale ja vanaisale sööki järele viima.