Heini Vaikmaa. Foto: Mahavoki FB
Tänavu astub Valge Daami päevadel üles kultusbänd Mahavok, kes seikleb mööda Eestit ringi oma 35. sünnipäeva tuuril. Mahavoki saab kuulata Haapsalu piiskopilinnuses reedel, 11. augustil kell 19 sümboolse osalustasuga 5 eurot.
Mahavoki eestvedaja Heini Vaikmaa rääkis Tänale muusikast, lugude sünnist ja eeskujudest. Peagi on Mahavokil ilmumas ka uus, kaheksakümnendate aastate stiilis album.
Kuidas lood valmivad?
Enamasti lihtsalt! Vahel hakkab mõni meloodia või harmoonia lihtsalt peas kummitama ja lõpuks ei jäägi muud üle, kui klaveri taha istuda ja see mõte stuudios jäädvustada. Paraku on nii, et kui kohe oma head mõtet, viisi või harmooniat ei salvesta, ununeb see sootuks.
Lugu võib sündida ka muude inspireerivate pillide taga, või sünnib kõigepealt hea tekst ja alles siis meloodia. Näiteks Rudolf Rimmeli „Tunnete keel” või Kalle Muuli „Sellel ööl” – istusin lihtsalt klaveri taha ja laulsin teksti läbi. Neisse oli minu jaoks muusika juba sisse kirjutatud ja see hakkas kohe ilma pingutuseta sees helisema.
Tänapäeva noortel on laulu kirjutamiseks ka teisi mooduseid, kus igaüks teeb ühe jupi ja viimane paneb kokku. Ka nii võib hea laulu kirjutada. Kommertslauludes ongi see nii-öelda kokkupanija vast isegi kõige tähtsam – tema annab loole kõla ja lõppviimistluse.
Õnneks on meil Eestis palju andekaid noori loojaid, kes suudavad huvitavat harmoonilist ja meloodilist joont hoida, näiteks Vaiko Eplik, Jarek Kasar, Noëp meeldivad mulle.
Kas kaunimad kurvad lood on loodud läbi enda valu või läbielamiste?
„Usu ometi” muusika sündis samuti kui „Tunnete keel”. Lugesin Doris Kareva sügavalt emotsionaalset teksti ja olin hetkega klaveri taga lugu loomas!
Muidugi on ka enda läbielamised minu muusikat mõjutanud. Lugu „Tulemata jäänud” on kirjutatud ühe meie bändiliikme nooruses läbielatust ja talle kaasa tundes. Siinkohal valmisid muusika ja tekst üheskoos ja korraga. Reeglina ma tekste ise ei kirjuta, kuid hiljuti ilmunud „Elan unes” on samuti üks erand, kus kirjeldan enda viimase aja olemust.
Kas muusika tegemisest aega üle ka jääb?
Palju energiat on kulunud oma helistuudio arendamisele, mida oleme parendanud juba enam kui veerand sajandit. Kõik selleks, et võimalikult kvaliteetselt oma muusikalisi mõtteid jäädvustada. Saame seal salvestada nii ajakohaselt kui ka vana kooli reeglite järgi.
Vaba aega sel suvel olnud ei ole, piirduda on tulnud jalutuskäikudega Kadriorus.
Kes on teie eeskujud?
Meie loomingut on läbi aja mõjutanud väga mitmed artistid, seitsmekümnendatest näiteks instrumentaalmuusika artistid John McLaughlin, Jeff Beck, Jan Hammer, Al Di Meola, Zawinul. Kuulasin palju ka Pink Floydi, Genesist, Yesi, David Bowiet, Peter Gabrieli, The Beatlesit, Fleetwood Maci, Abbat, Virmalisi, Messi. Kaheksakümnendatel lisandusid Michael Jackson, Saga, Level 42, Eurythmics ja väga paljud teised.
Tol ajal sõltus palju sellest, mis parasjagu kätte sattus, sest piirid olid kinni ja lindid-vinüülid levisid vaid käest kätte. Paljud huvitavad artistid on seetõttu ka hiljem avastatud. Neil kümnenditel kujunes välja ka minu enda muusikaline käekiri, mida oleme juba 35 aastat vahelduva eduga Mahavoki nime all esitanud.
Teil algas tänavu 35. sünnipäeva tuur, kuidas see läinud on?
Oleme rahul. Meie eesmärk oli tänavu külastada täiesti uusi kontserdipaiku, kus me varem esinenud pole, näiteks Hilton Olympic ja Pärnu jahisadam. Hiljem lisandusid suuremad kontserdid Käsmus ja Tõrvas, kus jagasime meelsasti lava Draakonite ja Noëpiga. Soovin eriliselt tänada Tõrvat, kus on suudetud nii võimas kontsertetendus kokku panna, ja neid, kes meid juubeliaastal sinna osalema kutsusid. Kontserte jagub meil käeolevasse aastasse veelgi.
