Silt: aidi valliku aiandusblogi
Aidi Valliku aiandusblogi: tomatid tuppa
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Pärast külluslikku suveaega, pärast kõiki neid ämbritäisi punaseid, kollaseid, oranže, pruune või triibulisi lõhnavaid tomateid, on kasvuhoone sügiskoristus omamoodi kurb töö ja hüvastijätt aia-aastaga. Viivitan ikka sellega nii kaua, kui kannatab, oodates ja lootes siiski veel seda viimast punast tomatit… aga kui päevad jäävad pilviseks ja lühikeseks ning temperatuurid langevad püsivalt alla kümne soojakraadi, tuleb leppida faktiga, et kütteta kasvuhoonest enam värvunud tomatit ei saa. Siis on mõistlik alla anda, rohelised tomatid ära korjata ja tuppa järelvalmima tuua.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Pärast külluslikku suveaega, pärast kõiki neid ämbritäisi punaseid, kollaseid, oranže, pruune või triibulisi lõhnavaid tomateid, on kasvuhoone sügiskoristus omamoodi kurb töö ja hüvastijätt aia-aastaga. Viivitan ikka sellega nii kaua, kui kannatab, oodates ja lootes siiski veel seda viimast punast tomatit… aga kui päevad jäävad pilviseks ja lühikeseks ning temperatuurid langevad püsivalt alla kümne soojakraadi, tuleb leppida faktiga, et kütteta kasvuhoonest enam värvunud tomatit ei saa. Siis on mõistlik alla anda, rohelised tomatid ära korjata ja tuppa järelvalmima tuua. 6
Aidi Valliku aiandusblogi: kuivlilled, talvine rõõm
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Mulle meeldib aiast lilli tuppa vaasidesse tuua, kevadest sügiseni, lumikellukestest ja kaseurvaokstest hilissügiseste krüsanteemide ja püsikastriteni. Kuid kui öökülmad on sügisest aiast mitu raksu üle käinud, pole enam vaasi tuua midagi.
Sellepärast kasvatangi ma kuivlilli, suve teisest poolest alates köidan neid järjest kimpudesse ja riputan kuivama, ning nüüd novembri hakul ongi käes aeg need kasutusse võtta. Vaasid laua- ja kapipealsetel saavad nii lilleiluga täidetud kogu pikaks eesootavaks talveks, ja iga kord, kui neile peale vaatad, tuleb jälle suvine rõõm hinge.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Mulle meeldib aiast lilli tuppa vaasidesse tuua, kevadest sügiseni, lumikellukestest ja kaseurvaokstest hilissügiseste krüsanteemide ja püsikastriteni. Kuid kui öökülmad on sügisest aiast mitu raksu üle käinud, pole enam vaasi tuua midagi.
Sellepärast kasvatangi ma kuivlilli, suve teisest poolest alates köidan neid järjest kimpudesse ja riputan kuivama, ning nüüd novembri hakul ongi käes aeg need kasutusse võtta. Vaasid laua- ja kapipealsetel saavad nii lilleiluga täidetud kogu pikaks eesootavaks talveks, ja iga kord, kui neile peale vaatad, tuleb jälle suvine rõõm hinge.
Aidi Valliku aiandusblogi: tühjad köögiviljapeenrad
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Ühest tõhusast köögiviljaaiast saab saaki korjata juba maikuust alates: kõigepealt kasvuhooneredised, -till ja -salat, enne jaanipäeva peenralt redised ja spinat, suve hakul aedmaasikad ja söödava kuslapuu marjad, vaid veidike hiljem herned, suhkruherned ja naerid, pärast neid nui- ja varased kapsad, lillkapsad ja brokoli, ja juba tulevad kurgid ja oad ja tomatid ja… Mida sügise poole, seda rohkem ämbritäisi tuleb aiamaalt tuppa kanda, puhastada, lõikuda ja sisse teha. Septembris tundubki, et pole enam hool ja hoobil vahet, sest kõike aina tuleb.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Ühest tõhusast köögiviljaaiast saab saaki korjata juba maikuust alates: kõigepealt kasvuhooneredised, -till ja -salat, enne jaanipäeva peenralt redised ja spinat, suve hakul aedmaasikad ja söödava kuslapuu marjad, vaid veidike hiljem herned, suhkruherned ja naerid, pärast neid nui- ja varased kapsad, lillkapsad ja brokoli, ja juba tulevad kurgid ja oad ja tomatid ja… Mida sügise poole, seda rohkem ämbritäisi tuleb aiamaalt tuppa kanda, puhastada, lõikuda ja sisse teha. Septembris tundubki, et pole enam hool ja hoobil vahet, sest kõike aina tuleb.
