Kolmapäev, mil Silmale kevade märke otsima läheme, on tüüpiline selle talve päev – hall ja pilvine.
Varahommikul on Haapsalus maad katnud küll õhuke lörtsikiht, kuid paar tundi hiljem pole sellest enam jälgegi. „Mille poolest see talv normaalsest erineb, on see, et Saunja lahel pole kogu talve jooksul kordagi korralikku jääd olnud,” ütleb Silma õpikoja loodusõppe juhendaja Marko Valker, kui vaatetorni ronime.
Kuna jääd pole olnud, on luiged, kosklad ja sõtkad end terve talve Saunja lahe lahtisel veel hästi tundnud. „Need on sellised veelinnud, kes saavad talvel hakkama ja nii pole neil põhjust siit ära lennata,” selgitab Valker.
Ta lisab, et üks, mis lähikümnenditel juhtuma hakkab, ongi see, et meri ja isegi siseveekogud jäävad jäävabaks ning veelinnud hakkavad järjest vähem rändama. „Nad jäävad palju paiksemaks, kui nad varem on olnud,” ütleb Valker.
Binokliga vaadates paistavad Saunja lahel kühmnokkluiged ja jääkosklad. Kui valged luiged paistavad hõlpsasti kätte, siis jääkosklatest eristab oskamatu silm ainult täppe. „Võid mind uskuda, need on kosklad,” kinnitab Valker.
Silma õpikoja vaatetorni paistab kenasti ära Saunja lahte teistest lahtedest eraldav Võnnu poolsaar ja sellel asuv Läänemaa suurim rändrahn Kalevipoja kivi. Valker teab rääkida, et tegelikult pole tegemist ühe, vaid mitme kiviga. „Huvitav on, et juba Eesti vabariigi ajal, kui looduskaitse pihta hakkas ja võeti vastu esimene looduskaitseseadus, oli Võnnu saare Kalevipoja kivi üks kolmest rändrahnust, mis kaitse alla võeti,” ütleb Valker.
Viru linnud on ka aastaringselt kohal
Kuidas mõista, et jaanuaris ei oskaks oodata musträstast? Herjavas on alati jaanuaris musträstad olnud!
See lause oli pesitsemise kohta. Mõned paarid on Soomes juba pesitsema asunud. Mõne päeva eest tuli teade, et ühel paaril koorusid juba pojad.