Sellesuvistel kaevamistel Haapsalu võllamäel leidsid arheoloogid münte, mis tunnistavad, et hukkamiskoht oli siin ka enne 16. sajandit.
Tänavustel kaevamistöödel leiti kümme münti mäe keskosast, kus kaevati ka 1932. aastal. Vanima leitud mündi valmimise ajaks on kaevamisi juhtinud Martin Malve sõnul määratud 14.–15. sajand, millest võib järeldada, et võllamägi oli juba tollal olemas.
Senised vanimad andmed Haapsalu võllamäe kohta pärinevad 16. sajandist. 1566. aastal on mainitud endist timukat, millest saab järeldada, et võllamägi oli juba varem, kuid täpsemat infot ei olnud. Samuti on võllamäelt leitud 16. sajandist pärit münte. Tänavustel kaevamistel leiti ka ühe keskaegse savinõu kild.
Tänavustel kaevamistel avasid arheoloogid võimaliku sissepääsu Võllamäele ja ringmüüri. Malve sõnul ei ole veel teada, kas kaks paralleelset müüri olid mäe sissepääsutee alus või mitte, kuid seda selgitab edaspidine uurimine.
Kaevamistel saadi pikiläbilõige võllamüürist, mille vundament on laiem ja pealmine kiht kitsam. Ringmüürist 80–90 sentimeetrit seespool on kiilukivid, millele kinnitusid võllapostid. Aja jooksul on kiilukivid müüri poole kaldu vajunud.
1932. aastal leidsid võllamäge kaevanud kullaotsijad ühe luukere, mida toona peeti piinatu omaks. Seejärel uurisid muuseumi töötajad võllamäge ja leidsid teisegi. Mõlemal luukerel oli lõigatud kolpa otsmikust kuklani ja ühel ka jalaluid. Praegustel andmetel on lõiked tehtud hilisemal lahkamisel.
Samuti on teada saadud, et üks luukere kuulub Rein Buxhövedenile, kes 1642. aastal enesetapu tegi.
„See on väga harv juhus, kui luustik ja nimi kokku saadakse,” ütles Malve. Toonaste kommete kohaselt ei maetud enesetapjaid surnuaiale ja neile tuli leida teine koht.
Malve sõnul on kindel, et üks luustik kuulub Buxhövedenile, kuid kumb neist, pole teada.
Võllamägi asus oma kasutamise ajal keset karjamaid, 1,2 kilomeetrit linnast. Malve sõnul oli see massiivne võimu sümbol, mida oli näha nii Lihula kui ka Tallinna maanteelt. Hukatud jäeti mäele tänavaröövlitele hoiatuseks veel pikaks ajaks rippuma.
Võllamägi hävitati 19. sajandi esimestel aastatel, kui vene võim keelustas avaliku hukkamise. Pae-, maa- ja katusekivid, millest võllamägi koosnes, viidi Malve sõnul ilmselt teistele ehitistele.
Malve sõnul arheoloogid enam Haapsalu võllamäge ei kaeva, sest on teada saanud kõik, mis neid huvitas. Tuleval aastal hakkavad nad uurima Lihula võllamäge, mille umbkaudne asukoht on teada.
Malve juhitud kaevamisi teostas Õpetatud Eesti Selts.
Fotod: Arvo Tarmula.
ma tahaks ka teada mis siis teada saadi – mõni rekonstruktsiooni joonis näiteks?