Tänapäeval pole midagi ebatavalist, et töötame elu jooksul väga erinevatel elualadel ja valdkondades, läheme kooli midagi juurde või ümber õppima veel vanemas eas.
Minagi olen lisaks oma kahele magistrikraadile Tartu ülikoolist ja Eesti diplomaatide kooli lõputunnistusele veel nüüd, viiekümnesena, omandamas pottsepa eriala Järvamaa kutsekoolis. Mul on mitmeid tuttavaid, kes on lisaks ülikooliharidusele õppinud näiteks keraamikat, mööbli restaureerimist või muud, mis annab võimaluse inimesel midagi oma kätega valmistada.
Arstiks õpitakse väga pikalt, esimesed kuus aastat üldarstiks ja seejärel kolm kuni viis aastat residentuuris eriarstiks. Ei kujutagi ette, mis peaks inimesel pähe lööma, kui kord juba arstiõpingud lõpetanud ja haiglas edukalt töötav inimene peaks otsustama eriala vahetada. Eestis meenub üks hiljutine juhtum, kus noor neurokirurg otsustas hakata tegelema IT-äriga. Aga need on erandid.
Tuulest viidud?