Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide sihtasutus alustab suurejoonelist kampaaniat, et koguda annetusi Haapsalu toomkiriku remondiks.
Arvestades, et toomkirikule ei tehta katust ei üheks ega kümneks aastaks, vaid et see peaks püsima paarsada aastat, võib käimasolevat kampaaniat nimetada sajandite annetuseks.
Annetuste abil suurte asjade tegemine pole maailmas uus. Kes satub näiteks Rootsis Siljani järve ääres Rättviki linna, võib näha enam kui 300 meetri pikkust aurulaeva silda, kus on sillalaudadel nimed peal. Need on annetajate nimed.
Kui aurulaeva sild on Rättviki sümbol, siis toomkirikut võib ilma igasuguse kahtluseta nimetada Haapsalu sümboliks. Toomkirik on esimene hoone, mida Haapsalus on üldse mainitud juba aastal 1279.
Toomkirik on pühakoda, kuid mitte ainult. Ka need, kes kiriku ja kogudusega mingit seost ei tunne, käivad toomkirikus kontserdil või seisavad augustiöödel naisekuju oodates Valge Daami akna all. Nii et selles mõttes pole toomkirik mitte ainult muuseumide sihtasutuse või koguduse asi, vaid meie kõigi asi.
Selleks, et oma nimi ajalukku jäädvustada, pole vaja välja anda üüratuid summasid. Kindlasti on ka 41 eurot mõne inimese meelest suur summa, ometi võib see väga paljudel tähendada vaid üht käiku toidupoodi. Annetuse tegemiseks võib ka sõpradega kampa lüüa. Muuseumide sihtasutuse juht Anton Pärn tõi võrdluse, et kui paarikümne töötajaga asutus tahaks ühe katusetahvli osta, oleks iga inimese panus niisama suur kui kohviringi raha kogudes. Midagi halba ei ole selleski, kui keegi annetab puhtast edevusest, et tema nimi kestaks sajandite taha.
Võtame end siis kokku ja paneme ühiselt Haapsalu toomkirikule uue katuse peale!
Veits korrigeeriks seda 41 eur üks poeskäik. Igapäevainimene paneb ikka 7-15 euri korra pealt, 41 teeks juba pea nädalase augu.
kommijad on nii piiratud mõtlemisega, et isegi sellest ei saa aru, et ANNETAMINE ON VABATAHTLIK!
Kui katus sõidab ja pööningul on tõmbe tuul siis pole mitte midagi teha.
Annetaga siia, annetage sinna. Iga kuu annetan riigile hunniku makse aga hakkama see riik ikka ei saa. Kurb, väga kurb.
Hooned ikka lagunevad ja vajavad remonti.Kas-kes suudaks Eesti riigikorra parandada “sajandite annetusena”?
Pidu katku ajal. Raha pole, et remontida aga kasutame “kullast” materjale. Milleks? Korralik valtsplekk katus kestab ka vähemalt 50-70 aastat. Aga on kordades odavam kui vask. See katus on nii kõrge, et keegi ikka ei erista silmaga mis materjal seal katusel on. Peaasi, et vihma peab. Siis küsime ja kerjame raha rahva käest.
Sitaks kallis lugu. On seda vaja teha kui taha pole?
Ma ei saa teil enam mitte midagi annetada, sest sukles on juba meie annetused kõik kokku korjanud ja ta ei saa muidu Lipstokile dividende maksata.
Mihelson ja Pärn ju lähedalt sugulased, eks sellepärast ehitustegevus nii hoogne ongi.
Hea, et edevust pahaks ei panda.
*Head mälestused raiu marmorisse, halvad kirjuta liivale.
Ma pean mõtlema ja rehkendama. Tahaks ikka oma nime suuremalt jäädvustada, aga nii suurelt ei lasta : Igale üksikule katuseplekile annetaja nime ei panda Kitsipungad.