Neljapäeval avasid Tiia Järvpõld ja Liia Lumilaid Haapsalu sotsiaalmajas oma ühisnäituse “Ühine värvirõõm”. Tegemist on invakunstnikega ning naisi ühendab ka see, et nad on koos olnud ravil Haapsalu lastehaiglas.
“Ta teeb rohkem jalaga kui meie käega suudame teha,” tutvustas Läänemaa invaühingu esimees Madis Ott jalaga maalivat kunstnikku Tiia Järvpõldu. “Ma olen tänulik nendele, nad annavad meie elule palju juurde.”
“Me saime täna positiivse šoki, kui tööle tulime,” tõdes sotsiaalmaja juht Serli Küünarpuu. “Näitus oli seintel. Teie ja teiste erivajadustega inimeste loomingut vaadates olen imestanud, et kust te võtate selle ebatavalise elujõu teha niisugusel viisil asju. Kust see tuleb? Tuleb ainult imetleda.”
Järvpõld ja Lumilaid on mõlemad sündinud 1967. aastal, mõlemad on kolme lapse emad, kuid Järvpõld on juba ka vanaema. Kahekordne vanaema. “Mul läheb veel paar kuud aega, siis olen minagi vanaema,” lisas Lumilaid.
Käteks on jalad ja jalgadeks ratastool
Tiia Järvpõld tuli ilmale sünnitraumaga, kirjutas ta oma 2001. aastal ilmunud raamatus “Ärge lööge mind enam”. “Mina soovisin raamatu peakirjaks “Õnnelilk õnnetu õnn”, kuid [raamatu toimetaja] Kati Murutar arvas, et minu pealkiri ei müü ning pani “Ärge lööge mind enam”. See raamatu nimi ei saa kunagi mulle omaseks… Sest õhkub vägivalda…,” kirjutas Järvpõld oma veebipäevikus.
Tserebraalparalüüsiga jäigi Järvpõld eluks ajaks ratastooli.
Tosin aastat on Järvpõld kuulunud suu ja jalaga maalivate kunstnike ülemaailmsesse liitu (SJK). Eestist on temale lisaks veel üks jalaga maalija, reesuskonfliktiga kunstnik ja IT-mees Meelis Luks ning üks suuga maalija. Üldse on ühingul üle maailma umbes 700 liiget.
“Ma olen käinud tavakoolis, aga mul ei olnud ühtegi kunstitundi,” meenutas Järvpõld oma noorusaega. “Sest vene jal ei võinud jalaga joonistada. Aga kirjutada võis. Kuid ma olen elu aeg joonistanud. Jalaga.”
Juba aastaid tagasi soovitas Meelis Luks Järvpõllul kunstiga tegelema hakata. Aga ikka ja jälle lükanud ta algust edasi. Kuni ühel heal päeval viinud abistaja ta kunstitarvete poodi ja öelnud, et enne ta sealt välja ei pääse, kui pole maalimistarbeid ostnud. Et mõte ööks suletud uste taha jääda ei ahvatlenud ja isal oli sünnipäev tulemas, otsustas ta kunstitarvete kasuks. Isa sünnipäevakingina valminudki jalgade abil maalitud sinilill, mis on ka praegusel näitusel väljas.
“Sellel ajal valmis mul kümme maali, saatsin need ühingu peakorterisse Liechtensteini,” meenutas Järvpõld. Üsna pea tuldud kontrollima, kas tema pildid on ikka jalaga maalitud. Kui selgus, et ta ei peta, võeti Jõrvpõld kohe ka ühingu stipendiaadiks.
“Mul on nendega leping, mida kolme aasta järel taas pikendatakse,” selgitas kunstnik. “See on meie mõtte järgi töötegemine. Kui mulle ei meeldiks, siis ma seda küll ei teeks.”
“Minuni ei ole veel kohale jõudnud, et ma olen kunstnik. Pigem olen väga hea mäkerdaja,” nentis Järvpõld naerdes. “Aga väga paljud ütlevad, et olen kunstnik. Omanäoline.”
Jalgadega Järvpõld enese sõnul ei maali. ”Maalin ma ju ikka värvide ja pintsliga. Hoian neid lihtsalt parema jala varvaste vahel,” selgitas Järvpõld.
“Ma teen peale maalimise kõike muud ka jalgadega,” ütles Järvpõld. “Jalad on minu käed ja ratastool on minu jalad.”
Järvpõld rääkis, et lisaks maalimisele ta ka kirjutab ja luuletab. “Teen ka teha enesearengugruppe. Ma olen natuke õppinud psühhoploogiat, aastaid olen tegelenud ka psühhotraumaga. Mul on unistus luua oma psühhotrauma nõustamiskoht. Ma olen kindel, et see aitaks paljudel ennast leida,” avas Järvpõld oma tulevikuplaane.
Järvpõld ootab huviga aega, mil ka tema postkaart ilmuks SJK sarjas. Juba praegu on kunstnikul ports kaarte valmis, kuid neid saavad saavad ainult tema kallid ja lähedased. Müüa ta oma kaarte veel ei tohi. “Loodan ja usun, et ükskord saab olema jõulukampaanias ka minugi kaart, kui valitakse mõni mu maal välja, et kaart teha,” nentis kunstnik. “Kunstniku elu ja töö on lahe ja põnev, vahel raskegi – seda enam on tulemuste rõõmud ülekaalus.”
Kunstihuvi sai alguse Haapsalus
“Kohtusin Tiiaga esimest korda Haapsalu lastehaiglas,” meenutas Liia Lumilaid oma esimest kohtumist Järvpõlluga. Hiljem asus Lumilaid õppima sanatootsesse kooli, kuid Järvpõldu ei võetud ratastooli pärast sinna kooli vastu.
Lumilaid sai halvatuse selgrooaju põletiku tagajärjel 12aastaselt. Haapsalu sanatoosres koolis õppimise aegu hakkas ta laste kunstikoolis õppima maalimist Vaike Õlekõrre ja Inge Roandi käe all. Sotsiaalmajas esitletud näitusel on Lumilaiul üleval ka üks pilt, mis on maalitud Haapsalu kunstikooli aegadel. “See seentega pilt,” osutas kunstnik.
“Lõpetasin keskkooli, edasi läksin õppima tehnikumi, kust sain naiste ja lasterõivaste konstruktor-modelleerija kutse,” tutvutas Lumilaid. Hiljem tegutses ta moekunsti alal ning praegu on ta portselanimaalija, tegutsedes samal ajal ka õmblejana.
“Hiljuti täitus mu suur unistus – olla Aapo Puki õpilane,” kirjutas Lumilaid enda tutvustuses. “See oli huvitav ja õpetlik kogemus.”
Näitus “Ühine värvirõõm” jääb sotsiaalmajja üles oktoobri lõpuni.
