1

Erkki Bahovski: Eesti välispoliitiline köietrikk

Erkki Bahovski.

Kataloonia kriis on seadnud Eesti raske valiku ette – kas reaal- või ideaalpoliitika. Selget vastust sellele küsimusele ei olegi ja Eesti huvides on, et maailmas oleks veidi mõlemat.

Katalooniast on kirjutatud viimastel päevadel palju, sestap tuleks arutleda pigem üldisemalt, missugune välispoliitika on Eestile kasulik ja missugune mitte. Võib väita siiski, et Kataloonia enesemääramise küsimus tekitas suurimad käärid Eesti avaliku arvamuse ja ametliku välispoliitika vahel. Mööndustega võib öelda, et mingid käärid olid ka Iraagi sõja alguse ajal 2003. aastal, kuid katalaanidest erinevalt polnud Iraagi liider Saddam Hussein mingi paipoiss, kellele kaasa tunda.

Soomlased kogesid sama 1991. aastal meie, eestlastega. Seni oli Soome avalik arvamus toetanud riigi välispoliitilist kurssi. Soometumine tähendas ka seda, et riigi avalikkuses välispoliitikast palju ei räägitud ja presidenti naljalt ei kritiseeritud. Ent 1991. aasta verised sündmused Vilniuses ja Riias ning eriti sellele järgnenud president Mauno Koivisto avaldus, et tegemist on Nõukogude Liidu siseasjadega, tekitasid põhjanaabrites hämmeldust. Meenutagem, et selleks ajaks oli väga palju eestlasi juba Soomes käinud, paljudel oli nn kodusoomlane ja üle lahe toimus ka vilgas kaubandustegevus.

Soome ja nüüd ka meie õppetund Katalooniaga ütleb, et välispoliitikat peab tegema ka avalikku arvamust arvestades. Kuluaarides toimuv ei saagi saada mõnikord avalikuks, aga riigi üldisem kurss peaks olema arusaadav. Välispoliitikat ei tehta tänavail, aga nutikas oleks ehk vältida olukorda, kus keegi peaks tänavale tulema. Ehk siis riik peaks olema suuteline oma välispoliitikat rahvale selgitama.

Ametliku Eesti seletus on muidugi reaalpoliitikast kantud – me ei saa asuda riike lõhkuma ning nagu Ukraina puhul toetab Eesti Hispaania territoriaalselt terviklikkust. Loomulikult mängib rolli ka Hispaania osalus NATO õhuturbemissioonil Baltimaades ja ELi liikmesus. Reaalpoliitika on ka mitte taastada Lihula sammast. Laiemalt võttes aga on reaalpoliitika oma huvide kaitsmine ja seda Eesti teebki.

Me ei saa alla kirjutada reaalpoliitikale tervikuna. Öelda, et riikide saatuse üle otsustab vaid Realpolitik, tähendab pikemas perspektiivis nõustumist ka genotsiidi ja väikerahvaste lämmatamisega. Just kaks maailmasõda 20. sajandil tegid oma õuduses selgeks, mis tähendab reaalpoliitika ajamine 100 protsenti. Sajaprotsendilise reaalpoliitika realiseerumise korral ei tohiks Eestit olemaski olla.

Teisalt näitab rändekriis, kuidas ideaalpoliitika ei suuda lahendada pakilisi küsimusi. Inimõigused näevad paberil ilusad välja, aga tegeliku eluga ei pruugi alati kokku minna. Sestap on Eesti ja tegelikult ka paljude teiste riikide kurss tasakaalu leidmine reaal- ja ideaalpoliitika vahel.

Võib-olla kõige reljeefsemalt saab ettekujutuse üheaegse reaal- ja ideaalpoliitika ajamisest USAst. President Donald Trump alustas oma esimest välistuuri Saudi Araabiast, riigist, kus said naised äsja autojuhtimisõiguse. Teatavasti on USA olnud riik, mis on rõhutanud inimõigusi ja kuhu on paljud tulnud pakku, sest neid on oma kodumaal taga kiusatud. Saudi Araabia aga ei ole riik, mis hiilgaks maailmas isikuvabaduse poolest.

Teisest küljest käis Eestis asepresident Mike Pence, kes rõhutas USA liitlassuhet Baltimaadega. Reaalpoliitika ajamise korral sääraseid avaldusi lihtsalt ei tehtaks. NATO tuleks laiali saata.

Rahvaste enesemääramisõiguse küsimus kerkis laiemalt esile pärast Esimest maailmasõda. Missugused rahvad võivad saada enesemääramisõiguse ja missugused mitte? Kui palju on üldse inimesi vaja, et tekiks oma riik? Kui rahvas saab enesemääramisõiguse, siis mida teha rahvastega, mis jäävad loodava riigi sisse? Enesemääramisõigus tähendab ka õigust ühineda mingi riigiga. Austria puhul see võimalus välistati, sest Saksamaa oleks olnud lihtsalt lääneliitlaste arvates liiga suur. Mitmes kohas aga otsustati mingisse riiki kuulumine rahvahääletusega.

Me näeme, et need küsimused pole kuhugi kadunud ka sada aastat hiljem. Kardetavasti nagu sada aastat tagasi ei pääse me mööda reaal- ja ideaalpoliitilistest kaalutlustest. Mõelge vastused järgmistele küsimustele: kas Eesti peaks toetama Tiibetit ja Eesti poliitikud kohtuma dalai-laamaga? Kas Eesti peaks tunnustama Taiwani, millel on kindlasti rohkem riigi tunnuseid kui praegu Kataloonial? Ja nii edasi. Usutavasti leiate peagi, et täit vastust nendele küsimustele ei olegi. Välispoliitika ongi justkui köiel käimine, kus mis tahes poolele vajumine tähendab kukkumist.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu toomas
uskmatu toomas

Rahvusgruppide enesemääramisõigus kehtib ainult Eestlaste kohta aga ei kehti Palestiinlaste,Kurdide,Kataloonlaste,80% Krimmi elanike jt.kohta.
Meie digi eesistumine on rahvusvahelisel areenil lihtsalt läbikukkunud sest meil on munadeta poliitikud kellele kõik dikteeritakse ette maailma suurte poolt.
Oma peaga kas ei taheta mugavusest või ajutegevuse puudulikkusest mõelda.

wpDiscuz