0

Katrin Pärnpuu: Kõhutäis paarisaja rubla eest

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

IMG_9154

Reisiseltskond puhkehetkel. KATRIN PÄRNPUU

Sellele me koera söömist heldinult vaadates ei mõelnudki. Viimased päevad polnud Talgarilgi kerged, tema krõbinad olid juba paar päeva tagasi otsa saanud.

Õhtul otsin jälle Sputniku (nii kutsub Jevgeni satelliittelefoni) kotist välja ja Jevgeni helistab autojuhile. Kellaaja üle täpsustanud, küsib Jevgeni, kas meil autojuhile tellimusi on. Ikka on! Õlu ja šampus!

Hommikul ärgates pakime end pärast hommikusööki kokku. Viimane mõnulemine allikates ja siis on teda kuulda. Lõpuks ka näha. Autojuht tuleb kepsakalt, pappkast süles, ja naeratab meid nähes. See, et ta siin on, tähendab, et ta tuli autoga alla välja. Jevgeni eile kahtles selles, sest tee on järsk ning vaid julged ja riskialtid sõidavad seda. Mõnus rahutus ja elevus on, täname Jevgenit ja Sašat ning joome plekk-kruusidest šampust. Lõpuks võtame viimast korda oma seljakotid ja marsime auto juurde. Sätime end kongis mõnusalt pehmetel istmetel sisse ja sõit algab linna tagasi. Tagasiteel teeme taas peatuse Viljutšinski kurul, imetleme veel kord ümbritsevaid mägesid, teeme ühise pildi Jevgenist, Sašast ja Talgarist (seni on neid kolme koos pildile saada olnud peaaegu võimatu, sest kogu aeg oli neil midagi tegemist), minu meelest parimast meeskonnast, kes võib sind läbi Kamtšatka looduse juhtida!

Ja ongi esimene küla, Termalnaja, Saša elukoht. Saadame ta kallistuste ja heade soovidega ära. Enne edasisõitu käime veel poes ja turul (kaks letti). Turult ostame vaarikaid, mis autos kiiresti otsa saavad. Maitsevad hea ligi kahenädalase matkatoidu järel.

Enam ei lähegi palju, kui sõidame juba vurinal hotelli ette. Enne äraminekut pakub autojuht oma teenuseid kalamarja ostmiseks. Võtame ta kontakti ja lubame talle helistada, kui ostusoov tekib. Jevgeniga lepime kokku, et teeme enne meie äralendu kindlasti ühe ühise õhtusöögi.

Saame oma toad kätte. Esimese asjana tõstame Annega saapad õue aknalauale, neil on seal aega poolteist päeva tuulduda. Korraks mõtlen, et jätan nad üldse siia, sest tegelikult on nad läbi. Esimestel päevadel vulkaanide otsas turnides hakkasid saapaninad õrnalt naeratama. Iga päevaga üha rohkem. Toon saapad siiski koju.

Siis vee- ning iluprotseduuridele! Ootan kannatlikult oma järge. Kui minu kord tuleb, on vesi jahe ja dušš ei tööta! Kiristan hambaid, aga otsustan siiski võimaluste piires nautida. Pärast pesu ja matkaasjade pakkimist lähme linna peale. Kõigepealt puuvilju otsima. Anne kaob, pea ees, ühte müügiputkasse ja naaseb sealt meloniga. Enne hotelliminekut maitseme kõik koos Usbeki köögi hõrgutisi. Paarisaja rubla eest on kõht täis. Õhtul sätime endale pesa ühele rõdule, mis tegelikult on ilmselt triikimisruum, aga sel hetkel rändavad meile mitteolulised triikraud ja triikimislaud ning pesukuivatusrest koridori. Paar nädalat mägedes on igasugust isu tekitanud. Laual on juustud, arbuus, melon, isegi tort!

Üle tüki aja pehmes voodis, aga uni ei tule. Mine või põrandale magama! Öö on raske, sest kõik matkapäevad tahavad oma tähtsamate sündmustega ühte unenäkku ära mahtuda. Peale selle ajavad mind taga surnud kalad, karud kipuvad telki magama, siis oleme vulkaanikraatrisse lõksu jäänud. Mul on hommiku üle väga hea meel. Pärast hommikusööki lähen uurima, kas meil oleks võimalik teha paari-kolmetunnine tiir merel, et heita pilk poolsaarele ja linnale ka vee poolt. Tatjana sõnul läks kella kaheksane reis ära ja täna rohkem pole võimalik, sest lõunast on reid mereväeõppuste tõttu suletud. Hotellist paistab sadam ja laht kätte, laevu on seal tõesti palju. Isegi allveelaevu paistab.

Õppused, siis õppused. Hetkeline kurbus asendub uute plaanidega. Meil on veel turul vaja käia, kodustele üht-teist osta, linnas on veel avastamisrõõmu ning paar mäge vaja vallutada.

Esmalt jalutame linnaosas, kus paistab palju puidust maju ja uus kirik. Tõeline vene küla, mõni hoone on peaaegu näoli teele vajunud, mõni seisab ausõna peal püsti. Pilpaküla, nagu Jaanas kommenteerib. Piilume ka kirikusse, see on uus ja ilus.

Turul on tore, sest müüjad on juba kursis, et eestlased on kodustele meelehead ostma tulnud. Kalamari, kohalikud vorstid, kommid ja juust käes, lähme tagasi hotelli. Jälle pakime natuke. Et hommikul kiire poleks. Lesime natuke voodis, kiusame kojujäänuid, kes alles ärkavad, ja varsti võtame viimast korda ette tee linna keskusesse, et ühiselt õhtust süüa.

Restoranis pole nii suurt lauda, kuhu me kõik koos istuma mahuksime. Natuke silmade pööritamist ja mittemõistmist, aga viimaks oleme ettekandjatega taas ühel lainepikkusel ja lauad sätitakse meie jaoks ringi. Tellime toidud ja joogid. Mingil põhjusel ei ole me sugugi meid teenindava ettekandja soosingus ja nii tuleb meil kalaroogade kõrvale mõeldud valge vein soojalt ära tarbida. Jäänõud veini jahutamiseks jäämegi ootama. Mina jään oma kalaroogadega rahule. Kui natuke nuriseda, siis ehk selle üle, et krabisalatit ei oodanud ma mitte nii hakitud kujul. Kala juurviljadega ja salatiga oli maitsev. Torisesime omaette ja kommenteerisime omavahel, kui midagi tellitut saamata jäi või nii ei maitsenud, nagu ootasime. Naaberlaudade kohalikud aga nii rahulikud polnud. Vaesed ettekandjad said iga eksimuse eest, on siis toitude etteandmise järjekord vale, viin liiga soe või magustoiduportsjonid isesugused. Slaavi natuur ja kuum veri, mis muud. Kui väljas on pimedaks läinud, sätime end minekule. Jätame Jevgeniga hüvasti ja jalutame viimast korda hotelli. Õhtune linn on vaikne, merelt rullub lainetena karget õhku.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz