Silt: aidi valliku aiandusblogi
Aidi Valliku aiandusblogi: sooja teki alla
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks iga-aastane hilissügisene või varatalvine aianduslik peavalu on külmahellade taimede katmine. Pean tunnistama, et teen seda küll aasta-aastalt järjest vähem, sest olen õppinud nii iseenda kui ka teiste aednike jagatud kogemustest, et mis meie arust hea, et pruugi taime jaoks siiski seda olla, ning et taimede talvitumise edukuse määravad peale talvekatte tõhususe veel väga paljud muud asjaolud. Määrabki õigupoolest terve tingimuste palett, mida me oleme taimele pakkunud, ja see, kuidas on kaetud taime vajadused. Kas ta kasvab õiges pinnase-, niiskus- ja valgusrežiimis, ega teda kimbuta haigused või kahjurid, ega ta ole saanud juure- või tüvekahjustusi jmt – see kõik mängib talvitumise juures rolli. Nõrk ja haige taim on talvele kerge saak, siin ei päästa ka katmine. Ning tugevat ja tervet taime võime läbimõtlemata katmisega hoopistükkis ise kahjustada.
Nii lihtne on taime surnuks armastada: muldame roosid üles, katame turba või kuuseokste ja koormakatetega… ja kevadel kurvastame ikkagi mustade tüügaste pärast, mis meile selle paksu teki alt vastu vaatavad. Haapsalu aias sain sellega mitu aastat valusaid õppetunde, kuni käega lõin ja enam oma roose ei katnudki, piirdusin vaid mõõduka tagasilõikusega ja kallasin pool ämbritäit kompostmulda igaühele ümber. Ja näe imet, roosid talvitusid nõnda hoopis paremini.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks iga-aastane hilissügisene või varatalvine aianduslik peavalu on külmahellade taimede katmine. Pean tunnistama, et teen seda küll aasta-aastalt järjest vähem, sest olen õppinud nii iseenda kui ka teiste aednike jagatud kogemustest, et mis meie arust hea, et pruugi taime jaoks siiski seda olla, ning et taimede talvitumise edukuse määravad peale talvekatte tõhususe veel väga paljud muud asjaolud. Määrabki õigupoolest terve tingimuste palett, mida me oleme taimele pakkunud, ja see, kuidas on kaetud taime vajadused. Kas ta kasvab õiges pinnase-, niiskus- ja valgusrežiimis, ega teda kimbuta haigused või kahjurid, ega ta ole saanud juure- või tüvekahjustusi jmt – see kõik mängib talvitumise juures rolli. Nõrk ja haige taim on talvele kerge saak, siin ei päästa ka katmine. Ning tugevat ja tervet taime võime läbimõtlemata katmisega hoopistükkis ise kahjustada.
Nii lihtne on taime surnuks armastada: muldame roosid üles, katame turba või kuuseokste ja koormakatetega… ja kevadel kurvastame ikkagi mustade tüügaste pärast, mis meile selle paksu teki alt vastu vaatavad. Haapsalu aias sain sellega mitu aastat valusaid õppetunde, kuni käega lõin ja enam oma roose ei katnudki, piirdusin vaid mõõduka tagasilõikusega ja kallasin pool ämbritäit kompostmulda igaühele ümber. Ja näe imet, roosid talvitusid nõnda hoopis paremini.
Aidi Valliku aiandusblogi: võrgutatud puud ja põõsad
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks hilissügisene töö, mis mul vahel lausa esimese lumeni kipub venima, on noorte puude „võrgutamine”. Nagu kõlast juba kosta, seisnebki see noorte puukeste ümbritsemises aia või võrguga, et talvised metsikumate kommetega aiakülalised neid nahka ei keeraks.
Muidugi ei ole seda tarvis, kui juba krunt ise on ümbritsetud kõrgema aiaga, aga siin Lõuna-Eesti hajakülades ei ole tara just sage nähtus. Selle rajamine oleks siinkandis ebaotstarbekalt kulukas, sest taluõued on traditsiooniliselt väga suured, juba hoonetevaheline hoov on sagedasti 3000 m² ja rohkem, rääkimata nurgatagustest, sauna ümbrusest ja peenramaast. See on just see, mis paneb künkliku Lõuna-Eesti vanad talud nii loomulikult ja armsalt maastikku sulanduma: iga pere oma künka otsas, poole kilomeetri jagu maad naabrini. Aga eks tee sedaviisi aeda ümber.
