Õlu oli soe nagu ilmgi. Istusin pargis pingil. Üksi. Oli minu sünnipäev ja minu esimene päev Gruusias. Olin otsustanud Batumi sõita päikesepaistelise ilma pärast. Alguses ei olnud see mul üldse plaanis. Bussipileti ostsin lennujaamas, aga buss läks alles poolteist tundi hiljem – hilines. Kui seda taipasin, veensin end ootama vähemalt 20 minutit. Siis veel pool tundi, aga juba bussis istudes. Ootamisele järgnes neli tundi sõitu Batumi.
Valisin just selle hosteli, kuigi teadsin, et seal pidutseda ei saa (range ja minu arvates rumal reegel – ei mingit alkoholi hosteli territooriumil). Lootsin, et kohtan seal kedagi, kellega koos saaks minna kuhugi mujale ja juua pudeli õlut. Aga hostelis polnud kedagi. Täitsa tühi. Ainult üks venelane, nagu halvas anekdoodis.
Aga – imede ime! Õue
