Aga elu küsib natukene muud

Formaalse haridusnõudega on lihtne inimesi ametist tõrjuda või kiusatuse ette seada, kuid Eestis on inimesi sellisteks mängudeks selgelt vähe.

Korraldasime eelmisel nädalal oma 1989. aastal Tartu ülikooli astunud ajakirjanduskursuse kokkutuleku. Ilus õhtu oli, enamik 15 inimesest, kes 30 aasta eest õppima asus, oli kohal. Näib, et kõigil meist läheb elus hästi.

Tõsi, valitud erialale ehk ajakirjanduse juurde on jäänud kõigest neli. See ei ole muidugi ilmselt haruldane näitaja, eriti niisuguses vabas valdkonnas, nagu ajakirjandus seda on.

Aga on ka teine näitaja. Umbes kolmandik sisseastunuist ülikooli ära ei lõpetanud. Nii-öelda nominaalajaga lõpetajaid oli kõigest kolm.

Neile, kes 1990. aastate algust mäletavad, pole siin midagi üllatavat. Vana ühiskonnamudel oli lõppenud, uue loomine käis tormilisel kiirusel ja suuri riske võttes. Paljudel erialadel, aga eriti ajakirjanduses kaotas aastakümnete kogemus järsku suure osa väärtusest. Võime asju uutmoodi teha – veel enam, uusi asju välja mõelda ning ellu rakendada – oli kõrges hinnas. Samamoodi võime 14tunniseid tööpäevi teha ja nii aastaid järjest.

Need asjaolud viisidki suurema osa tudengitest loengutest ära. Ka palka maksti auahnetele noortele sedavõrd hästi, et ka 30 aastat hiljem võib mõni tõdeda, et suhtena keskmisse palka pole ta kunagi töö eest nii palju raha saanud. Kõik teenisid 20aastastena rohkem kui nende vanemad kahe peale kokku.

Kogemust tuli 1990. aastatel iga läbitud aastaga sõna otseses mõttes kolme eest. Kui aeg-ajalt tuli ette kokkupuutumisi samas vanuses kolleegidega lääneriikidest (see sõna oli tollal täiesti kohane), siis imestasid nemad enamasti meie elukogemuse, õppimisvõime ja ametialase edasijõudmise üle ning meie tihti nende naiivsuse ja eluvõõruse üle. Igal juhul sajandivahetuse paiku tundsid paljud 30aastased, et polegi nagu enam eriti kuhugi pürgida.

Nüüd kolmas näitaja, mis on esimese kahe kombinatsioon.

Neli 1989. aastal ajakirjandust õppima asunut, kes tänaseni ajakirjandust teevad, kuuluvad kõik ühtlasi selle kolmandiku sisse, kes pole tundnud vajadust ülikooli lõpudiplomi järele.

Mida siis järeldada?

Loomulikult võib öelda, et ajakirjanikud on lollid ja laisad. Aga see pole tõsi. Kõik neli on Eestis oma valdkonna tipud. Kellelgi neist ei ole elus kordagi midagi paberite taha jäänud ja ei jää ka niikaua, kuni Eesti ajakirjanduses veel vähegi nõudlikku tegevust leidub.

Ja pange tähele, ka neil, kel on kõrgharitud ajakirjaniku diplom olemas, pole ju seda tegelikult vaja, sest nad tegutsevad juba pikka aega edukalt muudes valdkondades.

Me tähtsustame diplomeid üle. Oma kursuse kolmele näitajale mõeldes meenus mulle kohe paar nädalat tagasi politsei tippjuhi magistritööle langenud kahtlus. Tegu oli mäletatavasti olukorraga, kus kogu elu politseis edukalt töötanud ja juba kõrgeimale võimalikule tasemele jõudnud vaieldamatult väga pädevale mehele esitati ametis jätkamiseks arusaamatul põhjusel nõudmine kindlaks ajaks magistridiplom ette näidata.

Ma ei tea, kas lõpuks selgub, et selles töös oli mingi osa plagiaat või midagi sarnast. Kui nii peaks minema, siis kaotame ilmaasjata ühe asjatundliku juhi väga keerulises valdkonnas. Miks on vaja inimeste ette selliseid tõkkeid asetada? Mina ei saa aru, aga muidugi pole mul ka endal diplomit.

Eesti rahvas on väga väike. Selle halb külg on, et ei jätku inimesi. Mitte ainult politseinikeks ja ajakirjanikeks – ka koristajateks ja taksojuhtideks. Iga inimene on meil palju väärtuslikum kui suurtes riikides.

Väikese rahva hea külg on, et me tunneme üksteist ja oleme uskumatult läbipaistvad. Selleks, et hinnata, kas mõni ajakirjanik või tippjuht on mingisse ametisse sobiv, ei pea tema väärtust diplomiga kaaluma. Kahjuks näeme tihti, et elu käib vastupidi.

Põhisüüdlane on siin avalik sektor. Kui me ei taha häid inimesi olulistest asjadest kõrvale tõrjuda või hullemal juhul neid teenimatu kiusatuse ette asetada, siis peaks riik eeskuju näitama ja konkurssidest, kus sisuliselt võimalik, formaalse diplominõude kõrvaldama.