1

Tehnika ja ajakirjanikutöö

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

lääne elu

Lääne Elu toimetus. Foto: Arvo Tarmula

Veerandsada aastat on inimelus üsna pikk aeg, kui aga vaadata, millise hüppe on teinud tehnika areng ja kuidas on muutunud ajakirjaniku töö, siis tundub, et möödunud pole mitte 25, vaid 50 ja rohkem aastat.

Kui Lääne Elu 25 aastat tagasi ilmuma hakkas, kasutas toimetus tolle aja kohta üsna moodsat tehnikat – lehte on algusest peale tehtud arvutil, mitte tinalaos, nagu enamikku maakonnalehti tol ajal.

Esimene programm, milles kirjutasime, oli News. Ega ta palju muud võimaldanud, kui tekste kirjutada, aga sealt sai välja printida ka kõikvõimalikke kaunistusvidinaid, mida lehe algusaastail ohtralt kasutasime.

Välja prinditud tekstid kleebiti veergude kaupa papist makettidele, mis siis füüsiliselt trükikotta tassiti. Lehe makett oli tegelikkusest poole suurem, sest kujutist trükikojas maha pildistades vähendati seda kaks korda; nii muutusid ka nõelprinteri tekstisakid väiksemaks. Tavasuuruses maketile sai üle minna siis, kui väljatrükki sai teha laserprinteril.

Nii kestis see hea mitu aastat, kuni moodsamate programmide (Page Maker, mille uuem versioon oli kasutusel alles poolteist kuud tagasi) kasutuselevõtuga tekkis võimalus terve lehekülg arvutis valmis küljendada. Lehekülg prinditi välja kahes osas, kleebiti kokku ja viidi trükikotta – ikka füüsiliselt. Pildid tuli siiski eraldi trükkida ning oma kohale kleepida.

Tänapäeval ei pruugi lehetekstid paberit näha, enne kui nad juba ajalehena trükimasinast väljuvad. Ajakirjanik kirjutab arvutis, lood lähevad „pilve”, kus neid toimetatakse ja parandatakse, sealt võtab kujundaja tekstid ja pildid ja kujundab lehe valmis. Valmiskujundatud küljed liiguvad interneti teel trükikotta, mis asub hoopistükkis Tallinnas.

1980. aastate lõpus oli arvuti veel üsna vähelevinud abivahend. Toimetuseski oli esialgu vaid üks arvuti, mille järjekorras löögile saamist sageli ka öötundidel oodati. Nii kirjutati tekst tegelikult vähemalt märksõnadena paberil valmis.

Ajapikku sigines arvuteid juurde, kuni 1995. aastal Ehte tänavale kolides sai igaüks oma lauale isikliku arvuti. Tollal tundus imeasi, et nad olid omavahel võrku ühendatud. Flopidega (selleks ajaks olid nad juba väiksemad, 3,5tollised) sebimist oli seega hulga vähem.

Omal ajal tundusid arvutid 286 ja 386 väga vinged pillid, millega sai kõik vajalikud kirjatükid ära ja isegi lehte kujundada. Nüüd näeb selliseid vist ainult muuseumis. Nagu igal pool mujal, lähevad ka toimetuse arvutid iga aastaga kiiremaks, nende mälumaht suureneb.

Interneedus

Kuvarid lähevad aina õhemaks. Kui Lääne Elu kujundusarvuti sai 1990. aastate teisel poolel uue ja tolle aja kohta vinge kuvari, oli see nii suur, et ei tahtnud lauale mahtuda.

Tol ajal poleks keegi isegi unistanud, et objektile minnes võtad kerge sülearvuti kaasa ja kirjutad kohapeal loo valmis. Ajakirjaniku parimad abimehed olid ikka märkmik ja pastakas ning diktofon. See viimane oli suur ja kobakas.

Siiski-siiski, esimene kaasaskantav arvuti jõudis toimetusse 1990. aastate algupoolel Soomest. See kohverarvuti oli nii suur, et selle kaasas tassimisega oleks käed välja veninud. Kõvaketast sellel imeläpakal ei olnud. Ühest flopist (5,25tolline ketas) läks masin käima ning siis sisestasid teise flopi, millele sai tekstifaili salvestada.
Ega see toimetuseski suurt rakendust leidnud, lõpuks mängis korrektor sellega ussimängu.

Ka internetist ei osatud 1990. aastate alguses midagi eriti arvata. Kuulda oli, et midagi niisugust on olemas, aga oma silmaga polnud teda keegi näinud. See oli 1990. aastate keskpaigas, mil toimetus sai internetiühenduse, esialgu küll vaid ühte arvutisse.

