3

Edward Lucas: miks Trump Putinit vajab

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Edward Lucas, kolumnist.

Edward LucasTrump vajab Putinit rohkem kui Putin Trumpi.

Donald Trump esitab oma populaarses raamatus “The Art of the Deal” tähtsa mõtte: ärge kunagi näidake oma läbirääkimispartnerile, et olete meeleheitel.

Valges Majas arvatakse, et Vladimir Putin soovib agaralt rahvusvahelisest isolatsioonist väljuda ning on käepigistuse nimel paljukski valmis.

USA valitsuse jaoks on ainus tõeline probleem, kuidas vaigistada kriitikuid, kes käsitleksid igasugust kokkulepet mahamüümisena Venemaale. Seda muljet toonitavad läinudkuised meeleavaldused.

Putin seisab silmitsi suurima võimukriitiliste meeleolude puhanguga viimase viie aasta jooksul. Mis kõige tähtsam, protestidel osales palju noori ning need toimusid linnades kõikjal üle Venemaa, mitte ainult opositsiooni südamaal Moskvas. Politsei jõhkrus ja kohmakus protestidele reageerimisel on võimendanud raevutunnet, mida paljud venelased oma valitsejate korruptsiooni ja ebapädevuse pärast tunnevad.

Putin võib tõepoolest reageerida protestidele oma hambutu peaministri Dmitri Medvedevi huntidele heitmisega. Medvedevi väidetavast groteskselt ekstravagantsest kinnisvaraimpeeriumist (isiklik suusanõlv, helikopteri maandumisplatsid ja isegi pardimaja) kõneles opositsioonijuht Aleksei Navalnõi kõrvetav dokumentaalfilm. Medvedevi pressiesindaja ütles riiklikule uudisteagentuurile RIA Novosti: “On mõttetu kommenteerida propagandistlikke purskeid süüdimõistetud opositsioonitegelaselt, kes on juba teatanud, et osaleb mingis valimiskampaanias ja võitleb võimude vastu”.

See on kahtlemata hea moment alustada Läänega pingelõdvendust?

Putin võiks loota sanktsioonide tühistamisele ning oma haarde de facto tunnustamisele sümboolselt tähtsa Krimmi poolsaare üle, mille ta 2014. aastal hõivas. Venelaste silmis oleks ta siis riigijuht, kes hoidis oma positsioone ja kavaldas välisvastased üle.

Tegelik pilt on aga sootuks teistsugune.

Kokkulepet vajab meeleheitlikult hoopis Trump, mitte Putin. Tema valitsus on põrkunud USA põhiseaduse karmide realiteetide vastu. Kui tahes palju uhkeldamist ja ülespuhutust ei väära kohustust järgida seadust, vastasel juhul blokeerivad kohtud sinu algatused. Kongressita ei ole võimalik seadusi vastu võtta.

Sellised asjad Putinit ei sega. Ta kujutab lääne survet ja “Russofoobiat” tõenditena halbadest kavatsustest ja pahausksusest. See võimaldab tal kujutada Venemaad ümberpiiratud kindlusena – ja seletada oma vajakajäämisi ja opositsiooni represseerimist riigi ellujäämise vajalike tingimustena.

Erinevalt Ühendriikidest ei ole Vene poliitiline ja õigussüsteem erinevad võimuharud, vaid pelgalt ülekandemehhanismid Kremli jaoks. Putin suudab protestid hirmutamise ja sümboolsete järeleandmiste abil välja kannatada.

Trump aga võib üsna pea hakata muretsema selle üle, mida vahevalimised võivad teha vabariiklaste enamusega senatis. Putini tagasivalimine veel üheks kuueaastaseks ametiajaks järgmisel aastal on seevastu peaaegu kindel.

Putini jaoks on seisak tavapärane asjade seis. Ta ei vaevu enam teesklemagi, et püüab Venemaad reformida. Selle asemel on tema eesmärk püsida võimul, mis võimaldab tema semudel jätkata enda rikastamist.

