Õiguskantsler pöördus kohalike omavalituste poole ajendatuna sellest, et mõned omavalitsused arvavad hooldekodutasu omaosaluse määramisel pensionäri sissetulekute hulka ka üksi elava pensionäri toetuse, kuigi selline tõlgendus on väär.
Seepärast kutsub õiguskantsler kohalikke omavalitusi täitma seadust, et pensionärid saaksid neile ette nähtud toetust täies ulatuses kasutada. Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on üldhooldekodus elavad pensionärid toetuse saamisel võrdses olukorras kõigi teiste üksi elavate pensionäridega.
Eelmisel aastal oli üksi elava pensionäri toetus 115 eurot. Selle toetusega soovis riik suurendada üksi elava eaka majanduslikku iseseisvust ja vähendada tema vaesust pensionäri elukohast sõltumata. Kui üksi elava pensionäri toetus arvestatakse hooldekoduteenuse eest makstava omaosaluse hulka, vähendab see kohalike omavalitsuste rahalist koormust. See ei ole aga pensionärile antava toetuse eesmärk. Riigikogu nägi üksi elava pensionäri toetuse ette vaesust vähendava meetmena ning seda ei arvata ka toimetulekutoetuse määramisel inimese sissetulekute hulka. Järelikult ei ole õige ega seaduslik kasutada seda raha kohaliku omavalitsuse kulude vähendamiseks.
Vald või linn arvutab üldhooldekodus elava pensionäri majanduslikust olukorrast lähtudes välja tema omaosaluse ehk summa, mida inimene peab hooldekoduteenuse eest ise tasuma. Puudujääva summa peavad aitama maksta eaka sugulased, kes on seadusega kohustatud talle ülalpidamist andma,või kohalik omavalitsus. Kohalikes omavalitsustes on paraku tavaks, et hooldekodutasu omaosaluse maksmiseks peetakse kinni kuni 95 protsenti inimese pensionist ja muust sissetulekust. Selle tulemusena jääb pensionäridele iga kuu mõni kuni mõnikümmend eurot nendeks kuludeks, mida hooldekodu teenus enamasti ei sisalda. See raha kulub tihtipeale prillide ja retseptiravimite ostmiseks, samuti vajalikele tervishoiuteenustele, mida haigekassa täielikult ei kompenseeri. Niisuguste kulude katmiseks saaks hooldekodus elav eakas kasutada üksi elava pensionäri toetust.