Sellepärast on siin hädavajalik noori puittaimi kitsede ja jäneste eest kaitsta hoopis individuaalse lähenemise korras. Selleks ostetakse enamasti korralik rull odavamat aiavõrku, lõigatakse sellest parajad jupid, vormitakse need torudeks ja iga puuke saabki oma isikliku soomusrüü.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks hilissügisene töö, mis mul vahel lausa esimese lumeni kipub venima, on noorte puude „võrgutamine”. Nagu kõlast juba kosta, seisnebki see noorte puukeste ümbritsemises aia või võrguga, et talvised metsikumate kommetega aiakülalised neid nahka ei keeraks.
Muidugi ei ole seda tarvis, kui juba krunt ise on ümbritsetud kõrgema aiaga, aga siin Lõuna-Eesti hajakülades ei ole tara just sage nähtus. Selle rajamine oleks siinkandis ebaotstarbekalt kulukas, sest taluõued on traditsiooniliselt väga suured, juba hoonetevaheline hoov on sagedasti 3000 m² ja rohkem, rääkimata nurgatagustest, sauna ümbrusest ja peenramaast. See on just see, mis paneb künkliku Lõuna-Eesti vanad talud nii loomulikult ja armsalt maastikku sulanduma: iga pere oma künka otsas, poole kilomeetri jagu maad naabrini. Aga eks tee sedaviisi aeda ümber.
Sellepärast on siin hädavajalik noori puittaimi kitsede ja jäneste eest kaitsta hoopis individuaalse lähenemise korras. Selleks ostetakse enamasti korralik rull odavamat aiavõrku, lõigatakse sellest parajad jupid, vormitakse need torudeks ja iga puuke saabki oma isikliku soomusrüü.
Aidi Vallik: hilissügisesed istutustööd
Nagu igal aastal, on ka sel sügisel nõnda läinud, et millalgi mardi- ja kadripäeva vahel haarab mind paanika, et ikka veel pole ma jõudnud kõiki oma totsikuid, nutsakuid ja lillesibulaid maha istutada. Ahnus on alati tugevam kui realistlik hinnang oma töövõimele ja suutlikkusele, seepärast on novembris mu jaoks üsna tavapärane ennast kiruda ja külmetavate kätega vihmanätskes mullas songerdada.
Aidi Vallik: turbamängud
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Paljudele aiapidajatele meeldivad rododendronid ehk rodod. Mõnele meeldivad need isegi sedavõrd, et otsustatakse neid istutada rohkem kui paar-kolm või hakatakse lausa kollektsioneerima. Sellisel juhul veab, kui aed asub hapu mullaga kohas, vana männimetsa all või rabaserval, sest rodo vajab elu ja tervise juures olemiseks happelise reaktsiooniga õhurikast pinnast. Aga kui ei ole nii, kui aed asub leeliselistel muldadel, näiteks paesel pinnasel, tekib vajadus sinna omaette väike turbaaed või turbapeenar rajada.
Ka see on üks eritüübilisi kasvukeskkondi ja selle rajamiseks on eriti põhjust siis, kui peale uhkete rodode tahetakse kätt proovida veel teistegi huvitavate happelembeliste taimedega nagu ilusad ja õrnad küüvitsad, kalmiad, eerikad, kanarbikud või kasulikud jõhvikad, pohlad, kännas- ja muud mustikad.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Paljudele aiapidajatele meeldivad rododendronid ehk rodod. Mõnele meeldivad need isegi sedavõrd, et otsustatakse neid istutada rohkem kui paar-kolm või hakatakse lausa kollektsioneerima. Sellisel juhul veab, kui aed asub hapu mullaga kohas, vana männimetsa all või rabaserval, sest rodo vajab elu ja tervise juures olemiseks happelise reaktsiooniga õhurikast pinnast. Aga kui ei ole nii, kui aed asub leeliselistel muldadel, näiteks paesel pinnasel, tekib vajadus sinna omaette väike turbaaed või turbapeenar rajada.
