Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]  Käisin veel mai algul igal hommikul ja õhtul kasvuhoone vahet oma väikestele kapsataimedele kaasa elamas. Et meie kandis siin jagus maikuuni peaaegu igal ööl külma mitme miinuskraadi jagu ja mu kasvuhoone ei ole köetav, siis igaks juhuks tuli mul ööseks oma taimekastid seal kinni katta. Võibolla kapsakasvatamine ongi mu jaoks nii meeliköitev sellepärast, et see pole eriti lihtne. Ausalt, tomatite ja paprikatega on palju lihtsam. Kapsal on hukkaminemise võimalusi oluliselt rohkem ja võimalike vigade nimekiri pikk. Juba aprilli keskpaiku seemet toas karpi külvates tuleb arvestada, et toatemperatuuri vajavad nad ainult idanemise ajaks. Juba kahe idulehe faasis tuleks seemikud laiemale pikeerida ning otsekohe viia märksa jahedamasse ruumi, 6–12 päevase kraadi juurde. Nii nad mul lähevadki pärast pikeerimist otse kasvuhoonesse, sest soe toatemperatuur kasvamise ajal oleks neile palju-palju halvem kui järsk temperatuurimuutus, mida nad taluvad päris kergelt ja millest saavad üle paari päevaga. Samuti on kapsale ülioluline korralik valgus, mis toas ükskõik kui päikselisel aknalaual siiski pole piisav.

Nädala eest sattusin juurviljade lainele ja seetõttu oleks kohane kahest köögiviljavennakesest isegi pikemalt kirjutada – ikka naerist ja kaalikast, kelle vahel mõni ehk vahet ei teegi. Naeris (kapsasrohtude perekonnast pärit Brassica rapa rapa)on neist kahest vanem, teda hakati metsnaeri kujul söögiks tarvitama juba 4000 aastat tagasi Lähis-Idas, aga kultuuristati ta veidikene hiljem Vahemere maades, kus aretati temast juba sortegi. Arvatavasti koos Vana-Rooma sõja- ja rännumeestega levis see ilmastikukindel ja külmakartmatu köögivili ka Kesk- ja Põhja-Euroopasse, kus muutus pikkadeks sajanditeks üheks põhitoiduaineks. Nii oli enne kartulikasvatuse levikut naeris ka Eestis põhiline põllukultuur teravilja kõrval.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Vahel mõtlen, et võiks lasta ehitada endale korralikul vundamendil tugeva puit- või vähemalt tugevast valuterasest karkassiga kasvuhoone. Eriti mõtlesin selle peale läinud sügisel, kuulsusrikka oktoobritormi järel, kui tuul minu tomatimaja metallkarkassi kaheksaks suutis väänata ja polükarbonaatplaadid paarile hektarile laiali pillutada. Mõtlesin jah, et vaat kus vanasti tehti sügavale kivivundamendile, ei pääsenud selle alt sisse ei mutt ega rott, ja mis siis, et laste poolt iga paari aasta tagant mõni klaas puruks löödi, karkass elas see-eest üle mitu põlvkonda. Ei lõhkunud sellist kasvuhoonet talvine lumi ega sügisene torm, või vähemalt oli oskajal mehel paari purunenud klaasi lihtne vahetada. Ja need kasvuhooned olid nii suured, et kui vanaemal sihuke oli, siis jagus sealt umbes kõigi tema kuue lapse ja kaheteistkümne lapselapse peredele. Ja minul siin nelikümmend aastat hiljem, näe, sihuke plastist kökats, mis kuus aastat seisab, aga siis saab korra kõvemat tuult ja on käkrus, nagu oleks autoga otsa sõidetud.

Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu! Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Jaanuari viimastel päevadel selgub ootamatult, et enne uue hooaja algust on mul veel nii palju teha! On vaja seada sisse uue aasta aiakaustik. Joonistada omale korralikult köögiviljaaia selleaastane peenrajaotusplaan, arvestades viljavaheldust, millest ma vist juba olen kirjutanud. On vaja eelmise aasta aiakaustikust arvutisse ümber toksida ja süstematiseerida mullu istutatud taimede nimekirjad. On vaja sorteerida läbi seemnekast ja teha kindlaks, mida mul on ja mida mul ei ole. Mulle meenub hämaralt, et porgandiseemnega sai eelmine kevad ühele poole, paprikatega ka – nii et kindlasti on vaja saada olukorrast selge ülevaade ja teha nimekiri, mis seemneid peaksin hankima. On vaja (ja juba võimalikult kiiresti!) ära osta nende taimede seemned, mis külvatakse juba veebruaris. Näiteks eile tuli mul mõte, et see aasta tahaks suurtesse terrassipottidesse panna ripp-pelargoonid. Kahjuks on nende ettekasvatamise aeg väga pikk, neid võiks külvata juba jaanuaris – aga ka veebruar pole ehk veel hilja.