Trumpi läinudnädalane rabav suutmatus asendada Obamacare´i (eelmise valitsuse tervihoiuseadusi) on ettekuulutus. Viivitused ja halvatus sisepoliitikas saavad ilmselt tema esimese ametiaasta aga ehk ka ülejäänud kolme peamisteks tunnusjoonteks. Lisaks tegelikule valitsemisele kujuneb Trumpi valitsuse jaoks keeruliseks ka senatilt heakskiidu saamine kandidaatidele kõrgetele ametikohtadele administratsioonis (selle üks põhjus on Valge Majas jätkuv kõhklemine ja nääklemine kandidaatide valiku üle).

Selle foonil on Trumpi jaoks ainus võimalus näidata oma valitsuse saavutusi mõni silmatorkav välispoliitiline edulugu. Paraku on valikuvariantide nimekiri küllaltki napp. Madalal rippuva vilja oleksid eelmised valitsused juba ära noppinud.

Seega on kokkulepe Putiniga, mida saaks kodus serveerida eelmiste valitsuste vigu parandava välispoliitilise läbimurdena, mitte üksnes ahvatlev, vaid ka pakiline. Kremli peremees teab seda.

Mööndavasti piiravad USA valitsuse manööverdamisruumi valimiskampaania järelmid. Trumpi vastased on juba veendunud, et ta tegeles koos oma abidega reetlikult kokkumänguga Vene luureteenistustega ühiseks rünnakuks Hillary Clintonile ja Demokraatlikule Parteile. Seega näib Euroopa liitlaste julgeolekut Vene abi eest Süürias ohverdav “suur tehing” praegu äärmiselt ebatõenäoline.

Samas on olemas võimalused teisteks kokkulepeteks. USA suutis isegi külma sõja haripunktis Nõukogude Liiduga läbirääkimiste teel relvastuskontrollileppeid sõlmida. Kindlasti on Ühendriigid võimelised tegema sama ka tänapäeva Kremliga, ent teistes küsimustes edasiliikumiseks napib usaldust ja ühisosa. Sellised kõnelused võiksid katta tuumarelvavarude vähendamist, paremaid relvajõududevahelisi suhted ning ohutusmeetmeid juhusliku konflikti ohu vältimiseks.

Parim viis Kremliga läbi rääkida on läheneda sellele madalal tasemel ja aeglaselt: nõudes näiteks püsivat relvarahu Ida-Ukrainas enne mis tahes arutelu sanktsioonide, julgeoleku või Palestiina alade staatuse üle.

Sellised üksikasjalikud ja kannatlikud läbirääkimised pole paraku Trumpi tugevus. Ta eelistaks midagi kiiret ja kõrgeprofiililist, isegi kui see oleks suuresti sisutu.

Aga isegi see võiks ohtlikuks saada. USA uus valitsus on juba muutnud geopoliitilist ilma Euroopas. Kremliga flirtimisel oli USA pahameele näol varem suur poliitiline hind. Enam see nii ei ole. Venemeelsed poliitikud Prantsusmaal, Saksamaal, Ungaris ja Itaalias võivad üsna põhjendatult väita, et nad ütlevad samu asju, mida USA president: NATO on aegunud, Venemaa isoleerimine on viga ja läänel puudub nõudeõigus moraalsele üleolekule.

Trumpi-Putini tippkohtumine ja kokkulepe, kui tahes nõrk see ka ei oleks, kujutaks endast lisaks ilmale ka maastiku muutust. See teeks Saksa kantsleri Angela Merkeli ja teiste jaoks keerulisemaks ühtse joone hoidmise Euroopa Liidus teemadel, nagu sanktsioonid. See annaks järjekordse demoraliseeriva hoobi niigi suure surve all atlantistidele Ida-Euroopa riikides nagu Ukraina ja Gruusia.

Mis veelgi hullem, see saadaks Putinile signaali, et lääs on lõhenenud ja ebaefektiivne – ja muudaks Kremli järjekordse välispoliitilise avantüüri tõenäolisemaks. Ukraina ja Süüria järel võib Kreml järgmisena sõjaliselt sekkuda Valgevenes, hämaras autokraatias, kus läänel on vähe kaalul.

Lühidalt. Trumpi meeleheitest sündinud kokkuleppe eest maksavad hinda mitte ameeriklased, vaid Venemaa naabrid. Aga kes hoolib neist?

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
vares
vares

on kraaksunud

kk
kk

Kremli propagandat leiad .ru laiendiga lehtedelt.

wpDiscuz