Andrus Karnau: Läänemaa – haldusreformi poolt nuditud tomp

Andrus Karnau

Lääne Elu peatoimetaja

Kui valitsus hakkas sunniviisiliselt valdu suuremaks joonistama, oli kõige suurem hirm see, et erakonnad võtavad kontrolli peaaegu kõikide omavalitsuste üle. Üllatusena aga tõotab asi minna hoopis vastupidi. Võimule tulevad valimisliidud. Läänemaa näitel on Haapsalu linnas suurim võiduvõimalus praeguse linnapea Urmas Suklese (seni Refoermierakond) valimisliidul. Lääne-Nigula vallas organiseerib praegune parteitu vallavanem Mikk Lõhmus samuti oma valimisliitu. Kui ta targalt asju ajab, siis küllap ülekaalu volikogus Lõhmus ikkagi vormistab. Sama lugu juhtub Lääneranna vallas (endine Lihula), kus liituvate omavalitsuste juhid teevad samuti ühise valimisliidu.

Läänemaa näitel pääseb ilmselt üks riigikogu liige Haapsalu volikokku, Lääne-Nigulas ega Lääneranna vallas aga ei kandideerigi ühtegi riigikogu liiget. Kui Tallinn välja arvata, on selle seadusemuudatuse mõju omavalitsustele olematu.

Nii et see, mida me nende valimiste järel näeme, on see, et teenekad vallajuhid kindlustavad oma võimu. Läänemaale jääb Vormsi saar ja kaks omavalitsust. Viiest vallast sündiv Lääne-Nigula ilmselt on võimekam kui igaüks eraldi võetuna. Samas tasakaalustada hiiglaslikul alal elavate inimeste huve on ülikeeruline. Kõigile ja kõigele uues vallavalitsuses tähelepanu ei jagu. Haapsalu saab küll suure territooriumi naaberomavalitsuse liitmise järel, kuid sisuliselt muutub vähe. Kurioosumina hakkab Haapsalu linn käima vastu Matsalu lahte, linnaks saab maa-ala, kus linnalist elukorraldust pole kunagi tuntud ega saagi olema.

Identiteedi kokkusidumine saab olema keeruline. Mida ühist on Kullamaal ja Nõval? Või juba nimetatud Matsalu rahvuspargi kalurikülal kunagise piiskopilinnaga? Veelgi hullem on kahe valla lahutamine maakonnast. Majanduslikult võib see olla paratamatu. Kui konkurentsis mõjuvõimu pärast kohtuvad keskvalitsuse poolt pikka aega soositud Pärnu oma tähtsust minetava Haapsaluga, pole üllatus, et peale jääb esimene. Identiteedi mõttes on see aga keeruline olukord. Ühtekuuluvus ja arusaam ühistest huvidest lõhutakse.

Haldusreformi järel jääb Läänemaast  järele nuditud tomp, sest umbes veerand territooriumist  ja 15 protsenti elanikkonnast liidetakse Pärnumaaga. See polegi enam maakond, vaid üks väike nurk põhjapool Kasari jõge Haapsalu ümber. 5000 elaniku kriteeriumi järgi otsustades oleks Pärnumaaga liidetavail Lihula ja Hanila valdadel olnud võimalus Läänemaale jääda vaid juhul, kui oleks sündinud ühe maakonna omavalitsus. Nagu Saare- või Hiiumaal läks. Seda ei sündinud. Läänemaal olid ühe valla kõige suuremad vastased Sukles ja Lõhmus. Kui 25 000 elanikuga omavalitsus oleks sündinud, oleks neil valimiste järel võimule jääda olnud märksa raskem.

Juhitamatus ja üsna kitsaste isiklike võimuambitsioonide järgimine on joonistanud suure osa Eesti uutest vallapiiridest. Terves reas omavalitsustes ei pruugi valimised 15. oktoobril toimuda, sest selleks on vaja omavalitsuste volikogude nõusolek. Seegi kohtulahing demonstreerib konflikti väärtuste ja võimuambitsiooni vahel. Võim ütles, et 5000 elanikku on alampiir. See pole mõistlikult argumenteeritud, et just nii suur omavalitsus saab paremini hakkama kui 1000 või 2000 elanikuga. Paljasõnaliselt võib loomulikult Jaak Aabi kombel hirmutada.

Läänemaale jääb kaks omavalitsust, mille juhtide ainus mure on see, kuidas nelja aasta pärast uuesti võimule tulla. Kõik, mis kukub kuhugi Haapsalu ja Taebla vahele (Lääne-Nigula vallakeskus), ei huvita kedagi. Kas selline lahendus tugevdab Tallinnast kaugemale jäävaid maakondi, on küsitav. Pigem vastupidi.

Kolumn on varem ilmunud ajalehes Postimees.