Aidi Valliku aiandusblogi: rõõm põldubadest
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Põldube on puhas rõõm nii kasvatada kui ka süüa, kahe erandiga: neid on natuke tüütu kaunadest välja puhastada ja need ei tohiks minu meelest olla kuivatatud. See viimane on küll ilmselt väga maitseasi, ja pealegi on ubade kuivatamine nende säilitamiseks traditsiooniline ning lollikindel viis. Lihtsalt – isegi pärast korralikku leotamist ei ole nende maitse enam iialgi see mis kuivatamata ubadel. Sellepärast eelistan mina oma põldube säilitada sügavkülmikus.
Põldubade suur voorus peale kõigi neis leiduvate toitainete ja mineraalide on muidugi see, et neid on lihtne kasvatada. Nad on üsna vähenõudlikud ega nõua aiapidajalt mingeid erilisi trikke või pühendunud hoolitsust. Vanasti külvati ube põllule kartulivagude vahele ja seal need rõõmsasti siis kasvasid. Olen aga kuulnud mõtlemapanevaid lugusid tänapäeva aiapidajatelt, kelle väitel polevat nende saagikus kartuli vahel suurem asi. Ma ise niimoodi võrdlevalt neid kasvatanud ei ole.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Põldube on puhas rõõm nii kasvatada kui ka süüa, kahe erandiga: neid on natuke tüütu kaunadest välja puhastada ja need ei tohiks minu meelest olla kuivatatud. See viimane on küll ilmselt väga maitseasi, ja pealegi on ubade kuivatamine nende säilitamiseks traditsiooniline ning lollikindel viis. Lihtsalt – isegi pärast korralikku leotamist ei ole nende maitse enam iialgi see mis kuivatamata ubadel. Sellepärast eelistan mina oma põldube säilitada sügavkülmikus.
Põldubade suur voorus peale kõigi neis leiduvate toitainete ja mineraalide on muidugi see, et neid on lihtne kasvatada. Nad on üsna vähenõudlikud ega nõua aiapidajalt mingeid erilisi trikke või pühendunud hoolitsust. Vanasti külvati ube põllule kartulivagude vahele ja seal need rõõmsasti siis kasvasid. Olen aga kuulnud mõtlemapanevaid lugusid tänapäeva aiapidajatelt, kelle väitel polevat nende saagikus kartuli vahel suurem asi. Ma ise niimoodi võrdlevalt neid kasvatanud ei ole. Aidi Vallik: ideaal ja tegelikkus
Aednikuvarustuse hulka kuulub terve hulk selliseidki tööriistu, mida pidevalt endaga kaasa lohistada on raske või tüütu, sest need on lihtsalt nõnda suured. Ja siin pole tõesti muud teha, kui hoida neid kusagil kindlas kohas koos, kuid samas ka piisavalt eraldi, et poleks tarvis üht asja otsides tervet virna ümber tõsta.
Minu suurem aiavarustus ripub aiakuuris pikkade naelte või konksude otsas, kõik kenasti üksteise kõrval. Vähemalt ideaalis, ja talvel muidugi. Suviti – aktiivsel aiandushooajal – aga kipub ideaal tegelikust elust lahknema
Aidi Vallik: veel katetest ja katmistest
Juba varem olen kirjutanud, kuidas mu peenrad on igaüks eraldi ääristatud madalate laudadega, ja olen ka põhjendanud, miks minu meelest niimoodi palju kasulikum on. Üks osa selliste äärte kasulikkusest ongi muide võimalus kinnitada nende külge kerge vaevaga mitmesuguseid konstruktsioone, näiteks kilede, kattelooride või võrkmaterjalide paigaldamiseks. Kasutan ise piisavalt pikki plastveetorust lõigatud juppe, mille painutatud kaarte otsad vajutan peenrasse täpselt äärislaua vastu, seespool muidugi, nii et äärislaud hoiab kaare otsi kindlalt paigal ega lase neil lengerdama või maa seest välja vupsama hakata.