3

Andres Anvelt: korrakaitse, kas ainult politsei privileeg?

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Kindlasti mitte, on minu selge vastus. Kehtiv korrakaitseseadus paneb kohustusi väga mitmesugustele avaliku võimu asutustele. Korda kaitseb politsei, seda muidugi, aga politsei kõrval saavad seda teha ka eri valdkondade ametnikud. Näiteks loodushoiu, salapüügi ja reostamise vastu tegutsevad keskkonnainspektorid, kellel on sellise võimu teostamiseks ka sunniõigus. Vajadusel klõpsavad vastuhakkaja randmete ümber käerauad ning salapüüdja asjad otsitakse läbi ja ta viiakse arestimajja. Samamoodi võivad talitada maksu- ja tolliametnikud ning teatud juhtudel ka turvamehed lennujaamas, kui mõni reisija kipub turvakontrollis ohtlikult ülemeelikuks muutuma.

Sunni kasutamine on äärmuslik meede, mille eelduseks on olukord, kus sunnile allutatav võib olla ohuks enese või teiste elule ja tervisele. Ametnikud õpetatakse äärmuslike olude puhuks välja ja eksamil tehakse selgeks, kas korrakaitsja on talle antavast volist ikka aru saanud. Kõik see ei vabasta teda hiljem vastutusest, kui ta peaks sundi kasutama ebaseaduslikult, näiteks lihtsalt oma rõõmuks kellegi käed raudu panema. Korrakaitseseadus on pannud kohalikele omavalitsustele teatud kohustused avaliku korra tagamiseks nende territooriumil. See ei ole küll absoluutne kohustus, vaid oleneb pigem kohaliku omavalitsuse võimekusest, soovist ja poliitilistest prioriteetidest.

Kohalike omavalitsuste ametnikel puuduvad nende kohustuste täitmiseks vajalikud õigused – igal pool, olgu see Tallinnas või Assamallas, peab kohapeale tulema ikka politsei. Küsimus on lihtsalt selles, kui tähtis on see sündmus, kuhu politsei ruttab, ja kui tähtis oli see sündmus, kuhu politsei hiljem jõuab. Muidugi, bussipeatuse pingil laiutav joodik on häiriv ja tülgastav, kuid mitte nii kriitiline kui füüsiliseks arveteõienduseks kasvanud peredraama, kus iga hilinenud minut võib muutuda ühele osapoolele fataalseks. Kahjuks ei saa oma territooriumil heakorra eest vastutav ametnik joodikuga või näiteks laste mänguplatsil pidutsevate külajõmmidega midagi ette võtta, sest ta ei tohi. Ta võib vaid viisakalt keelata. Kui ta läheb rikkujaid hea sõnaga korrale kutsuma, saab ta heal juhul sõimata, halvemal juhul näitavad inimesed oma väge ka käte-jalgadega.

Ametnikul, kes on saanud meilt volituse heakorra eest seista, puudub igasugune võimalus seda reaalselt ellu viia. Avalikkuses tõstatub selle arutelu puhul kohe kaks paralleeli – bussijänes ja käeraudadega ähvardav mupo. Osalt õigustatult. Esiteks ei pea mina bussijänest üldjuhtudel mingiks kurjategijaks, vaid võlgu jäänud või hooletuks inimeseks, kellest 99 protsenti pärast vahelejäämist bussist väljub ning hiljem trahvi ära maksab. Veelgi enam, arvan, et tema suhe bussiettevõttega on pigem tsiviil-, mitte karistusõiguslik. Leppetrahv peaks olema ülim määr, mis inimeselt piletita sõidu soovi ilma karistusregistrita ära võtab.

Uus eelnõu ei näegi ette mingeid „käeraua”-sanktsioone ja vaevalt tavaline piletikontrolör üldse selle pädevusega on, et ta neid puusal kanda võiks. On ka erandeid, kes piletikontrolörile pea või jalaga kõhtu virutavad ning tema seaduslikule nõudmisele bussist väljuda lihtsalt vilistavad. Sellisel juhul on tegu juba teise rikkumisega ja küsimus ei ole mitte ainult kontrollija, vaid ka teiste sõitjate turvalisuses. Madistamine ühissõidukis võib meie kõigi elud ohtu seada. Harilikult on sellised ühissõidukis märatsejad kas alko- või mõnes muus joobes ja nende toimetamisega kas kainenema või arestimajja peaks õpetatud ja koolitatud kohalik korrakaitsja küll hakkama saama.

Lõpetuseks mõne maakonnakeskuse, sealhulgas Tallinna levinuim murelugu – öine lärm kõrtsides. Ka siin on politseil tihtipeale reageerimisvalikute tegemisel ajakitsikus käes. Kuni veri ei voola ja lärm ainult segab, võiks mõni lihtsam ametnik tulla ja heliseadmed vaiksemaks keerata või hoopistükkis hoiule võtta. Näiteks ametnik, kes on koolitatud, seadustatud, valdab keelt ning kellele oleme seadusega usaldanud võimu. Kui ta ise seadust rikub ja võimu kuritarvitab, siis menetleb juba teda ennast politsei või taastab meie õigused kohus. Aga muidu on ta on olemas, ta on lähedal ja tagab meie koduvalla või -linna heakorra ka siis, kui politsei püüab kaake, kes on ohtlikumad kui lärm tänaval või joodik bussipeatuses.

Kindlasti ei saa igaüks automaatselt kohaliku omavalitsuse korrakaitsjaks, nagu ei saa ka iga inimene tänavalt abipolitseinikuks. Taust ja oskused peavad klaarid olema, siis saab ka ühiskond usaldama hakata.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ei
ei

vaata minevikku ka näed, et 1990 – 2000 midagi e muutunud, ainult riik kogus maksumaksja raha

uskmatu+toomas
uskmatu+toomas

Miks ei muutunud ,muutus ikka küll ja kõvasti ! Viidi läbi omandireform,mitte nii nagu mujal maailmas aga ikkagi oma enese ja Hännilikust tarkusest,erastati – ärastati täiesti teovõimelised ettevõtted ja ühismajandid,investeeringute siia meelitamise tähe all müüdi odavmüügis välismaalastele maha kõik mis vähegi müüa andis,riigi rahakoti kallal toimetasid kasutute relvade ostjad jne.jne.
Õhukese riigi ehitamisega kaotati piirivalve,alles jäi pea olematu politsei ja tuletõrje aga suurenesid avalikus sektoris tkõrgepalgaliste töökohtade hulk.
Seda jama kõike tuleb meil veel helpida aastakümneid enne kui jälle midagi muutuks !

jah
jah

mure kaob vähemaks, kui seda joomise reklaami piirata ja inimestele peretoitmiseks töö ja töökohad leida. kumminuiaga seda välja ei roogi seltsimees

wpDiscuz