Ka see on üks eritüübilisi kasvukeskkondi ja selle rajamiseks on eriti põhjust siis, kui peale uhkete rodode tahetakse kätt proovida veel teistegi huvitavate happelembeliste taimedega nagu ilusad ja õrnad küüvitsad, kalmiad, eerikad, kanarbikud või kasulikud jõhvikad, pohlad, kännas- ja muud mustikad. Aidi Valliku aiandusblogi: veel põnevaid püsikuaedu
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Nii- ja naasugustest kiviktaimlatest olen ma nüüd pajatanud juba mitmes jaos, seepärast võiks nende hulgast mainida veel üht: kruusa- ehk klibuaeda. Selles ei pea ilmtingimata olema kive, kuigi võib olla, ja see on enamasti tasapinnaline, mitte reljeefse vormiga. Siiski peab see asuma lahjal ja kuival, väga hästi vett läbi laskval pinnasel, ja et seal pole eesmärgiks kivide või reljeefi eksponeerimine, sobivad sinna kasvama ka kõrgemad ja isegi väga kõrged niiskustundlikud püsikud, näiteks rohtlaliiliad.
Nagu selle aiatüübi nimigi ütleb, on seal pinnase ülemiseks kihiks kare kruus või kiviklibu või nende segu. Olen näinud kasutatavat ka peent killustikku, aga see ei jäta enam väga looduslikku muljet. Pealegi on terava killustiku seest raske rohida. Sellise pinnasega on kohastunud üllatavalt suur hulk ilusaid taimi, väga hästi tunnevad end selles keskkonnas igasugused kellukad, ogaputked, Alpi astrid ja teised, kelle kasvunõueteks on lubjarohke, lahja ja kuiv maa.
Kruusaaed on hea võimalus taimestada endiseid tööstuslikke alasid, mis esmapilgul tunduvad täiesti taimevaenulikud – näiteks maailmakuulus Beth Chatto klibuaed on rajatud endise parkla peale.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Nii- ja naasugustest kiviktaimlatest olen ma nüüd pajatanud juba mitmes jaos, seepärast võiks nende hulgast mainida veel üht: kruusa- ehk klibuaeda. Selles ei pea ilmtingimata olema kive, kuigi võib olla, ja see on enamasti tasapinnaline, mitte reljeefse vormiga. Siiski peab see asuma lahjal ja kuival, väga hästi vett läbi laskval pinnasel, ja et seal pole eesmärgiks kivide või reljeefi eksponeerimine, sobivad sinna kasvama ka kõrgemad ja isegi väga kõrged niiskustundlikud püsikud, näiteks rohtlaliiliad.
Nagu selle aiatüübi nimigi ütleb, on seal pinnase ülemiseks kihiks kare kruus või kiviklibu või nende segu. Olen näinud kasutatavat ka peent killustikku, aga see ei jäta enam väga looduslikku muljet. Pealegi on terava killustiku seest raske rohida. Sellise pinnasega on kohastunud üllatavalt suur hulk ilusaid taimi, väga hästi tunnevad end selles keskkonnas igasugused kellukad, ogaputked, Alpi astrid ja teised, kelle kasvunõueteks on lubjarohke, lahja ja kuiv maa.
Kruusaaed on hea võimalus taimestada endiseid tööstuslikke alasid, mis esmapilgul tunduvad täiesti taimevaenulikud – näiteks maailmakuulus Beth Chatto klibuaed on rajatud endise parkla peale. Aidi Valliku aiandusblogi: kuidas ma kivilat tegin
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Jõudsin viimati eritüübilistest püsikupeenardest rääkides selleni, kuidas mul lõpuks ometi avanes võimalus ükskord ka päris kiviktaimla, alpinaarium rajada. Aastaid olen taolisi imetlenud vaid võõrastes aedades ja tõsist kadedust tundnud, seepärast oli õige hetk härjal sarvist haarata ja asjaga algust teha.
Meile pidi tulema kopp – juurima välja vana, vähemalt 50aastase ning lõpuks tõesti otsad andnud mägimännigrupi kände, samuti tasandama kuivatiesist platsi, kust oli vaja eemaldada hunnik aegade jooksul kokku kuhjatud lahtisi kive. Nende otsas võis seal seni jalad ära murda, rääkimata sellest, kui tülikas kivide vahelt niita oli.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Jõudsin viimati eritüübilistest püsikupeenardest rääkides selleni, kuidas mul lõpuks ometi avanes võimalus ükskord ka päris kiviktaimla, alpinaarium rajada. Aastaid olen taolisi imetlenud vaid võõrastes aedades ja tõsist kadedust tundnud, seepärast oli õige hetk härjal sarvist haarata ja asjaga algust teha.
