1

Helve Undo kirjutas igavusest romaani

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

IMG_8029Kogu intervjuu aja on Helve Undo süles või kõrval põõnanud ja nurru löönud suur must kass. Foto: Arvo Tarmula

Kirjanikuks Helve Undo ennast ei pea. Ütleb, et on kirjutaja. Romaani kohta ütleb Helve, et jutt.

„Elu esimene intervjuu,” ütleb haapsallane Helve Undo ja naeratab kavalasti. Tööintervjuid on paar tükki küll olnud, aga need, ütleb Helve, ei loe.

Oleme Haapsalus Müüriääre kohvikus, natuke ähmi täis ja ootusäreva Helve kõrval sohva peal magab rahumeeli suur must kass. Mitte Helve kass, mitte ka kohviku kass. Lihtsalt kass, kes aeg-ajalt läbi astub, kui põhjust on. Paistab, et Helve elu esimeseks intervjuuks on kass nõuks võtnud kohale tulla.

Ehmatav tunnistäht

Helve Undo on eluaeg töötanud raamatukogus. Kuuse tänava omas, Haapsalu inimesed teavad. „No oma kolmkümmend aastat tuleb ära,” ütleb Helve. Raamatukoguhoidjaid üldjuhul ei intervjueerita. Lasteaias töötas Helve natuke aega ka, aga ega lasteaiatädidelegi ajakirjandus tormi jookse. Aga 62aastast („Oi, ma olen vana. Tõsiselt vana,” ütleb Helve kavala näoga.) ja täitsa kodust Helve Undot on ühtäkki põhjust intervjueerida küll. Nii viie aasta eest lõpetas Helve töölkäimise ära või õigemini lõpetati see tema eest ära, aga selle eest on ta ainult tänulik. („Mulle pole eluaeg meeldinud tööl käia,” ütleb Helve.) Paari aasta pärast hakkas Helvel kodus kole igav. Pikad sügisõhtud ja… Seriaalivaataja pole ta ka.

Aga midagi peab inimene ometi tegema.

Tänavu suvel, ikka tolle igavuse pärast pälvis Helve Undo käsikiri kirjanike liidu romaanivõistlusel žürii tunnistähe. Raamat sai kaante vahele sügisel. (Sügis, muide, on Helve Undo lemmikaastaaeg. Kui teised kurdavad kaamost, siis Helve hakkaks novembris suurest rõõmust lausa plaksutama, nii hea on, ja kevadel läheb ta närviliseks.)

Eile (reedel – toim.) esitles Helve toda kaante vahele pandud „Mõtetes elatud elu” Haapsalu lasteraamatukogus. Poest saab raamatut osta, Haapsalu poest kah nagu mujaltki, ning kirjanduse asjatundja Krista Kumberg on kiitnud romaani ülesehitust ja head eesti keelt. Nii et põhjust intervjuud anda on korraga küll ja küll. Aga romaanivõistluse tunnistähe kohta ütleb Helve, et on siiamaani üllatunud. Et mis too tunnistäht on?

Romaanivõistlusele laekus 94 käsikirja. Nagu ikka andis žürii välja esimese, teise, kolmanda ja neljanda koha. Esimese koha sai Armin Kõomägi „Lui Vutoon”. Teise koha sai Märt Lauri „Lahustumine”. Kolmanda koha sai Jim Ashilevi „Kehade mets”. Neljanda koha sai Helen Eelranna „Suluseis”. Peale auhinnatute märkis žürii ära kuus käsikirja, kuue seas oli ka Helve Undo oma. Kuigi kirjasõna pole niisama lihtne mõõta-kaaluda, kõige paremini teeb seda aeg, hindas žürii Helve Undo „Mõtetes elatud elu” tunnistähe vääriliseks ehk ülejäänutest tüki paremaks. Ülejäänuid oli 84 tükki.

Kirjutamine ise aga sai tõepoolest alguse igavusest. Helve ütleb, et pole ta varem suurt midagi kirjutanud. Pole kirjutamise peale mitte mõtelnudki. Kirjandi-päevi koolis ta kohe ei sallinud, noore tüdrukuna luuletusi ei kirjutanud. See iseenesest on tähelepanuväärne, sest noored tüdrukud kohe ei saa ilma luuletamiseta, ilma luuletamiseta nagu ei oldagi noor tüdruk. Helve aga, paar aastat päris kodune olnud, istus köögilaua taga arvuti ees ja vaatas, et ajakiri Naised (on niisugune ajakiri, täitsa siiamaani ilmub) on välja kuulutanud teejoomise juttude kirjutamise võistluse.

