Neljapäeva hommikul suri oma kodus Saunja külas Läänemaal ettevõtja ja aednik, Eesti ühe suurema viljapuude kogu omanik Raimu Aas (1. september 1934 – 2. jaanuar 2020).
„Suur mees on surnud, nii hingelt kui ka tegudelt suur mees,” ütles Raimu Aasa poeg Arne Aas Lääne Elule.
„Seda annab ikka järele teha, mis ta siin talus teinud on,” lausus Arne Aas.
Lääne Elu kirjutas 2017. aasta sügisel, et Raimu Aasa kodus Lääne-Nigula vallas Saunjas Haava talu aias asub Eesti suurim viljapuude kollektsioon: seal kasvab kokku ligi 900 sorti viljapuid, sh 250 sorti viinamarju, mille saagist saab edukalt veini kääritada.
Aasa aias kannavad muu hulgas vilja aprikoosid ja virsikud. Ploomid on nii suured, et ei mahu suhu, neid tuleb hammustada nagu õuna. Selliseid ploomisorte on Haava talus viis-kuus, mitte üks. Aasa aiast võib leida punaste marjadega toominga ning jaapani paju, mis on nagu pilv: sügiseti hallikasvalge, aga kevaditi roosa, kevadest saadik punaste lehtedega vahtra, nii kõrge metsõunapuu, et latva pole õieti näha, ja palju muud.
Aasa aeda käivad uudistamas tudengid ja Polli katsebaasi teadurid.
Tehnikaülikooli transpordi alal lõpetanud Aas pole taimekasvatust üheski koolis õppinud. Selles, et ta viljapuusorte hakkas kollektsioneerima, võib süüdistada Jaan Spuhli (1859–1916), kes samuti iseõppijana andis välja Eesti esimese pomoloogia ehk puuviljasorte uuriva teadusraamatu. Spuhli katseaiad olid Läänemaal Ridalas ja Vormsis. Spuhli aias oli 76 sorti ploome, mida ta ka talumeestele müünud. Praegu on vähemalt 76 sorti ploome Eestis kahes kohas: Polli katsebaasis ja Raimu Aasa aias.
Ploomipuudega ta 1980ndatel Saunjas alustaski. Ploomid maitsesid peremehele, aga Aasa lapsepõlvekodus Käsmu kandis ploome ei kasvanud. Tasapisi tulid ka teised viljapuud. Aas on öelnud, et elu viivad edasi need, kes on kiiksuga, väheke lollakad. „Maailmas on väga palju sorte. Keegi peab olema see loll, kes ära proovib, kas nad Eestis ka kasvavad,” ütles Aas toona Lääne Elule.
Aasale kuulus logistikaettevõte Kaubaekspress.
Nüüd on Raimu siis läinud. Pean endale õnneks, et jõudsin tal enne külas käia. See oli veel siis, kui ta jaksas oma suurtes valdustes mulle paaritunnise privaatekskursiooni teha. Pärast istusime veel tükk aega paviljonis ja rääkisime maast ja ilmast. Jäin sellega siiski pisut hiljaks. Viinamarjad olid juba koristatud, värsked veinid käärimas. Veinikoda, muide, avaldas kollegiaalselt muljet… Veelgi rohkem avaldas muljet aga Raimu tohutu entusiasm, millega ta oli aastakümneid võidelnud oma taimsete lemmikute heaolu pärast. Väeta ja kuivenda, lõika ja kujunda, kata ja riputa… Sajad sordid, mida nimepidi tundis ja jutustas, kuidas ühe või teise oli saanud. Laheäärsel madalal pinnal oli… Loe rohkem »
Väga suur kaotus tervele Eesti aiandusele 🙁 Sügav kaastunne lähedastele.