0

LÄÄNE ELU 25: Kuidas me Vaikega postiringil käisime

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

On soe ja vihmane suvehommik. Lihula kandepunkti ees seisab kolm postiautot ja -jalgratas. Olen lubanud Vaikega postiringile minna. Haigutan. Nii vara ei ole võimalik tööle hakata! Kell pole veel pool kaheksagi.

Vaike (Lihula postiljon Vaike Takk) ilmub kandepunkti uksele, kastitäis ajalehti süles.

„Asjad on koos! Täna tuleb normaalne päev!” teatab ta.

„Kaheksani õhtul läheb ära?” uurib fotograaf Olev Mihkelmaa Vaikelt, kes on juba järgmise kastitäie järele teel. „On ikka lasu!”

„Kaheksani ei lähe, aga kaheksa tundi küll,” ütleb Vaike.

Lõpuks on kandepunkti trepi peal seitse kasti ajalehti ja viis postipakki.

Vaike vinnab kõik postiautosse. Stardime. Ees ootab Hanila postiring: 150 kilomeetrit ja 500 postkasti Lihulas, Kirblas, Tuudil ja Hanilas.

Ühtekokku läheb post Lihula kandepunktist kolmele 150kilomeetrisele ringile: Lihula–Hanila, Virtsu–Vatla ja Kullamaa.

Iga postiljon sõidab oma ringi. Vaike on asenduspostiljon, mis tähendab, et tema sõidab kolme ringi ja annab teistele vabu päevi.

Esimene postkast: Jaama tänav. Postimees.

Teine postkast: Postimees.

Kopli tänav: Õhtuleht. Äripäev. Hansaposti kataloog. Päevaleht.

Auto nõksub sõita. Ikka postkastist postkastini. Vaike lipsab sisse ja välja, sisse ja välja.

„Päris paras koormus?” – „Seda küll! Sammulugejat ei ole peale pannud. Alguses võttis selja läbi, aga harjus ära. Tervis on hea!” – „Kaua sa juba postiljon oled?” – „Aprillis sai kuus aastat. Hea töö on. Saab kevadel päikest ja.”

„Kuidas sust postiljon sai?” – „Kuulutuse peale.” – „Kas pidi õppima ka?” – „Ikka.”

Vaike ütleb, et postiljonil peab olema hea mälu, et mõnest postkastist mööda ei põrutaks, ja nobedad jalad. Vaike käib sisse-välja kihku-kähku.

„Kui ma õppisin, siis ma tundsin, et loivan,” ütleb Vaike.

Uue postiljoni õpetab välja vana postiljon, et kus need postkastid on ja.

„Nii nagu sa praegu minuga kaasas käid,” ütleb Vaike.

„Kuidas siis saab, kui vihma kallab?” – „Siis olen märg!”

Jalanõud peavad olema kummist. Talvel soojad ja kummist, sest varem või hiljem sulab lumehunnik gaasipedaali all veeks.

Lihula vaibatööstusesse on tähitud kiri, aga vaibatööstus on alles kinni. Peab pärast tagasi tulema.

Vaike tööpäev algab kella viie paiku hommikul. Enne ringile minekut tuleb post sorteerida ja järjekorda seada.

„Raske tõusta ei ole?” – „Ma olen varase ärkamisega.”

„Mida rohkem tellitakse?” – „Õhtulehte ja. Maalehte. Lääne Elu on kah hästi palju.”

Hanila ringi peal on 155 Lääne Elu, Kullamaal on natuke üle, Lihulas natuke alla saja.

„Aga Maalehte on rohkem?” – „Tead, ei ole.”

Näpuotsaga tuleb ringi peale Pärnu Postimeest ja Saarte Häält. Mida Pärnumaa ja mere poole, seda rohkem.

Maalehe ja Lääne Elu pärast kipub postiring kõige pikemaks minema neljapäeviti, kui ilmuvad mõlemad. Meie sõidame reedest ringi, kui pole kumbagi.

Haritud koerad ja piimanõust postkastid

Põllu põik. Päevaleht.

„Näe, siin on uus postkast!”

Vaike on rõõmus.

„Koerte käest pureda oled saanud?” – „Alguses.”

Hiljem õppis Vaike ära, et kõige paremini aitab, kui koerale käratada: „Mine koju!”

Siis enamasti minnaksegi. Vaikel on kuri hääl ka.

Ongi koer, aga ei haugu.

„See oli tuttav koer või?” – „Ei olnud tuttav. Vana koer oli tuttav. See on uus. Noor alles. Ei oska haukuda.”

