Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Suvises roheluses justkui ei märkakski, et inimeste aedades kasvavad peale lopsakate ilupõõsaste ja lehtpuude ning püsilillede veel ka erinevad kuuse-, männi- ja kadakavormid, erinevad elu- ja jugapuud. Kui süvenev sügis värvide peo lõpetab, saavad neist okkalistest aga peamised pilgupüüdjad. Sellepärast ongi hea mõte lillepeenardesse istutada ka okaspuude kääbusvorme või grupeerida okaspuude istutusi põhiliste käiguteede äärde: väravast majani, majast puukuuri või garaaži või saunani. Akende vaateulatusse põnevate igihaljaste gruppide rajamisest olen ma juba varem kirjutanud, seega seda infot enam ei kordaks.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]  On õnnelikke aiapidajaid, kes ei tee oma viljapuuaias eriti midagi peale puude istutamise ja kevadise lõikuse, kuid sellest hoolimata kannavad nende kirsi-, ploomi-, õuna- ja pirnipuud igal aastal külluslikult terveid vilju. See, kel aga nii palju õnne pole olnud või enam ei ole, võiks novembris pühendada päevakese või paar viljapuude sügishoolduseks. Sügisese hoolduse eesmärk on vähendada taimekahjustusi tervelt neljas valdkonnas. Esiteks, paljudele kahjuritele ja haigustekitajatele (bakteritele ja seeneeostele) meeldib talvituda oma (ka potentsiaalse) peremeestaime turvalises läheduses, et kevadel alustada oma uut elutsüklit võimalikult mugavalt ja kiiresti. Viljapuude alla mädanema jäetud mahakukkunud viljad on suurepärane algus järgmise aasta mädanikele, seepärast tuleks need kindlasti sealt ära koristada – aga mitte kompostikasti. See haiguste pesa tuleks hoopis krundiservas maha matta või vedada kuhugi kõrvalisse võssa, kus metsloomad neist veel omale suupoolist leiavad. Et siin Lõuna-Eestis on suured taluõued tihtilugu tarastamata, siis mõnes aias on puualuste puhastamise võtnud enda peale kitsed, kährikud või rebased, ja aiapidajal jääb üle vaid mahajäänud puulehed kokku riisuda ja komposteerida. Puude alla pole lehti mõtet jätta, sest nende vahel leiavad omale mõnusa talvitumispaiga kahjurid.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Facebooki aiandusgruppides satub vahel ette igasuguseid ahvatlusi. Näiteks õrritas mõni päev tagasi üks aianduslik hea tuttav seal teisi kahevärvilise lespedeetsa (Lespedeza bicolor) fotoga. See põnev Ida-Aasiast pärit ja liblikõieliste sugukonda kuuluv põõsas õitseb nimelt üsna hilja sügisel toredate vaarikpunaste õitega, ja hilja sügisel õitsevaid põõsaid ei saa meie kliimas ju kunagi liiga palju olla. Muidugi suundusin ma kohe interneti avarustesse uurimisretkele ja sain teada, et vähemalt teoreetiliselt peaks ta kenasti kasvama ka Eesti läänerannikul, ja soojas aianurgas, talvekatte või teiste taimede turbe all ka lausa sisemaal. Tal on armas kuhikjas kasvukuju ja graatsiliselt langevad oksad. Kasvavat meie kliimas umbes inimesekõrguseks, seega viisakas keskmist kasvu põõsas. Eelistab kuivemaid ja lahjemaid muldi ning talub põuda. Parimat vormi näitavat täispäikeses kasvades. Lisasin ta oma soovinimekirja ja eks järgmine kevad hakkan ringi vaatama, kas keegi siinmail teda paljundab ja müüb.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Igal sügisel vaieldakse ühismeedia aiandusgruppides tuliselt sügiseste krookuste ja sügislillede teemal, nii et hakkab juba nalja tegema. Eks siin külvab segadust jälle see lillede rahvapärane nimetamine, mis igas peres on olnud omamoodi. See, mida tihtilugu sügiskrookuseks nimetatakse, kipub tegelikkuses olema enamasti siiski harilik sügislill (Colchicum autumnale), mis on meie aedades levinud ammusest ajast. Tema karikakujuline lillakasroosa õis sarnaneb tõepoolest krookustega, kuid on viimastest oluliselt suurem ja õitseb ka varem, augusti teisest poolest alates. Sügisesed krookused (Crocus) alustavad õitsemist siis, kui sügislilled juba lõpetavad – kõige varem septembri keskpaigas. Sügislillede õiekarika sisemuses võib kokku lugeda kuus tolmukat, krookustel on neid aga ainult kolm. Ka lehed on sügislillel ja krookustel erinevad, kuigi need on nähtavad vaid kevaditi. Sügiseste krookuste lehed on kitsad nagu kevadistelgi krookustel, sügislillede lehed on aga suuremad ja lapikumad. Mõni õnnetu on neid isegi korjanud ja söönud karulaugu lehtede pähe ja seetõttu omadega haiglas lõpetanud. Nimelt on sügislille kõik osad väga mürgised. Krookused mürgised ei ole, aga nende kitsad kleenukesed lehed ei ahvatle end ka sööma.