Eesti kõige parem piim tuleb Hanila vallast Tiit Orulepa talust

Farmide seas, kus on üle saja lehma, oli Tiit Orulepa Kaera-Jüri talu piimas mullu kõige vähem somaatilisi rakke. See näitab, et Kaera-Jüri 119 lüpsilehmaga farmis elavad terved lehmad.

„Meile ei ole see üllatus, piim on meil kogu aeg kõrgemas sordis,” kommenteeris peremees Tiit Orulepp esikohta. „Kui piim pole kõrgemas sordis, ei saa toodangut ega raha.” Kõrgema ja madalama sordi hinna vahet ta ei teagi, sest pole piima peale kõrgema sordi oma müünud. Orulepa sõnul ei ole nad parima piima nimel midagi erilist ette võtnud, aga midagi ei tule ka iseenesest, kui loomade eest ei hoolitse.

„Hügieen ja loomade heaolu on kõige tähtsam,” toonitas Orulepp.

Somaatiliste ehk lehma keharakkude sisaldus näitab udara tervist. Mida vähem somaatilisi rakke, seda tervem on loom ja parem piim, selgitas jõudluskontrolli osakonnajuhataja Aire Pentjärv.

Pentjärv ütles, et Orulepa kari ei ole varem oma grupis päris esimene olnud, aga kari on aastaid heade näitajate poolest silma paistnud. Orulepa sõnul on nad enamasti Eesti esikümnes.

Üks viis udarat hoida on allapanu desinfitseerimine. Desoaine imeb niiskuse sisse ja pisikud ei pääse udarasse. „Praegu, paraku, on piimahind nii madal, et desoaine tarbeks raha ei jätku,” ütles Orulepp.

Kaera-Jüri talu lehmad on laudas vabapidamisel. See tähendab, et söövad söögikohas ja magavad magamiskohas. Väljas nad ei käi. Laudas on lüpsiplats, korraga mahub sinna 16 lehma. Kaera-Jüri talu kari andis mullu 9057 kilo piima lehma kohta aastas, see on üle Eesti keskmise.

„Väikese talu kohta väga tubli saavutus,” hindas jõudluskontrolli Läänemaa spetsialist Maila Kirs.

Orulepa sõnul on neil 10–15 lehma, kes annavad ka 10–15 tonni piima aastas, aga et piimakvoot väga hullusti lõhki ei läheks, tuleb toodangut tagasi hoida. Pisikesse piimaruumi mahub kuus tonni piima. See on kahe päeva lüps. Piimaauto käib üle päeva ja viib piima Saaremaale. Saaremaa kombinaat maksab tonnist 230 eurot, see teeb 23 senti kilost. Mõnel pool saavat ka 30 senti, aga Orulepp pole kombinaati vahetama hakanud.

„Mis sa siin jooksed, ega see paremaks tee!” ütles Orulepp.

Teistel piimakombinaatidel on makseraskused, Saaremaa on kogu aeg korralikult maksnud. Praegune piimahind ei kata kõiki kulutusi. Kokkuhoiust hoolimata lõpetas talu mullu 22 000 euro suuruse kahjumiga.

„Kui piimahind rohkem alla ei lähe, siis saame hakkama,” ütles Tiit Orulepp. „Jutud käivad, et hind hakkab kevade poole tõusma.”

Hiljaaegu maksis Euroopa Liit piimatootjaile kompensatsiooni Vene sanktsioonide kahjude katteks. Ukrainas sõdiv Venemaa keelas euroliidu piimatoodete sisseveo, mistõttu langes hind märgatavalt. Orulepa farm sai 8000 eurot hüvitiseks. Ostis silo- ja heinapallikile ära, aga osa raha tuli endal juurde panna.

Eurotoetusi on farm saanud ühe traktori ostuks ja uue lauda tegemiseks kümme aastat tagasi. Taotlusi on veel kaks korda esitatud, aga raha pole antud. Keegi pole öelnud, miks – nii ei teagi, mis valesti läks.

Pojad lüpsavad

Vanaperemees pole ise enam 7–8 aastat talus lüpsnud. Puusaliigesed on vahetatud ja aastaid on kah. Vahel võtab hargi ja kohendab silo lehmadele lähemale. Laudatöö on kahe poja peal. Noorim, 34aastane Ott on laudas töötanud peaaegu pool oma elust, vanem poeg, 45aastane Magne kümmekond aastat. Lüpsavad, koristavad, söödavad. Teevad heina ja silo. Heinategu algab enne jaani ja lõpeb septembris. Talveks on vaja 2500 palli silo ja 1000 palli heina.

Kell 3.15 üles, kell neli laudas. Kell seitse on Ott, kes elab lauda kõrval, taas kodus, aga ei mingit magamist! Tunni aja pärast on ta jälle õues. Lõhub puid, teeb muid talutöid. Käib linnas, kui on vaja juppe tuua või asju ajada. Linn tähendab Pärnut. Sinna on 50 km, Haapsallu on üle 70. Maakonnapiirini jääb 5 km.

