1

Ann Mari Anupõld: seiklused maalt ja merelt

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst f Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Selle nädala veedan Inglismaal Harrogate’i nimelises linnakeses. Nimelt peetakse siin ülemaailmne lambaloomaarstide kongress. Peamised osalejad tulevad Inglismaalt, Austraaliast ja Uus-Meremaalt, ikka neist riikidest, kus lambakasvatus on põllumajandussektoris kindlal esikohal. Esimest korda õnnestus aga sel aastal ka Eesti poolt väike loomaarstide delegatsioon kohapeale saata. Viiel päeval on mul nüüd võimalus osaleda õpitubades, loenguil ja aruteludel üllatavalt muhedas, uskumatult intelligentses, laia maailmavaatega ja arenduslikus seltskonnas.

Ka Eestis on karvapallide pidamine viimastel aastatel üha populaarsem. Suurim rõhk on lambakasvatusel Eestis lihale, samuti tehakse käsitööd, ja paar üksikut farmi toodab lambapiima. Kuigi enamikus Eesti taludes on alati peetud ka mõnd lammast, ei saa öelda, et Eestis oleks lambaliha söömine traditsiooniline. Paljudel eestlastel on lambalihaga pigem negatiivsed kogemused ja nad seostavad seda „kasuka’’ maitsega. Kogenud lambakasvatajad saavad selle üle muidugi ainult muiata, sest kes on kordki saanud tõeliselt hästi kasvatatud, toidetud ja õigel ajal tapetud lamba liha, ei taha sellest maiuspalast kindlasti enam loobuda.

Konverentsi vältel käsitletakse kõiki lambakasvatuse ja -pidamise ning tervishoiuga seotud teemasid, uusi arengusuundi, leide, ravimeid ja meetodeid. Veel tähtsam kui väikeste asjade arutamine on aga kogu konverentsi rõhk loomaarsti ja ka taluniku suurele vastutusele. Lambakasvatuse tähtsust ühiskonnas ning loomaarsti määravat rolli selles illustreeris ilmekalt juba kogu konverentsi ning esimese suure loengu teema: kuidas globaalset toiduohutust parandada ja toota tõhusalt.

Võib tunduda tobe, et lammas peaks olema mingi oluline mutter maailma mootori liikumises, aga just nii ta on. Mis praegu maailmas peamiselt toimub? Rahvastiku juurdekasv. Iga päev sünnib maailmas juurde kaks Harrogate’i-suurust linnakest, aastas kokku üle 80 miljoni inimese. Nad kõik tahavad areneda, saavutada ja nautida. Mis on aga kogu selle alus? Kust tuleb energia, et seda teekonda jätkata? Söögist. Söögita on inimese elu väga üürike ning kuni ei ole veel labori katseklaasis õhust ja päikesevalgusest suudetud kokku segada toitaineid, toetub kogu meie ühiskonna areng sellele väheke põlatud, tolereeritud kuid nõudlikule urbaanse elu võõraslapsele, milleks on põllumajandus.

Kui te möödute rohelisest põllust, kus käputäis lambaid rahulikult sööb, millele te mõtlete? Võib-olla pole te ammu lammast näinud ja see kõik tundub teile uskumatult maaliline ja armas vaatepilt. Ehk on teil aga hoopis kõht tühi ja lambaid nähes meenub teile mõni eriti maitsev söögielamus. Teadlased vaatavad aga seda põldu hoopis teistsuguste emotsioonidega. Nad mõtlevad esmajärgus sellele, kui palju üks lammas ruumi vajab, rohtu maha trambib või korralikult ära sööb, ning kui palju ta kliima soojenemist põhjustab.

Just nimelt. Igasugused mäletsejalised eristavad oma vatsa käärimise tagajärjel metaani, mis on üks olulisi kasvuhoonegaase ja mõjutab ka kliima muutumist. Enne kui te aga selle mõtte järel taimetoidu peale üle lähete, pange tähele: teine suurim metaanitootja maailmas on riisipõllud. Järgmine, mida teadlane kohe silmab, on see üks lammas, kes omaette põllu ääres konutab ja justkui vähe haiglane paistab. Te võib-olla ei näinudki seda lammast seal suure puu taga, aga teadlase peas liigub kohe mitu mõtet. Kas seda lammast ravib loomaomanik või loomaarst? Kas selle looma haigus võib olla seotud mõne inimesele nakkusliku haigusega? Kas selle haiguse ravis kasutatakse ka antibiootikume? Kas nende antibiootikumide kasutus toimub korrektselt ja vastutustundlikult?

Üha rohkem peame nimelt võitlema niinimetatud resistentsidega, oludega, kus bakter enam ühe antibiootikumi mõjule ei allu, sest ta on õppinud ennast selle vastu kaitsma. Ohtlik on aga, et bakterite kaitsemehhanismid võivad levida väga kiiresti ja minna ka loomalt inimesele üle. Olenemata sellest, kuidas see konverents lõpeb, on juba üks asjaolu täiesti selge: see on olnud üdini motiveeriv ja silmi avardav kogemus. Ka me väikesed loomaarstid kuskil kauges Euroopa Liidu idanurgas on olulised kruvid võitluses maailmas valitseva nälja ja kliima soojenemise vastu ning maaelu arengus.

See on hirmuäratav. Või lihtsalt äratav. Aeg on seda ülesannet tõsiselt võtta. Meil kõigil.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
sorts
sorts

likvideerime kiliimasoojenemise! likvideerime viimasedki nõuka-aja jäänukid! likvideerime mitte-likvideerijad!
ja saabus jää-aeg…

wpDiscuz