Silt: aidi valliku aiandusblogi
Aidi Vallik: roosidega talvele vastu
Paljud aiapidajad armastavad roose, kuigi need kipuvad enamasti olema väga töömahukad lilled. Kevadest sügiseni aina pritsi neid, küll tahmlaiksuse, küll mõne muu seenhaiguse või näljaste satikate vastu, sügisel aga mässa nende talveks valmis panemisega. Isegi talvel ei saa süda rahu, eriti kui korralikku lund pole maha tulnud ja üks talvine vihmasadu ajab teist taga. Kevadel vaatavad meile mahakooritud talvekatete alt aga pahatihti vastu mustaks tõmbunud tüükad ning siis saab jaanipäevani mõistatada, mis saab: kas jäävad ellu või on tõesti lõplikult läinud.
Sellepärast ma enam peenraroosidega mässata ei viitsigi. Olgu nad pealegi lillemaailma kuningad ja õitsemisajal hingematvalt kaunid. Las jääb see ilu minust hoolsamatele inimestele. Nii ma isegi ei planeerinud
Aidi Valliku aiandusblogi: tomatid tuppa
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Pärast külluslikku suveaega, pärast kõiki neid ämbritäisi punaseid, kollaseid, oranže, pruune või triibulisi lõhnavaid tomateid, on kasvuhoone sügiskoristus omamoodi kurb töö ja hüvastijätt aia-aastaga. Viivitan ikka sellega nii kaua, kui kannatab, oodates ja lootes siiski veel seda viimast punast tomatit… aga kui päevad jäävad pilviseks ja lühikeseks ning temperatuurid langevad püsivalt alla kümne soojakraadi, tuleb leppida faktiga, et kütteta kasvuhoonest enam värvunud tomatit ei saa. Siis on mõistlik alla anda, rohelised tomatid ära korjata ja tuppa järelvalmima tuua.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Pärast külluslikku suveaega, pärast kõiki neid ämbritäisi punaseid, kollaseid, oranže, pruune või triibulisi lõhnavaid tomateid, on kasvuhoone sügiskoristus omamoodi kurb töö ja hüvastijätt aia-aastaga. Viivitan ikka sellega nii kaua, kui kannatab, oodates ja lootes siiski veel seda viimast punast tomatit… aga kui päevad jäävad pilviseks ja lühikeseks ning temperatuurid langevad püsivalt alla kümne soojakraadi, tuleb leppida faktiga, et kütteta kasvuhoonest enam värvunud tomatit ei saa. Siis on mõistlik alla anda, rohelised tomatid ära korjata ja tuppa järelvalmima tuua. 6
Aidi Valliku aiandusblogi: kuivlilled, talvine rõõm
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Mulle meeldib aiast lilli tuppa vaasidesse tuua, kevadest sügiseni, lumikellukestest ja kaseurvaokstest hilissügiseste krüsanteemide ja püsikastriteni. Kuid kui öökülmad on sügisest aiast mitu raksu üle käinud, pole enam vaasi tuua midagi.
Sellepärast kasvatangi ma kuivlilli, suve teisest poolest alates köidan neid järjest kimpudesse ja riputan kuivama, ning nüüd novembri hakul ongi käes aeg need kasutusse võtta. Vaasid laua- ja kapipealsetel saavad nii lilleiluga täidetud kogu pikaks eesootavaks talveks, ja iga kord, kui neile peale vaatad, tuleb jälle suvine rõõm hinge.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Mulle meeldib aiast lilli tuppa vaasidesse tuua, kevadest sügiseni, lumikellukestest ja kaseurvaokstest hilissügiseste krüsanteemide ja püsikastriteni. Kuid kui öökülmad on sügisest aiast mitu raksu üle käinud, pole enam vaasi tuua midagi.
Sellepärast kasvatangi ma kuivlilli, suve teisest poolest alates köidan neid järjest kimpudesse ja riputan kuivama, ning nüüd novembri hakul ongi käes aeg need kasutusse võtta. Vaasid laua- ja kapipealsetel saavad nii lilleiluga täidetud kogu pikaks eesootavaks talveks, ja iga kord, kui neile peale vaatad, tuleb jälle suvine rõõm hinge.
Aidi Valliku aiandusblogi: tühjad köögiviljapeenrad
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Ühest tõhusast köögiviljaaiast saab saaki korjata juba maikuust alates: kõigepealt kasvuhooneredised, -till ja -salat, enne jaanipäeva peenralt redised ja spinat, suve hakul aedmaasikad ja söödava kuslapuu marjad, vaid veidike hiljem herned, suhkruherned ja naerid, pärast neid nui- ja varased kapsad, lillkapsad ja brokoli, ja juba tulevad kurgid ja oad ja tomatid ja… Mida sügise poole, seda rohkem ämbritäisi tuleb aiamaalt tuppa kanda, puhastada, lõikuda ja sisse teha. Septembris tundubki, et pole enam hool ja hoobil vahet, sest kõike aina tuleb.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Ühest tõhusast köögiviljaaiast saab saaki korjata juba maikuust alates: kõigepealt kasvuhooneredised, -till ja -salat, enne jaanipäeva peenralt redised ja spinat, suve hakul aedmaasikad ja söödava kuslapuu marjad, vaid veidike hiljem herned, suhkruherned ja naerid, pärast neid nui- ja varased kapsad, lillkapsad ja brokoli, ja juba tulevad kurgid ja oad ja tomatid ja… Mida sügise poole, seda rohkem ämbritäisi tuleb aiamaalt tuppa kanda, puhastada, lõikuda ja sisse teha. Septembris tundubki, et pole enam hool ja hoobil vahet, sest kõike aina tuleb.
Aidi Valliku aiandusblogi: rõõm põldubadest
[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Põldube on puhas rõõm nii kasvatada kui ka süüa, kahe erandiga: neid on natuke tüütu kaunadest välja puhastada ja need ei tohiks minu meelest olla kuivatatud. See viimane on küll ilmselt väga maitseasi, ja pealegi on ubade kuivatamine nende säilitamiseks traditsiooniline ning lollikindel viis. Lihtsalt – isegi pärast korralikku leotamist ei ole nende maitse enam iialgi see mis kuivatamata ubadel. Sellepärast eelistan mina oma põldube säilitada sügavkülmikus.
Põldubade suur voorus peale kõigi neis leiduvate toitainete ja mineraalide on muidugi see, et neid on lihtne kasvatada. Nad on üsna vähenõudlikud ega nõua aiapidajalt mingeid erilisi trikke või pühendunud hoolitsust. Vanasti külvati ube põllule kartulivagude vahele ja seal need rõõmsasti siis kasvasid. Olen aga kuulnud mõtlemapanevaid lugusid tänapäeva aiapidajatelt, kelle väitel polevat nende saagikus kartuli vahel suurem asi. Ma ise niimoodi võrdlevalt neid kasvatanud ei ole.
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Põldube on puhas rõõm nii kasvatada kui ka süüa, kahe erandiga: neid on natuke tüütu kaunadest välja puhastada ja need ei tohiks minu meelest olla kuivatatud. See viimane on küll ilmselt väga maitseasi, ja pealegi on ubade kuivatamine nende säilitamiseks traditsiooniline ning lollikindel viis. Lihtsalt – isegi pärast korralikku leotamist ei ole nende maitse enam iialgi see mis kuivatamata ubadel. Sellepärast eelistan mina oma põldube säilitada sügavkülmikus.
Põldubade suur voorus peale kõigi neis leiduvate toitainete ja mineraalide on muidugi see, et neid on lihtne kasvatada. Nad on üsna vähenõudlikud ega nõua aiapidajalt mingeid erilisi trikke või pühendunud hoolitsust. Vanasti külvati ube põllule kartulivagude vahele ja seal need rõõmsasti siis kasvasid. Olen aga kuulnud mõtlemapanevaid lugusid tänapäeva aiapidajatelt, kelle väitel polevat nende saagikus kartuli vahel suurem asi. Ma ise niimoodi võrdlevalt neid kasvatanud ei ole.