0

Katrin Pärnpuu: Karude ja tulemägede maal, 12. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Tenuevi kuru

Katrin PärnpuuÖösel ärkan hääle peale, mis algul tundub võõras. Esimene mõte on põõsastes ragistav karu (sic! see on siin iga võõra heli peale alati esimene mõte), aga peagi on selge, et see on hoopis vihmakrabin. Keeran end magamiskotis mõne korra küljelt küljele, kuid peagi uinun uuesti. Hommikul telgist välja ronides saab selgeks öise krabina saladus. See polnudki vihm, vaid udust märgade puude lehtedelt langenud tilgad. Jalutan puude vahelt välja, et uurida, kas Tenuevi kuru paistab (Tenuev oli üks rännumees, kes oli seda kuru korduvalt ületanud. Pärast tema surma anti kurule tema nimi.). Aga ei. Udu hoiab mäge ja kuru raudses märjas haardes, midagi pole näha.

Üks meie kaaslane on hommikusöögil pisut elevam kui tavaliselt. Peagi saame teada põhjuse – ta oli varahommikul uitama läinud ja udus karu näinud. Korraks valdas mind isegi kadedus, aga ainult korraks. Mõte mõnesajakilosest vastutulijast metsateel tegelikult hirmutab mind. Nii naudin endiselt tunnet, et saan nendega samu radu astuda, sama õhku hingata, nende tegevuse jälgi näha nendega otseselt kokku puutumata.

Pärast hommikusööki hakkame liikuma. Kõigepealt suurte puude vahelt välja, siis üle lagendiku, misjärel sukeldume võssa, salamanniku võssa. Üle peade kõrguvad salamannikud on udust märjad, mõne aja pärast ka meie. Teerada lookleb pisut paremale ja vasakule, aeg-ajalt ronime üle lamandunud puutüvede. Ettepoole palju ei näe, võsa on tihe, peale selle ka paks udu. Sagenev hingamine annab märku, et teerada tõuseb ülespoole.

Tenuevi kuru on umbes 700 m kõrge. Minule on ta varasemaist kurudest erilisem, sest nii järsku tõusu pole ma varem teinud. Tavaliselt lookleb teerada kurule kas piki mäekülge pikalt ja aeglaselt kõrgust võttes või nagu uss siksakke tehes. Viimane variant on tihtilugu pikem, kuid laseb kõrgust võtta rahulikumalt. Tõus Tenuevi kurule pole aga ei üht ega teist. Loodus lihtsalt ei lase valida. Ühel hetkel jõuame ülalt mägedest allapoole voolava oja sängi. Et see on edaspidi ainus koht, kus jalgadel on võimalik tuge leida, hakkame piki oja sängi üles ronima.

Järsul nõlval ülespoole liikudes kipub seljakott valvsuse kaotades sind kohe tahapoole tirima. Liigume vaikides, sest kogu energia kulub enda ülesvinnamisele ja samal ajal tasakaalus hoidmisele. Ühel hetkel vääratab eespool liikunud Arno jalg ja ta vajub mõni meeter allapoole. Õnneks saab pidama. Oja säng on märg, mõnes kohas on nire aimatav, mõnes kohas vahutab üle kivide. Jevgeni üllatuseks liigume jõudsalt, kuigi aeg-ajalt tuleb allapoole tiriva koti tõttu kõvasti vaeva näha. Mõnel hetkel läheb see lihtsamalt, aga mõnel pool on suured rahnud ja end ülespoole upitada on raske. Jevgeni on meie tempoga rahul, Talgar mitte. Aeg-ajalt kuuleme teda eespool (ikka on paks udu meie ümber ja nähtavust peaaegu pole) algul imestunult, siis ergutavalt haukumas.

Paari tunni rassimise järel läheb järsku soojemaks, tajume päikesekiiri läbi udumassi tungivat. Oleme voogavast märjast pilvemassist ülespoole tõusnud. Teeme lõunapeatuse, sest oleme peaaegu lõpusirgel. Pärast sellist tõusu pole paremat sööki kui sprotid näkileival, suitsuvorst ja lõpetuseks magusad müslibatoonid. Suurt kiiret enam pole, raskem osa on seljataga.

Naudime vaadet Žirovaja jõe orule ja lahele, mida kahelt poolt ümbritsevad kõrged mäed. Lahelt liigub vaikselt mandri poole valge kobrutav pilvemassiiv, mis on osa orust enda embusse haaranud ja mis piki orgu edasi liigub, aeglaselt mäekülgi pidi vaikselt ka kõrgemale tõustes.

Liigume edasi. Kurule jõudnud, pildistame end kauguses paistva Viljutšinski vulkaani (2175 m kõrge) taustal, mis on siin muidu rahutus piirkonnas suutnud rahulikult püsida viimased kolm tuhat aastat. Kolmest küljest ilmestavad lumise tipuga koonusekujulist mäge kaunid orud, lääneküljel on märgid kunagisest aktiivsusest (just siit pääsesid välja rusu- ja laavajoad). Seejärel hakkame laskuma.

Mulle meeldib laskumine, sest see ei aja hingeldama. Mulle ei meeldi laskumine, sest tavaliselt juhtuvad õnnetused just laskumisel (jalad on väsinud jne). See laskumine pole lihtsalt mõnusalt allapoole looklev rada. Niisama järsku, nagu me teiselt poolt tõusime, niisama järsku me ka laskume. Õnneks on siin abiköied ja nii oleme pärast mõningast vaevanägemist keerulisemaist kohtadest üle.

Taas ühe puhkuse ära teeninud, viskame end keset helerohelist muruplatsi õitsvate lillepuhmaste vahele külili.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz