Õpetajate streik on pannud avalikkuse haridu- sest mõtlema ja rääkima palju rohkem, kui seda on tehtud seni. Siiani võis meelsuse jagada laias laastus kaheks: õpetajameelsed pooldasid palgatõusu, mittemeelsed arvasid, et pole see õpetaja kojamehest või poemüüjast parem midagi ja saab nagunii lihtinimestest kõrgemat palka.
See teine seisukoht on suures osas tänu võlgu just sellele, mille pärast streigitakse. Õpetajatele on palgatõusu lubatud nii sageli ja nii kaua, et hulk rahvast ongi hakanud arvama, et tegemist on erakordselt ahnete inimestega, kellel ei saa kunagi küll, tõsta palka palju tahad.
Nüüd on mõtted keerulisemad. Avalik ruum mõõdab õpetaja keskmist palka; arutleb, miks ei suuda riik ja selle töötajad kokku leppida ega ole ühise asja eest väljas, nagu erasektor näikse olevat; küsib, miks ei suuda ega taha õpetajad öelda, kelle arvel peaks nende palka tõstetama; arutab, kas streik kui niisugune üldse on õigustatud või mitte ja kas transporditöötajate jõuline ametiühinguliikumine ei mõju õpetajate streigile koguni kuidagi halvasti.
Kuigi õpetajate selja taha on sel nädalal kogunenud peaaegu kogu Eesti, kipub koalitsiooni väljaöeldu kõlama kohati kuidagi küüniliselt ja arrogantselt. Ministrigi tehtud avaldus streigi eelõhtul on õpetajais tekitanud vaid segadust. Diskussioonivalmidust see igatahes ei näita.
Kellele ja mida ta siis õigupoolest lubas? Ja kelle arvel?