Helve oli natuke aega töötanud ka Haapsalu lasteraamatukogus. Selle kaminasaalis istus tihtipeale seitse vanatüdrukut – just nii palju oli toona noori vallalisi neide kahe raamatukogu peale kokku. Joodi teed ja unistati printsidest valgetel hobustel. Nii et mõeldud-tehtud. Helve ajas tegelased sassi, et keegi aru ei saaks, väikene linn ju, pani teejoomise jutu kirja nagu naksti, saatis võistlusele ja („Uskumatu-uskumatu!” ütleb Helve.) sai teise koha. Tütar käis teepakkidel järel, sest mida muud ikka teejoomise jutu eest auhinnaks anda kui mitte teepakke, ja naasis sõnumiga, et kirjutatagu Naistele veel. Noh ja Helve siis kirjutas. Kirjutas „Elu on juhuste jada” – tollesama, mis jookseb Lääne Elu lehesabas. Esialgu jooksis ta muidugi Naistes, ja Naised ütlesid jälle, et kirjutatagu veel. Helve kirjutas.

Enam-vähem samal ajal kuulutas kirjanike liit välja romaanivõistluse ja andis ühtlasi välja veksli, et kõikidele osalejatele antakse tagasisidet. Selles asjas oli kirjameestest koosnev žürii muidugi sinisilmne nagu kirjamehed ikka, keegi ei osanud karta aegade rekordit, 94 käsikirja. Too tagasiside-veksel aga pani Helvele pähe mõtte, et teeb selle Naistele mõeldud jutu siis vähe pikema (oli öeldud, et tuleb teha pikk ja paks jutt), mis seal ikka, sest tagasisidet tahtis Helve kangesti ja sai ka, aga mitte niisugust, nagu ta ootas, sest tunnistähte ei oleks ta küll eluilmaski oodanud.

Pole jõudnudki lugeda

Pika ja paksu jutu kirjutamine võttis omajagu aega – viis-kuus kuud kuuetunniseid tööpäevi. Lõpuks oli pea kole väsinud, ütleb Helve, aga valmis ta tähtajaks sai, õieti eelviimasel päeval, aga läbi lugeda Helve teda enam ei jõudnud, printis välja ja sõitis Tallinnasse. „Ja siis ma andsin ta ära,” ütleb Helve.

Sellega sai nalja kah. Kui Helve, kaks eksemplari käsikirja kaenlas, kirjanike maja ukse taha jõudis, oli uks lukus. Helve muudkui kloppis ja vajutas kõik nupud läbi, aga ei midagi. Sisse ta ei saanud. „Mõtlesin juba, et riputan siis ukse külge või midagi,” ütleb Helve. Siis aga saabunud Doris Kareva. Helve tundnud poetessi ära ja küsinud, kuhu tuppa peaks ta käsikirja viima. Kareva lubanud selle ise ära viia ja öelnud, et mingu Helve tööl hästi. „Vaat see oli hea märk,” ütleb Helve. Uurin, mis oleks saanud, kui Karevat poleks tulnud. Helve ütleb, et ju ta oleks ikka ära oodanud, keegi oleks ehk ikka mingil ajal tulnud, kell oli juba kaksteist ka. „Jupp tööd oli ju tehtud,” ütleb Helve.

Siis ühel heal päeval tuligi tagasiside. Sõnum. Et tulgu Helve kirjanike maja musta laega saali sel kuupäeval ja kellaajal. Helve ei osanud sellest midagi mõtelda. Ei osanud siiski, kui tunnistähe kätte sai. „Üsna imelik tunne oli,” tunnistab ta. Ütleb, et seda, et tema töö 94 seast välja valiti, annab siiamaani seedida. Ükspäev käis Helve salaja Haapsalu raamatupoes uurimas, kas raamat on riiuli peal. Küsis müüja käest Helve Undo romaani, sest ega teda keegi tunne. Müüja klõbistas arvutiklahve ja ütles, et üks on täitsa olemas. Helve ütles, et ahah, ma siis lähen ütlen edasi, üks tuttav küsis, kas on, ja tuli tulema. Rohkem pole ta käinud. Nii et kui kõik ausasti ära rääkida, siis pole Helve oma raamatut poes näinud. Lugenud pole ta teda ka, ainult kirjutanud. „Siit-sealt olen vaadanud. Liiga värske veel minu meelest. Tal on töö maitse juures. Kui ta seisab, siis kunagi ma võib-olla loen,” ütleb Helve.