Millise repertuaariga ja millises koosseisus Haapsalus üles astute?
Meie viimaste aastate põhituumik laval on Kalev Aas klahvpillidel, Raul Arras bassidel ja mina, Heini Vaikmaa, kitarridel ja klahvpillidel. Kalevi ja Rauliga oleme koos mänginud juba 43 aastat ja Mahavoki nime all 35. Solistiks on kujunenud tütar Anet Vaikmaa, kes toetab vajadusel ka klahvpillidel. Löökriistadel teeb kaasa hinnatud trummar Karl-Juhan Laanesaar.
Uute lugude kõrval esitame ka vanu häid „On lainud aastad”, „Minna lihtsalt nii” ja teisigi. Instrumentaalidel on meie kontsertidel samuti oluline osa.
Mis on teie tulevikuplaanid?
Eelkõige tahame teha uut head originaalmuusikat ja tulevaste põlvede tarbeks hoida soojas ka Mahavoki kullafondi, mida kordumatu tämbriga Kare Kauks kunagi sisse on laulnud. Lisaks olen üle viie aasta töötanud uue instrumentaalkogumikuga. Lugusid on palju ja hea on, kui on valikut, mida avalikkuse ette tuua ja albumile panna. Lõppviimistlust ootab ka lubatud kaheksakümnendate stiilis CD-album, mis peaks välja tulema sel aastal.
Mis on teie enim müüdud plaat ja millised on populaarsemad lood?
Eks ikka see vana vinüül „Mahavok” (1987), millele mitu kordustiraažigi tehtud. Populaarsemad lood on „On läinud aastad”, „Tunnete keel”, „Minna lihtsalt nii”, „Kaugel maal” ja muidugi „Mägede hääl”, mis valiti ka noorte laulu- ja tantsupeole „Maa ja ilm”.
Omad fännid ja kuulajad on olemas ka üle viie aasta tagasi ilmunud kogumikul „Galaktikad”, mida tegime vaid tuhat ja mis on ammu ka läbi müüdud. Sealt kõlavad raadiotes üsna mitmed lood nagu näiteks „Meridiaanid” ja „Galaktikad”, kuid tihti ei osata neid Mahavokiga seostada ja lugude päritolu avastatakse alles kontsertidel.
Haapsalu lossihoov on eriline kontsedipaik. Mis teeb teie meelest Haapsalu eriliseks? Mis teile endale Haapsalu juures meeldib?
Haapsalu on väga ilus linn ja esimesed mälestused meenuvad juba lapsepõlvest, kui kodukohast Padiselt sai vanematega koos Haapsallu sõidetud. Eelkõige meenuvad ikka piiskopilinnus ja Paralepa rand, kus alati oli väga soe vesi. Lossihoovis olen isegi külastanud erinevaid kontserte, viimati mullu Augustibluusil, ning ka ise olen eri koosseisudes esinenud.
Haapsalu on kompaktne, ajaloohõnguline ja mõnus paik igasuguste ürituste korraldamiseks. Ootame huviga oma etteastet ja kutsume kontserdile uuesti Mahavoki avastama!
Sel suvel pidi ilmuma uus kaheksakümnendate stiilis album, millal seda poelettidele on oodata? Räägite ehk pisut albumi sünnist, miks just kaheksakümnendad?
Album on ikka veel töös ja kuna sel suvel on 35. juubeliaasta, oleme rohkem aktiveerunud ka kontserdilavadele. See võtab palju energiat ja saame valmis siis, kui tunneme, et nüüd on õige aeg! Tiraažiks planeerime esialgu tuhat. Tegelikult on plaaditäis lugusid ammu olemas, kuid korralik viimistlus võtab oma aja ja meil pole mingit tahtmist ega põhjust midagi ülejala teha.
Aasta esimeses pooles ilmusid singlid „Liiga palju” ja „Elan unes”, millele on pea ka lisa oodata ja loodame väga, et meie uue CD imumine ei jää liiga selle aasta lõppu! Kaheksakümnendad oli meie hiilgeaeg ja ka praegu on kuulda mujalgi maailmas palju uusi selles stiilis bände. Analoogsüntesaatorid on taas moes ja ka meie saundis hästi kuuldavad.
Mahavoki nime all esineti esimest korda 1982. aastal, koos legendaarse ansambliga Radar praeguses Tallinna ülikoolis. Mahavoki nimi on kokku pandud algkoosseisu muusikute perekonnanimede esitähtedest: Karl Madis, Kalev Aas, Sven Himma, Raul Arras, Heini Vaikmaa, Peeter Oronen ja Kristjan Kirme. Heini Vaikmaa värskete kujunditega muusika ning Kare Kauksi isikupärane laulumaneer on toonud ansamblile suurt edu nii Eestis kui väismaal.
Solist on lahja, aga ta noor ka veel.