Valge Maja endine strateegiajuht Steve Bannon on asutanud Brüsselis liikumise, mille ametlik nimi ongi Liikumine (The Movement). Ühenduse eesmärk on viia järgmise aasta Euroopa Parlamendi valimistel parlamenti nii palju euroskeptilisi jõude, et Euroopa Liit muutuks teovõimetuks ja seepeale laguneks.
Bannon ja tema abilised loodavad Liikumise abil taaselustada rahvusriigid ja demokraatia. 50 protsenti oma ajast Euroopas olla lubanud Bannon ütles intervjuus meediakanalile Daily Beast: „Meil hakkavad olema individuaalsed rahvusriigid koos oma identiteetide, oma piiridega.“
EKRE on juba tõtanud teatama, et on kaheldav, kas nemad ühinevad Bannoni algatusega. „Meile püütakse küll mingit äärmuslust külge kleepida, aga me tegelikult oleme täiesti tasakaalukas keskklassi partei ja tahaksime seda keskklassi tasakaalukust ka oma võimalikus välissuhtluses järgida. Nii, et niimoodi mingisuguse lühiuudise põhjal karjuda, et hurraa, me lööme kampa, seda ei ole,” ütles EKRE esimees Mart Helme ERRile.
Bannoni algatus tekitab muidugi hulka küsimusi, millest mõned võibolla Liikumise arenedes kaovad. Kuid mõned tekivad ilmselt juurde.
Esimene suurem küsimus on, kas pole Liikumine, vaatamata Bannoni lahkumisele Valgest Majast Washingtoni, Euroopa Liidule seatud miin. Teatavasti ärritab USA presidenti Donald Trumpi väga asjaolu, et Euroopa Liit astub tervikuna USA vastu kaubandussõtta. Just väliskaubanduses ja tollinduses on Euroopa Liidu pädevus kõige tugevam. Kui aga Euroopa Liitu poleks – nagu Bannon ja tema abilised soovivad –, siis oleks USAl palju lihtsam kaubandussõda pidada. Egas Prantsusmaa või Saksamaa üksi kujuta USAle võrdväärset vastast.
Teised küsimused on retoorilisemat laadi ja seotud ajalooga. Kui võtta Euroopa Liidu ajalugu, siis näeme, et ühendus on toiminud kui paljude liikmesriikide demokraatia garant. Euroopa Liiduga liitunud Kreeka, Portugal ja Hispaania on minevikus olnud autoritaarse valitsemisvormiga riigid. Kreekas ja Hispaanias on möllanud ka maad laastav kodusõda. Pärast Euroopa Liitu astumist pole olnud ohtu, et sealsetes riikides tekiks autoritaarne riigivalitsemiskord.
Ent see jutt ei tähenda, nagu probleeme Euroopa Liidus poleks. Ühenduse nõrkuseks on viimastel aastatel olnud demokraatia defitsiit – Brüssel on jäänud kodanikele kaugeks ja ebaselgeks. Teiseks pole Euroopa Liidu liikmesus olnud enam demokraatliku korra garant nagu varem – parimad näited on siin Ungari ja Poola, kus valimistega võimule saanud jõud on asunud demokraatlikke mehhanisme hävitama. Euroopa Liit on reageerinud hüsteeriliselt, kuid jõuetult, tugevdades niiviisi just imidžit endast kui antidemokraatlikust ühendusest.
Segadus Euroopa Liidu eesotsas tähendab, et vale on tegelikult ka Bannoni eeldus, nagu oleksid oma piiridega rahvusriigid Euroopa Liidus kadunud. Rändekriis näitas, et rahvusriigid koos oma piiridega on täiesti olemas ja toimivad. Ses plaanis tundub tegemist olevat lahtisest uksest sissemurdmisega, kuid poliitikas töötab ikka – ja seda näeme Eestis samuti vägagi hästi – paanika külvamine. Euroopa islamiseerimine koos rahvusriikide kadumisega on loosung, mis töötab hästi, aga millel puudub reaalne sisu. Ma ei eita terrorirünnakuid, kuid ka siin näeme, et vastus neile tuli eeskätt rahvusriigi tasemel.
Kindlasti on Euroopa Liidus inimesi, kes soovivad enam föderaliseeritud Euroopat, aga asi ongi selles, et nendegi soov pole reaalne. Millega Bannon siis ikkagi võitleb?
EKREle aga tuleb siin au anda – ühinemine Bannoni algatusega tekitanuks suure küsimuse suveräänsusest. EKRE on ju olnud erakond, mis on enim rõhutanud Eesti suveräänsust. Nüüd aga Liikumine, mille eesotsas on USA kodanik. Tõsi küll, Bannonil endal ja ilmselt ka tuhandetel tema jüngritel Euroopas ei paista seda küsimust tekkivat.
1917. aastal, keset kibedat Esimest maailmasõda, kuid juba pärast Veebruarirevolutsiooni pani Saksa kindralstaap Lenini rongile ja organiseeris viimase jõudmise ohutult Petrogradi. Lenin pidi toimima kui Saksa miin – tekitama Venemaal segadust ja lõppeks riigi sõjast välja viima, et sakslastel oleks läänerindel lihtsam. Nii läkski, kuid läänerinne pidas vastu ja Saksamaa kaotas.
Millega lõpeb aga Bannoni konservatiivselt internatsionaalne „valgustusretk“ liberaalsesse Euroopasse, selle esimesi tulemusi saamegi näha järgmisel aastal Euroopa Parlamendi valimistel. Kuid on ilmne, et Bannon ei piirdu vaid Euroopa Parlamendiga, vaid sihib ka liikmesriikide enda valimisi ja referendumeid. Eks suveräänsuse üle mõtisklejail jätkub nüüd peamurdmist kauemaks…