Kirjanikuks ta ennast ei pea, ütleb, et on hobikirjutaja. Uurin, mis vahe on kirjanikul ja hobikirjutajal. „No kirjanik on ikka kirjanik. Hobikirjutaja on hobikirjutaja,” ütleb Helve nii resoluutselt, et ma igaks juhuks ei hakka üle küsima. Professionaalse võistluse võitmise kohta ütleb Helve, et algaja õnn. Ilmunud raamatust pole ta kellelegi eriti rääkinud, tuttavadki ei tea. „Aga esitluse ikka ju teete?” uurin. „Vaat see, jah, on puhas kapitalism,” ütleb Helve kavalasti ja sügab kõrvade vahelt kassi, kes on vahepeal end tema sülle magama kerinud.

„Aga kirjutamise protsess mulle meeldib,” tunnistab Helve. Võluv on see, et hommikul köögilaua taha istudes ei tea kunagi, kuhu õhtuks välja jõuad. Nii ta oma võiduromaani kirjutaski: istus hommikul köögilaua taha ja kukkus kirjutama. Niimoodi viis-kuus kuud jutti. Inimesed, kellest ta oma raamatus kirjutab, tahtnud ise sinna tulla. Ju neil siis oli Helvele midagi öelda, ju on öelda ka neile, kes Helve raamatut satuvad lugema. Sest niisama ei juhtu elus midagi, ütleb Helve. Niisama ei satu keegi raamatut kirjutama ega lugema. Kõik on määratud juhtuma. Kuskil ülevalpool pannakse asjad paika. (Nagu pandi ülevalpool paika seegi, et Helve tööst ilma ja koduseks jäi, otsis mis ta otsis, uut tööd ta ei leidnud, järelikult ei pidanudki leidma, ja tal hakkas igav.) „Kui poleks jäänud tööst ilma, poleks seda raamatut. Töö võeti ära, aga kuut tundi köögilaua taga ei tulnud keegi võtma,” ütleb ta.

Helvel, kes midagi ei korja ega säilita, on korraga hea meel, et riiulisse jääb raamat. Seegi, muide, ei olnud iseenesestmõistetav. Kuigi nii võiks ju arvata, ei jooksnud kirjastajad romaanivõistluse käsikirjadele just tormi. Vähemalt mitte Helve omale. Üks küsis, aga ütles hiljem ära. Siis küsis teine, Eva Luts Fantaasia kirjastusest, tema oli žüriis kah. Ja läks tööks. Ringi eriti teha ei tulnud. Helve ise ei olnud käsikirja kuskile pakkunud. („Ma pole üldse pakkujat sorti,” ütleb ta.) Nii et kui Eva Luts poleks küsinud, seisaks ehk käsikiri siiani lauasahtlis, ütleb Helve.

Natuke nagu kass

Küsimusele, kas on ehk praegugi miskit sahtlis, plaanis või pooleli, Helve ei vasta. Ei ütle otse ega kaude. Kirjaniku (olgu, kui ta nüüd ise loeb, siis ma parandan parem kohe ette ära – kirjutaja) leemepatta ei lase ta kaeda. „Ei saa ütelda. Hakkavad küsima, millal tuleb, aga ei tea, kas üldse tuleb,” ütleb Helve. Küsin siis hoopis, kas Helve kahetseb, et varem kirjutama ei hakanud. „Asjad tulevad siis, kui nad tulevad,” ütleb Helve.

See saatuse-teema on raamatus kah päris kõvasti sees. Jutt saab justnagu iseenesest otsa. Helve elu esimene intervjuu on läbi. Arvo Tarmula teeb pilti ja ütleb, et Helve raamat meeldib talle kangesti. Arvo toimetuses luges. Läbi ei jõudnud küll lugeda, Krista Kumberg viis raamatu arvustamiseks minema, aga nii palju, kui jõudis lugeda, nii palju meeldis. „See on ikka nagu päris elust, noh,” ütleb Tarmula. Helvele teeb see rõõmu. Kui kas või üks inimene ütleb, et meeldis, siis pole ilmaasjata. Siis on ühe inimese päev natuke parem, ja kogu maailm on üksiti natuke parem paik.

Kogu intervjuu aja Helve süles või kõrval põõnanud ja nurru löönud must kass ajab end jalgele, sirutab ja kõnnib minema. Mõtlen, miks see kass niimoodi meid kuulama tuli, ja siis torgatab mulle pähe, et Helve Undo on kah natuke nagu kass. Ei tahtnud koolis käia, ei tahtnud tööl käia, ei salli raame. Ei plaaninud kirjutada, ei pakkunud kuskile, aga ometi läks kõik, nagu ta läks: elegantselt ja nagu iseenesest.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Matsumäe mats
Matsumäe mats

Tubli! Jätka samas vaimus 🙂

wpDiscuz