Ameerika reisikiri: Teel Suurde kanjoni

Kalle Tõnisma. Foto: erakogu

3.

Enne kui linna peale uudistama läksime, uurisime brošüürikesi ja flaiereid, mis lebasid numbritoa laual. Seal oli üldist infot ja palju reklaami Las Vegases toimuva kohta: kontserdid, näitused, tsirkuse- ja sõuprogrammid alates Elton Johnist kuni David Copperfieldini.

Mind üllatas kultuurielu mitmekesisus ja kuulsate esinejate rohkus.

All hallis uurisime, kus saab süüa. Juhatati läbi kasiino, pärast teist saali paremale. Nagu selgus, toimub seal kõik – läbi kasiino, seal-seal, paremale või vasakule. Tahad kauplusse, läbi kasiino vasakule. Tahad kohvikusse, läbi kasiino paremale. Tahad suitsu teha, siis kas õues, kus on suured graniitliivaga tuhatoosid, või kasiinos. Selle linna 236 majutusasutusest on pooled suured hotellid, mille nime juurde käib sõna „kasiino”.

Keha kinnitatud, seadsime sammud linna. Oli sume ja soe õhtu. Jõudnud peatänava äärde, olime rabatud selle suurusest, õigemini laiusest. Ühes suunas kuus, teisele poole seitse sõidurida! Vahel veel haljastusriba muru, lillede ja puudega. 

Otsisime, kuidas saab üle tänava, sest silma ei hakanud ühti ülekäigurada. Pärast saime teada, et neid on, aga ainult kaks kohta ligi kolme kilomeetri pikkusel tänaval. Märkasime ülekäigusildu, sinna üles viis liikuv trepp või lift. Läksime liftiga. Seisime hulga aega tänava kohal sillal ja vaatasime meeletut autovoolu. See oli võimas vaatepilt. Ülekäigusild ise oli kuus meetrit lai, betoonist seinte ääres esinesid muusikud üksinda, kahe- või kolmekesi. Kujutlesin vaimusilmas ette aega, mil tänaval on need autod, milliseid oleme harjunud nägema Ameerika filmides. Pean ette rutates ütlema, et kogu seal oleku aja jooksul nägime ainult üht sellist vanaaja pikka ja laia autot.

Teisel pool tänavat sattusime pärast paljusid kohvikuid, klubisid ja restorane ühte suveniiride ja suitsutarvete poodi. Suveniirid olid kõik Las Vegasest, aga suitsutarveteks osutusid vesipiibud. Neid oli lugematu hulk, põrandast laeni, paarikümne sentimeetri pikkustest ligi meetristeni. See oli nagu muuseumis või näitusel. 

Seina ääres märkasime letti, mis osutus riiklikuks turismibürooks. Selliseid me hiljem rohkem ei kohanud. Astusime ligi ja tutvustasime, kes ja kust oleme. Meeldis, et meie vestluspartner John, büroo juhataja, teadis Eestit ja meie asukohta Soome kõrval. Uurisime võimalust külastada Suurt kanjoni. John soovitas meile bussiekskursiooni: lühem 146 dollarit, vaateplatvorm koos kontserdiga; pikem reis 186 dollarit, hinna sees rahvuspark, ekskursioon piki kanjoni serva. 

Äkki meenus Johnile – vist oli see ehtne –, et tema naabrite vanaema olevat olnud eestlane. Okei, poisid, teatas John, teen teile kui eestlastele hinnaalanduse, võtan ükskõik kummast ekskursioonist 20 dollarit alla. Teatasin, et tahan rahvuspargiga ekskursiooni, seda pikemat, aga siis tuli probleem. Rahvuspargi reisile kanjonisse täitub neljakümnene rühm aeglasemalt. Vaateplatvormi reisile saaksime juba ülehomme. See meid ei rahuldanud, aga lubasime mõelda.

Las Vegasest sai linn 1910. aastal. Praegune koht, kus asusime, ei ole see õige, vana Las Vegas. See asub umbes 3,5 miili (ligi kuus kilomeetrit) ida pool ja seda hüütakse ikka kesklinnaks. Sinna tekkisid kasiinohotellid, aga see ala jäi kitsaks. Kui äri ja mängupõrgud end ära tasusid, kolisid suuremad ärimehed n-ö põllule, lõid vaia püsti ja ütlesid: siia ehitame uue, tõelise lõbu- ja lustilinna. Peatänav, Las Vegas Boulevard, mida hüütakse Stripiks, on ligi neli miili (6,5 kilomeetrit) pikk. Peamised luksushotellid, atraktsioonid ja lõbukohad asuvad ligi kahe miili pikkusel paralleeltänaval, Flamingo avenüül. Elanikke on üle poole miljoni, aga koos külalistega on inimesi 1,5 miljonit.

Johni sõnul läheb neil veidi kehvasti. Kaks viimast aastat on hotelli- ja kasiinomajandus kahjumis 10–13 miljardiga. Kuigi hotelle ehitatakse aina juurde ja linnas on üle 20 000 mänguautomaadi!