Koertest ja postkastidest võib Vaike rääkima jäädagi. Kui postiljon ka inimest ennast ei tea, teab ta kindlasti inimese postkasti ja koera. Postkast ja koer on majapidamise visiitkaart.

Postkastid ja koerad on Vaikel täpselt peas.

Värav üks. „Vaat siin hüppas koer õlga! Vale koha peal oli. Ei teadnud karta. Aga nüüd on ta vanaks jäänd!”

Värav kaks. „Vaat siin on kaks koera. Niisugused pruunikad. Ei hammusta. Väga haritud linnakoerad!”

Üht dalmaatsia koera pidanud Vaike kujuks, et oli iga päev ühe koha peal. Eks aias olnud kangesti palju kujusid.

Värav kolm. „Vaat siin on kolm ühesugust kirjumirjut ja madalat. Need pole loetud!”

Just nii öelnud pererahvas Vaike jutu peale, et kirjumirjud kipuvad auto alla jooksma.

Maal, jah, on igal pool koer majas, „iga hommiku” on üks jama koera ja postiljoniga. Aga postkasti ei ole sugugi igal pool.

„Mis sa siis teed, kui ei ole? Või kui postkast on täis?” – „Siis ei saa posti panna.”

Vaikele meenub, et ükskord leidis ta postkasti kraavist. Kogu aeg oli olnud, siis ühel päeval – kadunud! Vaatas siis Vaike ringi – postkast kraavis!

„Mis sa tegid siis?” – „Kookisin välja, panin vanasse kohta seisma ja ajalehe sisse.”

Ükskord jälle tuli postkast lume alt välja kaevata.

Postiljoni varustusse kuulub peale pipragaasi (koerad!) ka taskulamp (pimedad trepikojad!), pastapliiats (saadetis allkirja vastu), labidas, köied (lumme mattunud postkastid ja teed).

„Kas mõni imelik postkast ka on?” – „Väikene piimanõu on. Võtad kaane pealt ära ja. Ma pärast näitan.”

40-liitrine piimanõu on ka. Ja Riga pesumasin. Üldiselt pole vahet. Peaasi, et lehed ära mahuvad.

Vaike räägib loo Penijõe postkastist, mis olnud looduseuurijaile kohaselt linnupuur. Helistanud postiljoni praktikant, et paks kiri ei mahu lennuaugust sisse. Lehed mahtusid. Keeras rulli ja. Aga kiri ei mahu.

„No ma siis ütlesin, et tõstku kaas pealt ära! Et ei pea lennuaugust toppima!”

Lihula lõpp. Perenaine tuleb värava peale vastu. Õhtuleht.

„Kas Lääne Elu ka käib?” pärin perenaiselt.

„Kogu aeg on käinud. Püsikorraldusega. Kümme aastat.”

Hea leht olevat. Ainult reklaami on palju ja. Kallis ka.

Sõit läheb Kirblasse, aga mitte suurt teed pidi. Kitsas külatee keerutab, nii et ei saa arugi, kus see Kirbla veel on.

„Sopa sisse kinni ka oled jäänud?” – „Sopa sisse ei ole, aga lumme küll. Praegust on hea tee!”

Ornung peab olema

Peale koerte ja postkastide teab postiljon teede seisukorda täpsemini kui maanteeinfokeskus ja kaugelt täpsemini kui kohalik omavalitsus.

Pakk. Perenaine tuleb paljajalu vastu, dressipüksid jalas. Aetakse juttu. Vaike tuleb pakiga tagasi.

„Ei tahetud või!” – „Ei tahetud jah. Ei ole tellinud.”

„Kuidas ei ole tellinud?”

„See on raamatuklubi. Ei peagi tellima. Inimene peab ütlema, et ei taha. Kui ei ütle, siis saadavad raamatu.”

Nii et see pakk tuleb klubisse tagasi saata.

„Kas pakke jääb palju kätte?” – „Ei jää.”

Alaküla. Enne oli see teine Alaküla, Lihula külje all, nüüd on see teine, seletab Vaike.

Kui Vaike ametit õppis, läksid külad tal segi ka. „Esimese päeva. Teise päeva juba hakkasin jagama,” sõnab ta.

Teel võnkleb vastu mootorrattur ja lehvitab.

„Maal kõik ütlevad postiljonile tere või?” – „Ikka jah!”

Esimene pension. Aino peseb kaevu peal käsi.

