Juhtkiri: rituaal keset muutuste aega

Aasta algas tervet Eestit haarava ja lõhestava tüliga, sest Eesti Televisioon ei mänginud aastavahetusel hümni.
„Kas see on nüüd vabariigi sümbolite ja eesti rahva iseolemise vaikse kustutamise algus,” küsis ajakirjanik Priit Hõbemägi. „See on esimene suur tükk, mis on kukkunud välja meie rahvast ja riiki kaitsvast ühtsuse müürist. Seda müüri, mis hoiab meid rahvana koos, lagundavad iga päev arvamusartiklid ja kommentaarid, mis väidavad et igaühel on oma tõde, et need kõik on võrdsed ja mingeid põhiväärtusi ei ole olemas, et kõigil on õigused, kuid pole vastutust, ja mitte midagi ei tule enam välja teenida.”

Veel kaugemale läks Keskerakonna poliitik Peeter Ernits: „Hümni ärajätmine aastavahetusel on üks osa hääletust riigipöördest.”

Surve tugevnedes olid sunnitud nii president Kersti Kaljulaid kui ka ERRi juhatuse esimees Erik Roose vabandust paluma.

Hümni mittemängimine on esmapilgul tühine tüli. Ometi peitub selles midagi enamat kui ühe telesaate meeldimine või mittemeeldimine. Kolumnist Ahto Lobjakas kirjeldas eelmise aasta viimases Lääne Elus („Lumi hall, lumi hall”) värvikalt muutuste aega, kus sellega kohaneda mitte suutvad inimesed, haritlased ja teised ühiskonna eliidi liikmed sealhulgas, klammerduvad väliste rituaalide külge. „Võimetus sünnitab vimma,” kirjutas Lobjakas.

Lobjaka kirjelduse järgi pöördub vimm liberaalse mõtteviisi vastu, taipamata, et usk kõikide inimeste võrdsusse ja vähemuste kaitsesse ongi euroopaliku rahvusluse alus. Kui oleme valmis muutusteks, siis lepime vene aktsendiga televisioonis, sest venekeelsed inimesed on Eestis eestlastega võrdsed. Kui pelgame muutusi, siis hakkame pahandama hümnita aastavahetuse pärast, taipamata, et see on kõigest telesaade, mis ei tähenda ei riigikorra muutust ega rahvuslike sümbolite kaalu vähendamist.

Kas hümni ajal püsti seismine ja kaasalaulmine on see, mis tegelikult taasloob Eestit ja eestlust?