Meile pidi tulema kopp – juurima välja vana, vähemalt 50aastase ning lõpuks tõesti otsad andnud mägimännigrupi kände, samuti tasandama kuivatiesist platsi, kust oli vaja eemaldada hunnik aegade jooksul kokku kuhjatud lahtisi kive. Nende otsas võis seal seni jalad ära murda, rääkimata sellest, kui tülikas kivide vahelt niita oli. Käsi mullas: eritüübilised püsikupeenrad
Kui öelda „püsilillepeenar”, siis kerkib meie silme ette ikka see kõige tavapärasem, juba vanaemade ajast tuntud eriliigilistest püsililledest koosnev peenar. Aga peale selle on olemas ju veel kiviktaimlad ehk/ja alpiaiad, segaistutusalad, rosaariumid ehk roosipeenrad, iridaariumid ehk aediirisepeenrad, nõmmeaiad, kruusa- ehk klibuaiad, sooaiad, metsaaiad, varjuaiad ja kindlasti veel midagi, mis mulle esimese hooga meelde ei tulegi. Kuid need kõik tähendavad siiski rohkem või vähem istutusalasid ehk peenraid, mis mõeldud samatüübiliste püsikute koondamiseks just neile sobivatesse tingimustesse.
Aidi Valliku aiandusblogi: püsikupeenra multšimisest
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Püsilillepeenra hooldusnõudlikkust saab edukalt vähendada multšimisega, millest ma olen selles aianduskolumnide sarjas juba paar korda varemgi juttu teinud. Kuid lillepeenras on sellel tegevusel jällegi selline pisut omanäoline spetsiifika, lihtne on mõne väga elementaarse tõsiasja vastu eksida, kui selle peale lihtsalt ei tule.
Mul on see teema just neil päevil teravalt õhus, sest sel suvel pidin luhtunuks tunnistama eksperimendi tammelehehakkega, millega katsin läinud sügisel oma pika sissesõiduteed ääristava püsilillepeenra. Taimede talvitumisele mõjus see muidugi väga hästi, selles peenras talvekahjusid ei olnud, aga järgneva kevade ja suve jooksul ilmnesid siiski selle meetodi vead, mille tõttu ma teist korda seda enam ei proovi.
Esiteks selgus, et hakitud lehtedest tehtud multš on ikkagi liiga kerge. Tuul seda küll laiali kandma ei hakanud, aga peenras liigutas paigast küll. Samuti liikus see liialt kergesti kohalt ära, kui tööd oli vaja teha peenra sees, rohida või lõigata äraõitsenud õievarsi. Iga selline liikumine aga tähendab, et õhu kaudu multši pealispinnale langenud umbrohuseemned satuvad allapoole mullapinnale, kus nad saavad idanema hakata. Sest kui multš kohalt liigub, laseb see läbi ka selleks vajaliku valguse. Nii et tegelikult rohisin ma terve suve selles peenras end vastselt külvanud võilille ja ohakat nagu sõge, sel „enne ja pärast“ pildil polnud põrmugi erinevust.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Püsilillepeenra hooldusnõudlikkust saab edukalt vähendada multšimisega, millest ma olen selles aianduskolumnide sarjas juba paar korda varemgi juttu teinud. Kuid lillepeenras on sellel tegevusel jällegi selline pisut omanäoline spetsiifika, lihtne on mõne väga elementaarse tõsiasja vastu eksida, kui selle peale lihtsalt ei tule.
Mul on see teema just neil päevil teravalt õhus, sest sel suvel pidin luhtunuks tunnistama eksperimendi tammelehehakkega, millega katsin läinud sügisel oma pika sissesõiduteed ääristava püsilillepeenra. Taimede talvitumisele mõjus see muidugi väga hästi, selles peenras talvekahjusid ei olnud, aga järgneva kevade ja suve jooksul ilmnesid siiski selle meetodi vead, mille tõttu ma teist korda seda enam ei proovi.
Esiteks selgus, et hakitud lehtedest tehtud multš on ikkagi liiga kerge. Tuul seda küll laiali kandma ei hakanud, aga peenras liigutas paigast küll. Samuti liikus see liialt kergesti kohalt ära, kui tööd oli vaja teha peenra sees, rohida või lõigata äraõitsenud õievarsi. Iga selline liikumine aga tähendab, et õhu kaudu multši pealispinnale langenud umbrohuseemned satuvad allapoole mullapinnale, kus nad saavad idanema hakata. Sest kui multš kohalt liigub, laseb see läbi ka selleks vajaliku valguse. Nii et tegelikult rohisin ma terve suve selles peenras end vastselt külvanud võilille ja ohakat nagu sõge, sel „enne ja pärast“ pildil polnud põrmugi erinevust.