„Täna kohe kahe mehega?!” imestab Aino.

„Kahega jah! Koera polegi?” imestan. Vaike on hoiatanud, et Ainol on koer.

„Koer läks looja manu,” teatab Aino, seirab meid Vaikega, jääb nagu rahule ja sõnab nagu nõusolevalt:

„Nojah. Ornung peab olema!”

Uurin, kas Aino Lääne Elu tellib.

„Tellitud ammu juba! Lihula kohta tahaks rohkem lugeda.”

Veel tahaks Aino teada, miks Lõuna-Läänemaal ei ole ketipoodi.

„Vaat selle võid ajalehte panna,” ütleb Aino. „Seda ma tahaks teada kohaliku valitsuse käest. Ja et miks Kloostrist bussi ei käi. Kangesti oleks vaja!”

Aino tuleb õue peale saatma. Õues koperdab koera asemel siil, kõht Aino antud kodujuustu ja kartulit-sousti täis.

Teine pension läheb Lisetele, kes pakub postiljonile morssi ja torti, kui tal sünnipäev on. Täna ei ole, nii et saame Lisete käest kommi.

Lääne Elu kohta ütleb Lisete, et ennevanasti oli nagu huvitavam, aga hea leht on, lehe „vasta” pole Lisetel midagi.

„Pane aga, jah, et hea leht. Ega ma õieti kuule ka. Võin pudrujuttu ajada,” säutsub Lisete ja ütleb, et jätetagu värav lahti.

Jätame.

„Kas maal noori ka on?” pärin Vaikelt. Seni pole ühtegi noort näha olnud.

„Tead sa, on,” ütleb Vaike. Isegi Kullamaal paksu metsa sees on üks perekond.

„Aput kapsast” ja püksikummi

Vanadele inimestele on postiljon pooleldi nagu sotsiaaltöötaja. Kes tahab juttu ajada, kes nõu küsida. Kord oodanud Vaiket postkasti ees mammi, pintsetid käes, et tal on puuk.

Eks Vaike tõmmanud puugi välja.

Üks mammi jälle küsinud iga jumala kord, kas Vaikel „aput kapsast” ja püksikummi ka on, ja olnud iga kord imestunud. Et ennevanasti oli olnd.

Kirblas tassib Vaike postkontorisse need pakid, millele peab tellija ise järele tulema.

„Uus postiljon või?” seiratakse mind uudishimulikult.

50 kilomeetrit 150st on sõidetud.

Lihula postkontorisse on kaks kasti. Tassime kahekesi.

Hanila ringi peal on kaks postkontorit: Lihula ja Kirbla. Hanila oma jääb Vatla–Virtsu ringile.

Uurin, kas inimesed üksteisele kirju ka veel saadavad.

Vaike ütleb, et vähe. Sünnipäevakaarte, neid veel, aga kirju… Ei tule nagu ettegi, millal viimane oli.
Muidu on ikka pakid ja. Ehituspoodi näiteks on viis pakki. Kott tsementi ja. Mehed tulevad appi.

„Ongi tsement või?” imestan.

„Tsement jah.”

Vilja saadetakse ja. Kartuliseemet ja kuuski.

Vaikele meenub, et kord saadetud ühele mehele mesilaspere. Sihuke paraja suurusega pakk oli ja saadetis püsis distsiplineeritult vakka. Ei mingit suminat.

„Elusloomi võib saata või?”

Tuleb välja, et koeri ja kasse ei või, aga mesilasi ja siidiusse võib. Selle kohta on eeskiri. Sealt tuleb järele vaadata.

Sõit läheb Hanila poole, ikka talust tallu. Ajaleht, kataloog, pakk. Sisse-välja. Kella neljaks on postiring läbi.
Lihulas tagasi. Mina lähen kirjutama. Vaike läheb kurgipeenart rohima. Homme ootab ees Virtsu–Vatla ring.

Neljapäeval kandsid postiljonid laiali 2656 Lääne Elu

  • Neljapäeval, 10. juulil kandsid postiljonid Läänemaal laiali 2656 Lääne Elu.
  • Tõenäoliselt jõudsid need kahte linna, kuude alevikku ja 236 külla, sest just nii palju on Läänemaal asulaid.
  • Lääne Elu kannab laiali 33 postiljoni: 17 jalgsi või jalgrattal ja 16 autoga.

Fotod: Olev Mihkelmaa

Postiring (1) Postiring (2) Postiring (3) Postiring (4) Postiring (5) Postiring (6) Postiring (7)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz