6

Tiit Salumäe: Valimine – nii õigus kui ka kohustus

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Läheneb Eesti Vabariigi aastapäev ja peetakse niihästi omavalitsuste, maakonna kui ka riigi tasandil pidupäevakõnesid. Loodan, et kõnelejail piisab arukust mitte ajada segi vabariigi aastapäeva ja valimispropagandat. Lugesin uuesti üle mõningaid aastapäevakõnesid. Lähtepunktid ja teemad olid erinevad, nagu arvata, kirjutab piiskop Tiit Salumäe (pildil).

tiit salumäe 1Aastast aastasse korduvad küsimused: kuhu oleme teel, mis on meie eesmärgid, mis on meie väärtused? Õpetaja ja riigimees Jaan Lattik lõpetas oma kõne „Eesti riigi sünnipäevaks” 70 aastat tagasi järgmise looga: „Alpides on vana rippuv sild, mis ulatab üle sügava kuristiku. Silla jalgel on luitunud kirjaga tahvel, kuhu on joonistatud sõnad: mitte vahtida alla sügavusse, vaid vaadata ettepoole, kust paistab kindel maa.—Mitte vahtida alla, mitte mures olla ja tunda väsimust, vaadata igal juhul ettepoole, seal on kindel maa… Seal on vaba Eesti kodu, armastatud Eesti muld, ja seal on Eesti riik, mida kannavad ja hoiavad meie pojad ja tütred, kui vanad kord ära väsivad…” Soovin kuulata vabariigi aastapäeva kõnedes sellest, milline on olnud meie tee siiani ja kuidas läheme edasi oma eesmärgi poole. Mitte vihakõnesid ja eneseupitamist, vaid armastust ja austust enda, oma isamaa ja kaaskodanike vastu.

Nüüd, vabariigi aastapäeva ja riigikogu valimiste eel, tahan mõtiskleda kodaniku õiguste ja kohustuste üle. Küpse ühiskonna üks tunnuseid on, et väärtused on paigas. Laulva revolutsiooni ajal arvestati ilmselt, et vaimustus ja soov võtta enda peale vastutus jääb püsima. Paraku tulid aga „vanast süsteemist” kaasa nihilism ja vastutusest kõrvale hiilimine. Arstiteadlane ja kohtupsühhiaater Ants Anderson ütles mõni aasta tagasi ühel sümpoosionil Stockholmis: „Eetika halb seisund ongi võib-olla Eesti Vabariigi kõige tõsisem ja kõige hävitavam probleem. Meie ühiseks kohustuseks on leida mehhanisme, või vähemalt arengusuundi, mis saavad käivitada eesti rahva eetilise ärkamise. Seda ei või edasi lükata.”

Professor Margit Sutropi arvates on eestlaste väärtused paigast ära. Püütakse rikkuse ja sõltumatuse poole, kuid ollakse sallimatud erinevuste suhtes, vähene on usk sellesse, et kõik on võrdsed ja väärivad võrdset kohtlemist. Eestlased ei usalda ka iseennast ja neil ei ole usku, et neil on õigus ja võimalus midagi teha oma elu heaks. Inimesed ei saa aru, miks on üldse poliitikat vaja, ja kahtlevad nende inimeste siiruses, kes pürivad saada valituks. See, et Eestis on osalus valimistel väike, on mitme rahvaküsitluse järgi tõenduseks, et rahvas ei usalda oma poliitikuid, usaldada aga ei saa inimesi, keda ja kelle tegelikke vaateid me ei tunne. Mitmel puhul on piinlik lugeda ka arukate inimeste tühje sõnu ja enesekiitust. Seda peetakse valimiste eel lubatavaks. Ma ei nõustu küll kõigega, millest kirjutas 7. veebruari Eesti Päevalehes Andrus Kivirähk oma kolumnis „Tolad tänaval”, aga kahjuks on nii, nagu Kivirähk kirjutas, et „enne valimisi hakkab suur osa kandidaate käituma täiesti naeruväärselt ja ebaloomulikult. /…/ Mina soovin igatahes hääletada iseendast ja valijast lugupidava kandidaadi poolt”.

Küllap on põhjust vaadata peeglisse nii rahvajuhtidel, kirikul, hariduse kandjail kui ka isadel-emadel-lastel. Vabadus ja sellega kaasas käiv vastutus on teoloogiline mõiste, mille üle on piiblis palju kirjutatud. Minu õpetaja professor Elmar Salumaa kirjutab järgmiselt: „Vabadus (lad libertas) on esmajoones eetiline mõiste, mille sisulise määratlemise ja iseloomustamise kallal on vaeva nähtud juba antiikses filosoofias ja milles kujunesid mõnesugused eeldused ka vabaduse kristlikule käsitlemisele. Vabaduse puhul on kaks aspekti: vabadus millestki (patust) ja vabadus millekski (headuseks ja armastuseks).”

