Peeter Olesk: Kui luuramine ei ole vaba

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

 

Spiooni- ja detektiivifilmides ei näidata tavaliselt luuramise töö üht olemuslikku osa. Filmides ei näidata  situatsiooni ega sündmuste võimaliku arengu analüüsi.

Näidatakse mingit operatsiooni, julgeolekutöötajate omavahelist armastust ja vihkamist, söögipause, enese väljaelamist voodis või seltskonnas ehk lühidalt kõike seesugust, mis realiseerub teatava teona. Ka situatsiooni analüüs võib olla täis teravusi, ma mõtlen eriti sõnavara peale, kuid õigusaktide lugemine ja kohtupraktika tõlgendamine sarnanevad küll pigem sunnitöö kui märuliga. Eksib see, kes arvab, et seda tööd tehakse alles kohtuprotsessi käigus nelinurgas „prokurör – advokaat – kohtunik – kohtuajakirjanik”. Situatsiooni peab analüüsima juba enne, kui halb sündmus ise on aset leidnud, sest ainult siis on võimalik teda ära hoida. See on raske töö, mida ei tohi paraku tegemata jätta.

Eestis on luuramine sätestatud, st talle on seatud õiguslikult põhjendatud piirid, mitme akti ja rahvusvahelise lepingu, kuid ka näiteks tavadega. Pangasaladuse hoidmine on ennekõike tava, mida võib küll ka postuleerida, aga ta ei ole inimõigus nagu sõnavabadus. Luuramine võib – aga ei pruugi – sisaldada endas riigisaladust ja selle kaitset ning järelikult ka karistust juhul, kui riigisaladus antakse ära. Mida tähendab „võib”? On rahvaid nagu kurdid, kellel pole riiki ega saa seega olla ka riigisaladust, ent kellel on sõjasaladused, mida nad kaitsevad väga tähelepanelikult. Kui luuramine pole sätestatud, võib väga kergesti juhtuda, et ta osutub ebaseaduslikuks jälitustegevuseks, mis on kriminaalne ja mitte väärtegu.

Kas iga ostu eest kviitungi küsimine ja selle ülevaatamine kassiiri juuresolekul on luuramine või mitte, selle üle annab vaielda. Seevastu kutsumine manukaks on luuramise analoog. Minu ema kutsuti manukaks naabermajja, mille alumisel korrusel elas raamatupidajanna, kellele esitati süüdistus riigivara riisumises. Naise riidekapid ja pesulaekad otsiti läbi ning kirjutati üles ihupesu ja pidulike riiete väärtus. Läbiotsijad olid kas poissmehed või muidu võhikud, kes ei teadnud rõivaste hinnast vähimatki. Nemad tänasid taevast, et manukas tundis nii mantlite kui ka kleitide hindu ja oli läbiotsimisega oma kodus harjunud (läbiotsimist tegi rahandusosakonna inspektor, kes tahtis isiklikult veenduda, kas ETKVL Tööstuskontori kodustöötamise õigusega kudujal äkki pole tekkinud kleiti, mida tema palk – 55 rubla 50 kopikat – nagu ei lubaks osta). Juriidiliselt oli saksa ja inglise keele kunagine gümnaasiumiõpetaja Maja Olesk (1909–2000) tõepoolest ainult manukas, tegelikult sai ta teada asju, mida näiteks naabrivalve ette ei näe.

Manukaks võib sattuda igaüks, kes on sellega nõus. Luuramine eeldab alust „vastase” kahtlustamiseks ja pisukest väljaõpet. Luuramise aabitsat abielurahva keskel õpetab kõigile soovijaile kättesaadav helilooja George Goehringi laul „Huulepulk su krae peal” (1959), mida algupäraselt esitas Connie Francies (1938) ning meil on laulnud Maarika Uus (1959) ja millest on ka salvestis laulu autori laulduna (ehkki see on naise, mitte mehe laul). Luuramine abikaasa pesupesemisest kõrgemal astmel nõuab siiski sihikindlat tööd – kas või nii jantlikul kujul, nagu teevad seda don Pasquale ja doktor Malatesta Gaetano Donizetti (1797–1848) ooperi „Don Pasquale” (1843) kolmanda vaatuse alguses. Luuramine palgatööna tähendab kuulumist teatavasse organisatsiooni, mis jagab ülesandeid ja kontrollib nende täitmist ning vastutab oma kaastööliste eest. Selline vastutus algab personali valikust ja jätkub tema väljaõpetamisega vastavalt uutele ülesannetele. Niisuguse vastutuse etapiviisilisust võib ju nimetada atesteerimiseks või ka karjäärinõustamiseks, ent need sõnad on liiga umbmäärased. Luures maksavad teabe õigsuse kontrollitus ja ülekontrollitus märksa rohkem kui karjääri kiirus vertikaalis, sest karjäär võib jätkuda ka diagonaalis.

Üht väga problemaatilist piirkonda luuramisel ei ole ma siiani puudutanud. See on „kontrolljoon” luure ja diversiooni vahel. Luurata võib kõike, mida sa oskad tähele panna. Siinkirjutajale ütleb väga palju teise inimese kodune raamatukogu, mõni teine teeb järeldusi hoopiski üksikpereelamu hinnast. Diversiooni sisuks on vastaspoole eksitamine selleks, et ta „reedaks” tegelikkuse. Diversant sunnib sind käituma valesti nõnda, et sa selle vale taga annad ära tõe. Tüüpiline, ehkki väga primitiivne diversant on näiteks varjunimeline interneti-kommentaator, kes ootab, et inimene, keda ta ründab, kaotab närvid. Üldiselt ei kaota.

See ei tähenda, nagu oleks diversioon läbinisti kuritegelik. Diversioon on võte või ka relv. Kuidas seda rakendatakse, seda on soomlased uurinud Talve-, Jätku- ja Lapisõjas, meil on sellest kaitsnud filosoofiadoktoritöö kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu. Ajakirjanduse tehnoloogias tuntakse diversiooni elemendina kujundit „part”. Ainult et sa ei lase teda maha, vaid vastupidi – lased ta lendu. Part luures ei ole hoopiski mitte loomaaed kaitsepolitseiametis.

peeter olesk

Peeter Olesk

kolumnist

Samal teemal: Peeter Olesk „Luuramise aluseid” Lääne Elu, 29. jaanuar 2015

 

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments