Silt: aidi valliku aiandusblogi
Aidi Valliku aiandusblogi: hilised hellikud
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Facebooki aiandusgruppides satub vahel ette igasuguseid ahvatlusi. Näiteks õrritas mõni päev tagasi üks aianduslik hea tuttav seal teisi kahevärvilise lespedeetsa (Lespedeza bicolor) fotoga. See põnev Ida-Aasiast pärit ja liblikõieliste sugukonda kuuluv põõsas õitseb nimelt üsna hilja sügisel toredate vaarikpunaste õitega, ja hilja sügisel õitsevaid põõsaid ei saa meie kliimas ju kunagi liiga palju olla.
Muidugi suundusin ma kohe interneti avarustesse uurimisretkele ja sain teada, et vähemalt teoreetiliselt peaks ta kenasti kasvama ka Eesti läänerannikul, ja soojas aianurgas, talvekatte või teiste taimede turbe all ka lausa sisemaal. Tal on armas kuhikjas kasvukuju ja graatsiliselt langevad oksad. Kasvavat meie kliimas umbes inimesekõrguseks, seega viisakas keskmist kasvu põõsas. Eelistab kuivemaid ja lahjemaid muldi ning talub põuda. Parimat vormi näitavat täispäikeses kasvades. Lisasin ta oma soovinimekirja ja eks järgmine kevad hakkan ringi vaatama, kas keegi siinmail teda paljundab ja müüb.

Aidi Valliku aiandusblogi: sügisesed sibullilled
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Igal sügisel vaieldakse ühismeedia aiandusgruppides tuliselt sügiseste krookuste ja sügislillede teemal, nii et hakkab juba nalja tegema. Eks siin külvab segadust jälle see lillede rahvapärane nimetamine, mis igas peres on olnud omamoodi.
See, mida tihtilugu sügiskrookuseks nimetatakse, kipub tegelikkuses olema enamasti siiski harilik sügislill (Colchicum autumnale), mis on meie aedades levinud ammusest ajast. Tema karikakujuline lillakasroosa õis sarnaneb tõepoolest krookustega, kuid on viimastest oluliselt suurem ja õitseb ka varem, augusti teisest poolest alates. Sügisesed krookused (Crocus) alustavad õitsemist siis, kui sügislilled juba lõpetavad – kõige varem septembri keskpaigas. Sügislillede õiekarika sisemuses võib kokku lugeda kuus tolmukat, krookustel on neid aga ainult kolm. Ka lehed on sügislillel ja krookustel erinevad, kuigi need on nähtavad vaid kevaditi. Sügiseste krookuste lehed on kitsad nagu kevadistelgi krookustel, sügislillede lehed on aga suuremad ja lapikumad. Mõni õnnetu on neid isegi korjanud ja söönud karulaugu lehtede pähe ja seetõttu omadega haiglas lõpetanud. Nimelt on sügislille kõik osad väga mürgised. Krookused mürgised ei ole, aga nende kitsad kleenukesed lehed ei ahvatle end ka sööma.

Aidi Valliku aiandusblogi: veel hiliseid õisi
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Kui mõtlema hakata, siis on hilja sügiselgi õitsevaid lilli küllalt, et peenrad peaaegu lumeni värvirõõmsad hoida. Peale eelmisel laupäeval kirjeldatud Hubei ja Jaapani ülaste, särava päevakübara, aedheleeniumite ja erinevat liiki sügisastrite on ju veel variante!
Paljude arvates on krüsanteemid ühed kõige kaunimad sügislilled aias. Tõepoolest! Neid on olemas väga erineva õievärvi ja kasvukujuga, kuid paraku on enamik maailma krüsanteemisorte meie kliima jaoks sobimatud. Meil saavad avamaal talvitumisega hakkama ning puhkevad sügisel mõistlikul ajal õide siiski need kõige-kõige varasema õitsemisega ja kõige-kõige külmakindlamad sordid. Kõige kindlam on oma aeda toimivad krüsanteemid saada mõne sõbra aias juba mitu aastat edukalt kasvanud puhmast jagades või osta taimelaatadelt kohalike paljundajate või memmekeste käest. Just neid kanaleid pidi liiguvad vanad ja meie oludes end tõestanud (kuigi nimetud) krüsanteemisordid. Neid on tegelikult ootamatult palju ja erinevaid, lihtsalt kaubanduses need ei liigu.

Igat moodi peenraservad
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Üks asi on kaitsta peenart kõrvalt tuleva juurumbrohu eest. See eeldab 10–20 cm sügavuses pinnasesse sisse kaevatud piiret. Teine teema on aga, kuidas takistada murukamara laienemist peenrasse. Ebaühtlaselt peenrasse sisse kasvav muru silma just ei rõõmusta, pealegi moonutab peenra piirjooni. See küsimus ei ole ka ainult kosmeetiline, vaid mõjutab aia niitmismugavust ning -tõhusust.

