Õnneks ei ole ükski Eesti valitsus pidanud heaks mõtteks Venemaa telekanaleid keelama või piirama hakata, kuid jääb küsimus, kas PBK on meediaäri või midagi muud.
Mida teha PBKga? Sama kindlalt, nagu talvele järgneb kevad, jõuab Eesti avalik mõttevahetus teatud regulaarsusega selle küsimuseni. Nüüd siis Lätist alanud ja Eestis PBK omanikfirma kontoris läbiotsimise kaasa toonud uurimise tõttu; aga kui põhjus Vene telekanalite üle vaielda on alati erinev, siis pakutavad lahendused kipuvad samad olema.
Enamik inimesi Eestis Venemaa telejaama Pervõi Kanal Baltimaade turule toodetud mugandust PBK ei vaata. Enamgi veel – tegelikult on PBK viimasel aastal isegi RTR Planeta nime kandvale sõsarkanalile alla jäänud ja püsib vaatajate turuosalt nelja ja viie protsendi vahel. Lätis on PBK-l vaatajaid üle seitsme protsendi, mis kunagiste tippaegadega võrreldes pole samuti midagi erilist.
Sellele, miks PBK vaadatavus nii Eestis kui Lätis on langenud, võib leida erinevaid põhjuseid. Televisiooni roll meelelahutajana on üldse languses ja koos põlvkondade vahetumisega on see muutus pigem kiirenev. Muidugi on oma osa ka viisil, kuidas Kreml on kahe peamise üleriikliku telekanali rollid ümber mänginud.
Samas on Eestis PBK ikkagi tähtsam kui RTR, sest nemad pakuvad Moskvas toodetud programmi kõrval kohalikke, Tallinnas tehtud saateid, sealhulgas uudiseid. See seob nad meie inforuumi ja avaldab mõju siinsele poliitikale. Omal ajal tegi PBK Nils Ušakovist mitmekordse ja populaarse Riia linnapea ja ilmselgelt poleks Edgar Savisaare ja Keskerakonna toetus Eesti venekeelsete valijate seas kunagi sedavõrd kõrgele jõudnud ilma PBK soosiva suhtumiseta.
Erinevalt Eestist on Lätis ja Leedus Venemaa telekanaleid nende propagandistliku sisu tõttu korduvalt eetrist maha võetud. Kuuldavasti on Lätis nii saavutatud ainult seda, et PBK monitoorib ise Moskvast edastatavaid programme, mis lähevad eetrisse kahetunnise ajalise nihkega. Nii on olemas võimalus sanktsioonidega ähvardav sisu ennetavalt omal käel avaldamata jätta.
Eestis on läbi erinevate aegade ja valitsuste püsinud enam-vähem üksmeelne seisukoht, et igasugune meedia piiramine selle sisust lähtuvalt on rahuajal vähetulemuslik ja ähvardab avada Pandora laeka. Poliitilises vaates on see lihtne, enesekindel ja jätkusuutlik lahendus.
Omaette küsimus on, kas PBK näol on tegemist tavalise meediaäri või millegi muuga. Viimati pidi piinarikkalt sellele vastuse leidma Postimees Grupp, kes reklaamiportfelli mitmekesistamise eesmärgil BMA telekanalite reklaamimüügi üle võttis. Kas ajaleht, kes on päisesse paigutanud moto „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade” ikka saab võtta vastu raha kontaktide eest meedias, mille sisu sellega tihti kuidagi kokku ei lähe?
Kuidas suhtuda PBKs eetriaja ostmisesse maksumaksja raha eest? Isegi siis, kui poliitikud ei osta eelarverahaga ekraanidele iseenda nägusid, vaid tõepoolest muretsevad kaasmaalaste igakülgse ja parema teavitamise pärast? Peale selle: BMA viimaste aastate majandusaruannete järgi võib oletada, et Tallinna linnavalitsuse panuseta oleks miinus nii suur, et ärist poleks enam juttugi.
Lõviosa PBK tuludest tuleb aga tõesti vabalt turult. Kas suured Eesti ettevõtetest reklaamiandjad peaksid meediaagentuuridele püstitama ülesande koguda neid huvitavad vene kodukeelega silmapaarid kokku Moskvast sõltumatute väljaannete abil? See pole võimatu, kuid on keeruline. Aga pole kuulda, et keegi peale mõne üksiku valimiskampaaniat teinud rahvusliku erakonna oleks nii talitanud.
Me ei tea Lätis BMA suhtes alustatud uurimisest palju. Ühest küljest peaks pöialt hoidma, et selle taga mingit poliitilist motiivi poleks. Teisest küljest – ei saa välistada, et just sealsest uurimisest võib tulla vastus küsimusele, kas Venemaa telekanalite edastamine Baltimaades on äri või midagi muud.
Seni oletame, et on tegemist tõesti äriga. See tähendab muuhulgas, et Euroopa Liidu turul koheldakse BMAd samamoodi nagu keda iganes teist, näiteks panku või naftafirmasid, kes kõik on Venemaale suunatud sanktsioonidega kokku puutunud.
Arvamuste erinevus rikastab või siiski ei rikasta kui tihti aetakse erinevat juttu meie peavoolust ? Mis tihti osutab tõeseks ! Siit järelduse st.arvamuste paljususe nimel paneme mõningatele ebameeldivatele punni ette ?