Kui tänapäeval on pidevalt vaja suuremaid kiirusi ja mahte, siis tollased kiirused ei andnud tänastega võrreldagi. Interneti saabumist toimetusse tähistati loomulikult peoga ja selleks ajaks, kui näiteks Louvre’i koduleht tõmbama pandi, võis vabalt minna kööki viina võtma, et mõne aja pärast vaatama tulla, kas leht on laadinud.

Esialgu oli internet rohkem nagu iluasi, sest oma internetilehekülg oli väga vähestel Eesti ettevõtetel. See, et internetist midagi vajalikku võis leida, oli pigem erand kui reegel. Mõne aja pärast olid kõik toimetuse arvutid internetti ühendatud ja igaühel oma isiklik meiliaadress. Ka internetist saadav info täienes iga päevaga.

Tänapäeval ei suudaks ajakirjanik ilma internetita enam midagi teha – sealtkaudu pääseb ligi dokumendiregistritele, sealt leiab telefoninumbreid ja saab inimeste tausta kohta infot. Kui inimesed ka ise teaksid, mida kõik nende kohta on võimalik internetist välja lugeda!

Teisalt on e-kirjade tulv postkastis iga päev suur ja selle hulgas nii palju ebavajalikku, et vahel jääb mõni oluline asi hoopis kahe silma vahele.

Digifoto ja Skype

Praegu teeb iga asi, mille pihku haarad, pilti. Mobiilikaamera teeb valmis klõpsu, mis kõlbab nii veebis kui ka paberil avaldada.

Tõelisel fotoajastul, enne digirevolutsiooni pidid päästikule vajutades ohkama, et jälle on viis krooni läinud. Just nii suur oli ühe pildi omahind, sest kui enam fotolaboris mustvalgega ei mässanud, viisid värvifilmi laborisse ning said sealt pildid tunni pärast kätte. Üsna kiire protsess.

Millalgi üheksakümnendate lõpu poole ilmus toimetusse esimene pildimasin, mida praeguses mõistes on küll patt digikaameraks nimetada, kuid digitaalse kujutise tegi see riistapuu siiski valmis. Pilte kannatas tänavaküsitluse juures kasutada, sest üle 3 x 5 suurune kujutis enam trükikõlblik ei olnud.

Toona ei osanud veel keegi arvata, et digi murrab filmi.

Nii nagu on internet maailma lähemale toonud, on ka telefon muutnud inimesed igal hetkel kättesaadavaks.

Kui Lääne Elu 1990. aastal Mulla tänava korterist Saue tänavale kolis, oli terve toimetuse peale vaid üks must vanaaegne kettaga telefon. Ajakirjaniku üks parimaid sõpru ja abimehi oli telefoniraamat lauatelefoninumbritega.
Pikka aega oli ja mõneti veel praegugi on jäänud harjumus, et ametnikule helistades võtad kõigepealt kätte lauatelefoni.

Kui otsitav töölaua taga ei istunud, siis teda ka kätte ei saanud – nii lihtne see oligi. Praegusel mobiiliajastul on kõik kohe ja kogu aeg tabatavad. Kui inimene esimese korraga vastu ei võta ja poole tunni jooksul ka vastu ei helista või sõnumit ei saada, tundub, nagu hakkaks maailm kaela kukkuma.

Mida tehnilised muudatused tähendavad?

Kõike need tehnilised vidinad ja avardunud maailm on tundmatuseni muutnud ka ajakirjaniku tööd.

Kui veerandsada aastat tagasi tuli uudiseid otsida – asutusi, vallamaju, inimesi läbi helistada –, siis nüüd on vastupidi: iga minut tulvab uudiseid uksest ja aknast, iga minut tuleb midagi uut, püüa ainult selles tulvas vastu pidada.

Uudiseid ei tooda enam mitte ainult ajakirjanikud ja ametiasutused, vaid neid toodab iga inimene, kes mõnest huvitavast nähtusest pildi või lause sotsiaalmeediasse postitab.

Oma osa annab siin ka võrgumeedia, kus käib pidev võidujooks ajaga – pingutatakse selle nimel, et olla esimene. Kui veerand sajandiga on olnud nii suured muudatused, millised ootavad meid siis veel järgmisel 25 aastal?

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mart
Mart

Lihtsalt küsimus:Kui Te nii tublid olete ja ajaga kaasas käite miks langeb kvaliteet?(Pean silmas uudist Saaremaa parimast koristajast)Vastust ootama jäädes.

wpDiscuz