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kui mõtlema hakata, siis on hilja sügiselgi õitsevaid lilli küllalt, et peenrad peaaegu lumeni värvirõõmsad hoida. Peale eelmisel laupäeval kirjeldatud Hubei ja Jaapani ülaste, särava päevakübara, aedheleeniumite ja erinevat liiki sügisastrite on ju veel variante! Paljude arvates on krüsanteemid ühed kõige kaunimad sügislilled aias. Tõepoolest! Neid on olemas väga erineva õievärvi ja kasvukujuga, kuid paraku on enamik maailma krüsanteemisorte meie kliima jaoks sobimatud. Meil saavad avamaal talvitumisega hakkama ning puhkevad sügisel mõistlikul ajal õide siiski need kõige-kõige varasema õitsemisega ja kõige-kõige külmakindlamad sordid. Kõige kindlam on oma aeda toimivad krüsanteemid saada mõne sõbra aias juba mitu aastat edukalt kasvanud puhmast jagades või osta taimelaatadelt kohalike paljundajate või memmekeste käest. Just neid kanaleid pidi liiguvad vanad ja meie oludes end tõestanud (kuigi nimetud) krüsanteemisordid. Neid on tegelikult ootamatult palju ja erinevaid, lihtsalt kaubanduses need ei liigu.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Üks asi on kaitsta peenart kõrvalt tuleva juurumbrohu eest. See eeldab 10–20 cm sügavuses pinnasesse sisse kaevatud piiret. Teine teema on aga, kuidas takistada murukamara laienemist peenrasse. Ebaühtlaselt peenrasse sisse kasvav muru silma just ei rõõmusta, pealegi moonutab peenra piirjooni. See küsimus ei ole ka ainult kosmeetiline, vaid mõjutab aia niitmismugavust ning -tõhusust.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Umbrohi satub peenrasse kolme moodi: kas pealt, kõrvalt või alt. Pealt saabub umbrohi seemnetega, mida kas linnukesed kohale kannavad, peenra kõrval kasvav emataim laiali paiskab või tuuleke toob. Kuni me neid seemnekesi idanema ei lase, seni need probleemi ei põhjusta. Siinkohal on korralik multšikiht hea abimees. Peab ainult meeles pidama, et iga kord, kui multšikihti ja mulda mingi tegevusega segame, näiteks midagi peenrasse juurde istutades või midagi sealt üles tõmmates, loome võimaluse umbrohu idanemiseks. Võimaldame seemnel ligipääsu mullale ja mullas seni valguse käest peidus olnud seemned toome jälle üles pinnale, kus nad oma elutegevust alustada suudavad. Sellepärast võiks pärast taolisi tegevusi peenras need kohad jälle üle multšida. Juhtub ka, et umbrohuseeme lendab püsilillepuhmasse ja idaneb seal, teise taime võrsete ja võsude vahel. Sinna ei saa midagi teha, sest kurguni üles me oma taimi ju ei multši, muidu jääme ka neist ilma. Ainus variant ongi püüda miski terava orgi või umbrohujuurijaga see paharet kuidagi kätte saada. Õnneks pole sellega siiski liiga palju tööd. Altpoolt saab umbrohi tulla siis, kui oleme peenra rajamisel läbikaevamise faasis olnud hooletud ja jätnud mõne umbrohujuurekese mulda. Kui on umbrohurikas maa, siis on peaaegu paratamatu, et mingi tükike kuhugi ikka jääb. Õnneks on see vaid tükike, ja me peaksime eemaldama selle otsekohe, kui see endast mõne sirguva rohelise liblekesega märku annab. Seda liigutust ei tohiks edasi lükkama hak

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Mina näiteks olen mürgivaba peenrarajamise pooldaja, seetõttu kasutan tulevasel peenraalal umbrohu suretamiseks musta katet ja seejärel läbikaevamist koos pinnase lõpliku puhastamisega käsitsi. Paraku nõuab selline ettevalmistus palju aega, vähemalt aastat. Kiiremini saaks ka – herbitsiidiga. Roundup, mis tapab peale pritsides paari nädala jooksul kõik rohelise, mõjub lehestiku kaudu juurtesse ja teeb ka need suuremas osas kahjutuks. Paljud kasutavad seda herbitsiidi raskelt umbrohtunud maa puhastamiseks.