Risti vallale ette nähtud raha kasutamata jäämise oht näitab korraga mitme kandi pealt, mis on Eesti riigi ja omavalitsuste korralduses mäda.
Nn KOIT–kava ehk kohalike omavalitsuste investeeringutoetuse kava raha eraldas riik Ristile 7,2 miljonit krooni, kui see suudaks ise 1,3 miljonit krooni juurde panna.
Sellest on nüüd mitu aastat möödas, aga Risti ei ole raha ära kasutanud, sest lubatud laenulimiit on vallal kuhjaga täis. Aega jääb aga järjest vähemaks.
Muidugi tekib kohe küsimus, mida on Risti vallajuhid valesti teinud, et neid rõhub nii suur võlakoorem. Selgub, et õigem oleks siin süüdistada riiki, mitte valda. Suur osa võlast on võimla ehituseks võetud laen. Aga seda hakkas Risti ehitama teadmises, et kultuuriministeerium maksab osa võimlast kinni. Tuli majanduskriis, ministeerium raha ei andnud ja Risti pidi 18 miljonist 14 ise maksma.
Teine küsimus on, kas Risti ei ole mitte liiga väike. Praegusel juhul on vallal väiksuse tõttu liiga vähe manööverdusvõimet. Võib isegi juhtuda, et ka ükski teine Läänemaa objekt seda raha ei saa. Läänemaa suuruse valla puhul seda ohtu ei oleks.
Neil, kes arvavad, et Eesti halduskorralduse tulevik on väikeomavalitsuste tihedamas koostöös, ongi nüüd hea oma teooriat tõestada, pingutades üheskoos, et see raha ikka Läänemaale jõuaks.
Abikassa aitab!
Kas on ikka riik süüdi? Millal ehitati spordihoone? Valmis vist aastal 2006? Nüüdseks on 6 aastat möödas alates sellest ajast, kui võlakoormus üle lubatu piiri. Ja mida on teinud vallajuhid ISE, et võlakoormat vähendada? On siis võetud vastu mõni otsus, kuidas probleemi lahendada? Ainult suured sõnad, aga tegevust selle taga ei ole. Õpitud abitus – riik ei aita ja ise ei oska ega taha.