1
Aidi Vallik: umbrohupiirded ja peenraäärised
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Umbrohi satub peenrasse kolme moodi: kas pealt, kõrvalt või alt. Pealt saabub umbrohi seemnetega, mida kas linnukesed kohale kannavad, peenra kõrval kasvav emataim laiali paiskab või tuuleke toob. Kuni me neid seemnekesi idanema ei lase, seni need probleemi ei põhjusta. Siinkohal on korralik multšikiht hea abimees.
Peab ainult meeles pidama, et iga kord, kui multšikihti ja mulda mingi tegevusega segame, näiteks midagi peenrasse juurde istutades või midagi sealt üles tõmmates, loome võimaluse umbrohu idanemiseks. Võimaldame seemnel ligipääsu mullale ja mullas seni valguse käest peidus olnud seemned toome jälle üles pinnale, kus nad oma elutegevust alustada suudavad. Sellepärast võiks pärast taolisi tegevusi peenras need kohad jälle üle multšida.
Juhtub ka, et umbrohuseeme lendab püsilillepuhmasse ja idaneb seal, teise taime võrsete ja võsude vahel. Sinna ei saa midagi teha, sest kurguni üles me oma taimi ju ei multši, muidu jääme ka neist ilma. Ainus variant ongi püüda miski terava orgi või umbrohujuurijaga see paharet kuidagi kätte saada. Õnneks pole sellega siiski liiga palju tööd.
Altpoolt saab umbrohi tulla siis, kui oleme peenra rajamisel läbikaevamise faasis olnud hooletud ja jätnud mõne umbrohujuurekese mulda. Kui on umbrohurikas maa, siis on peaaegu paratamatu, et mingi tükike kuhugi ikka jääb. Õnneks on see vaid tükike, ja me peaksime eemaldama selle otsekohe, kui see endast mõne sirguva rohelise liblekesega märku annab. Seda liigutust ei tohiks edasi lükkama hak

Aidi Valliku aiandusblogi: mürgitamisest ja kaevamisest
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Mina näiteks olen mürgivaba peenrarajamise pooldaja, seetõttu kasutan tulevasel peenraalal umbrohu suretamiseks musta katet ja seejärel läbikaevamist koos pinnase lõpliku puhastamisega käsitsi. Paraku nõuab selline ettevalmistus palju aega, vähemalt aastat. Kiiremini saaks ka – herbitsiidiga. Roundup, mis tapab peale pritsides paari nädala jooksul kõik rohelise, mõjub lehestiku kaudu juurtesse ja teeb ka need suuremas osas kahjutuks. Paljud kasutavad seda herbitsiidi raskelt umbrohtunud maa puhastamiseks.

Käsi mullas: teeks õige uue peenra?
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Varasügiseste vihmadega juurdub kõik nii kiiresti ja kenasti, et lausa lust vaadata. Samuti ahvatlevad aiakeskustes hooaja lõpumüügid oma allahindlustega. Miks siis mitte seda ära kasutada, kui oleme oma peas mänginud mõttega iluaeda uus peenar või istutusala rajada või siis hoopis uuendada mõnd vana ja üsna käest läinud peenart?
Uue peenra rajamise kohta peab siiski märkima, et kui pole soovi ega jõudu muru- või muud mätast peenraks kaevata, siis on jõudusäästvam alustada selle projektiga juba aasta varem. See tähendab peenra piirjoonte mahamärkimist näiteks aiavooliku või nööri abil ja selle ala tihedat kinnikatmist tekstiilmultši, peenrakanga või musta musta kilega. Kattematerjali servad saab kinnitada labidateraga piki tulevase peenra kontuuri löödud lõhedesse. Edasi jääb üle ainult oodata. Enamasti piisab ühest aastast musta katte all, et mätas olematuks kõduneks ja enamik püsikumbrohtude juurtest häviks.

Aidi Vallik: suvised ettekülvid
[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"]
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]
Juulikuus ning augusti esimesel poolel on igati sobiv aeg külvata ette külmakindlaid püsi- ja kaheaastasi lilli. Kui peenras on vaja täita suuri tühje laike, siis on isekülvamine parim viis nende täitmiseks. Seda nii rahaliselt kui ka kujunduslikus mõttes, sest sama taime suuremad rühmad mõjuvad peenras alati paremini ja professionaalsemalt kui üksikud erinevad taimed kõrvuti. Aiadisainerid kiidaksid.
Mina kaldun kahjuks olema just see erinevaid üksikuid tutikesi kombineeriv aiapidaja, sest huvi ja ahnus ei püsi kotis. Muidugi tean, et hea see ei ole, ja parimaid peenraid niimoodi ei saa, aga no mis endaga ikka pihta hakata. Olen sellist rühmades istutamist küll aeg-ajalt harrastanud, just uute peenarde puhul, kuhu muidu jääks liiga palju tühja maad. Aga uute ja huvitavate üksiktaimede lisandumisel kahanevad mu kenad rühmad aja jooksul paratamatult järjest väiksemaks, sest kuidagi on vaja ju uutele taimedele ruumi teha.
Püsililli ja kaheaastaseid olen külvanud ette nii varakevadel tuppa potti kui ka suvel otse peenrasse (või siis samuti potti). Kevadise tuppakülvi juures on alati probleem, et neid totsikuid kuhjub aknalaudadele nagunii liiga palju, pealegi on siis tegemist nende pikeerimise ja eraldi väljaistutamisega. Mugavam ja lihtsam on külvata siiski suvel otse peenrasse või aiamaale katselapile. Siis saab üleliigsed taimetited kõrvalt lihtsalt välja rohida, ja kui oleme külvanud otse ettenähtud kasvukohta, siis pole seemikuid vaja isegi ümber istutada.
Kurekellad, härjasilmad, erinevad kellukad ja nelgid, kukekannused, monardad ja paljud teised püsikud idanevad suvistel temperatuuridel kiiresti ja kenasti, eriti värskest (samal suvel korjatud) seemnest, ja kasvavad sügiseks juba tublideks noortaimedeks, kes normaalse talve ilma probleemideta üle elavad.