Valgustusajast alates muutus vabaduse mõiste üha enam isikukeskseks. Tänapäeval on see segu paljudest vasturääkivaist aspektidest ja on üha enam pelgalt poliitilise vabaduse probleem. Unustatakse, et pealesunnitud vabadus on hullem kui orjus. Ideoloogiad ja filosoofiad pakuvad inimestele vabadust, mis aga realiseerimisel kipub muutuma vastupidiseks, ja lõpptulemus võib olla eetiline nihilism.

Kui me aga ei mõista, mis on vabadus ja milleks on vabadus, siis jääb ühiskonnas toimuv meile ainult võimumängudeks ja mitte rahva teenimiseks. Minu arvates on ebajärjekindel, et meie ühiskonnas mindi seda teed, et õiguskuulekuse all mõeldakse näiteks maksumaksmist, riigikaitset ja liikluskorda, aga mitte osalemist ja vastutust riigi juhtimisel ehk valimisel. Viimasest loobumist peetakse isegi üheks viisiks pesta käed puhtaks räpasest poliitikast. Loodan, et vastutuse ja vabaduse seoste üle hakatakse rohkem mõtlema ja rääkima.

Valimine on nii isiklik ja salajane otsus, et minul on õigus anda üks soovitus – tule valima! Püha Paulus kirjutab Rooma kirja 13: 1-7 ristiinimese hoiakust ühiskonna ja valitseva võimu suhtes. Päris selgelt on seda väljendanud Georg Kiviste kirikulaulus: „Kui rahvas Jumalale loodab ja tema poole palvetab, siis raskused kõik ära võidab, siis tema abil seisma jääb! Kui Jumal on me rahvaga, siis Eestimaa jääb püsima!”

See ei tähenda, et me peaksime pimesi uskuma kõike, mida maine võim otsustab ja teeb. Aegade jooksul on vigu ja valesid valikuid teinud nii totalitaarsed kui ka demokraatlikud riigid. Nii on käitunud ka peatselt lõpetav riigikogu. Just selle tõttu on valimine minu veendumuse kohaselt nii õigus kui ka kohustus. Ei ole ainult sõnakõlks, et rahvas on riigi kõrgeima võimu esindaja ja valib endi seast esindajad, kelle kohuseks on kodanike ja kogu riigi huvide eest seismine. Ainult nii saab iga valimisõiguslik inimene osaleda riigi valitsemises. Eestis on igal valimisealisel kodanikul õigus käia valimas. Kahjuks ei kasuta sugugi kõik inimesed oma põhiseaduslikku õigust. Nüüd, mil valimiste aeg on taas käes, jääb soovida inimestele vastutust, analüüsivõimet ja otsustamist. Kodanikuna on otsuse tegemine küllaltki raske. Kui oled üksinda valimiskabiinis ja sinu ees on pikk nimekiri kandidaatidest, kellest saad ainult ühe valida, siis võib see eriti vanemale inimesele olla raske. Kui aga ei leia ühtegi nime, kellele oma hääl anda, siis küsin ma, hea kodanik, miks sa siis ise ei kandideerinud. Valime südame ja kätega, mitte jalgadega. Uuel riigikogul oleks aga aeg muuta valimised kohustuslikuks, nagu on see näiteks Belgias, Kreekas ja Luksemburgis ning ka Austraalias. Riikides on määratud ka karistused selle tegemata jätmisel. President Lennart Meri tuletas oma kõnes 24.02.1999 meelde: „Ärge uinutage ennast juttudega sellest, et te ei tunne poliitikat ja teist ei olene nagunii midagi! Eesti seisab jälle kord teelahkmel. Valik on teie teha. Kasutage oma häält arukalt! Hiljem on hilja.”

Õnne ja õnnistust meile kõigile peatse Eesti Vabariigi 97. aastapäeva puhul ja vastutustundlikku otsust 1. märtsil.

Tiit Salumäe, piiskop

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Loomaarst
Loomaarst

Õigus on valida aga kohustus on seda õigesti teha! Mitte ühtegi vana varast enam! Sellest varastamisest ja valetamisekt on nii kõri mulguni, et kohe on! Ma tahaks näha, kes julgeb veel neid rehvormpõhju või kesikuid valida! See peab päris tola olema. EKRE tuleb sel korral valida! Ja vaadata, mis juhtuma hakkab!

kiiks
kiiks

vana varast ei taha enam- valime uued vargad.

kiiks
kiiks

Löön risti ette ja lähen valima- mina olen sellest patust prii. Järgmine artikkel võiks olla pettumusest.

1626 elanud piiskop Lancelot Andrewes on öelnud: mida lähemal on kirik, seda kaugemal on Jumal.

pimesi uskuja
pimesi uskuja

räägib seda, mida teistelt kuulnud

ehhe
ehhe

kirik on läbi aegade olnud võimu ees koogutav.

Mati
Mati

Suurepärane artikkel, aitäh! Ainult valimiste kohustuslikuks muutmise koha pealt mõtlen teisiti – see peab kasvama sisemisest teadlikkusest, sisemisest sunnist, aga praeguses Eestis tekitaks see rahva seas üksnes lisatrotsi; vajame veel küpsemisaega ja väga tarku juhte.

wpDiscuz