Kell pool kaks päeval algab söötmine, kell neli on taas lüps. Kell 19 uuesti toas. Kella 20–21 vahel magama. Naine ja tütar jäävad veel üles. Nõnda on iga päev. Sisse pole vennaksed veel kordagi maganud. Kui on vaja kuskile minna, siis asendatakse teineteist. Häda korral aitab ema või tuleb appi Pärnus toitlustusega tegelev õde, ka õepojad aitavad.

Kuidas nad jaksavad?

„Noored mehed,” ütles vanaperemees.

Ott tahtis juba põhikooli lõpust tallu tulla, aga enne kui tuli, õppis linnas autolukksepaks ja käis sõjaväes. Kuidas Otti ka pinnida, ei kuule temalt, et laudas on igav või tüütu või tahaks ära.

„Pole muud teha.”

Ott Orulepp pole pika jutuga mees. Temale on töö huvitav. Rutiinne muidugi, aga kus seda pole, küsis Ott vastu.

Isa muheleb.

„Huvitavaks teeb selle töö, et see hakkab pisikesest spermast peale ja lõpuks tuleb selline jurakas välja.”

Isa käsi teeb laia kaare üle silo nahistavate lehmade.

Igal lehmal on nimi, noorperemees tunneb neid kõiki nägupidi ja udara järgi. Nimed paneb ema. Tema on Kõmsil kooliõpetaja.

Farmis võiks kolm korda päevas lüpsta, saaks 15 protsenti rohkem piima, aga ei jõua, siis jääks suvel silo ja hein tegemata. Kui saaks piima eest õiget hinda, maksaks vanaperemees lüpsjale 600–700 eurot puhtalt kätte. Aga ega neid volilt võtta ole.

Olete suure talu pidajad. Kui puhtad riided selga panete ja laia ilma lähete, kas olete siis rikkad mehed?

„Me ei käi laias ilmas. Ei käigi kuskil. Ämma juures vahel käin.”

Oti jutt on lühike ja selge.

„Ei viitsi.”

Kolhoosist talupidajaks

Nii kui Eesti riik tuli, aastal 1992, hakkas Kaera-Jüril talupidamine pihta. Maid neil Nurmse küla kandis tagasi saada polnud, sest Tiit Orulepp on pärit Kullamaalt, naine Paatsalust. Alustasid 15 lehmaga. Tiit oli sel ajal kolhoosis auto- ja bussijuht. Kolhoosiajal oli neil 3–4 lehma, nii palju nad lehmapidamist jagasid.

Paljud talud läksid 1990. aastail pankrotti, piimakombinaadid jätsid raha maksmata.

„Meil pole sellist asja olnud,” ütles Tiit Orulepp. „Oleme õigel ajal sealt ära tulnud, kus teistel saamata jäi. Kange tahtmine oli kah.”

Nüüd on jälle raske, laenud ja liisingud peal, aga piimaraha on Venemaa sanktsioonide tõttu alla omahinna. Õnneks lõpeb suur pangalaen suvel ära, kroonides oli seda 7 miljonit.

„Uus lägahoidla tuleks teha, uut lauta oleks vaja,” peab vanaperemees plaani.

Lüpsikarja tuleks poole jagu suurendada, 200 peale. Maad jagub. Öeldakse, et lehma kohta peab olema hektar maad. Kaera-Jüril on 220 hektarit. 160 on oma, 60 rendimaa. Suurel talul on lihtsam hakkama saada – kulutusi looma kohta tuleb vähem. Praegu on Kaera-Jüril 119 lehma. Koos lehmikute, st lehmvasikatega on loomi 213.

Kas tasub laiendada? Kuhu see piim pannakse!

„Ikka tasub. Nüüd hakkab piim Jaapanisse minema,” ütles Tiit Orulepp. „On kuulda, et Saaremaa tahab ka tootmist laiendada.”

Kirumist Kaera-Jüril ei kuule.

„Talu tunneb ennast alati hästi, ainult vahel on kehvemad ajad.”

Need on Oti sõnad.

„Venemaad tuleb natuke kiruda, aga mis ma Eesti riiki kirun.”

Nõnda arvab isa. Tema meelest on kõigi aegade kõige parem põlluminister Helir-Valdor Seeder. Ivari Padarist ei arva kumbki midagi. Jutumees, põllumehe eest ei seisa üldse. Anne Sulling teeb rohkem. [Sulling on üks kahest praegusest majandusministrist, kelle teeneks loetakse piimatoodete müügilepingut Jaapaniga – toim.]

Kui kaua vennaksed laudas vastu peavad?

„Lõpuni.”

Rohkem Ott selle küsimuse peale sõnu ei raiska.

„Kui poisid enam ei taha, siis lõpetame ära.” Isa ütleb seda väga rahulikult, sest ta on seda poistelt küsinud. „Ei taha nad kuskile mujale minna.”

Fotod: Arvo Tarmula