0

Ühe minuti reportaaž: Putini kampaaniameister filmis Haapsalus

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Hobusel võib ühe filmitegemise juures olla ülioluline roll. Nimelt oli just suksu Rakso see, kes aitas 18. juunil Haapsalu raudteejaama-esisel toimunud filmivõtetes selgust luua. Ja nagu selgus, on kõnealune ettevõtmine väga kõrgelennuline.

Õllekioski (NB! Plakat „Nõudke õllekannu täisvalamist!“), kuulutustetulba ning automarkide järgi võis toimuva paigutada läinud sajandi kuuekümnendate algusesse.

Keelumärkide ja punavalgete piirdelintide ning turvameestega eraldatud platsil toimuvast andsid vihjeid Vene numbrimärkidega autod ning võttemeeskonna suhtluskeel.

Kaubarollerit nügiv tegelane, vanades Volgades võtet ootavad seltskonnad, raudteejaama (tegelikult küll jaama Imperaatori paviljoni, st praegusesse raudteemuuseumisse) sisenevat ajastukohaselt riietatud paarikest jäädvustav võtterühm.

Ja hobune.

Palju rohkem ei suutnud ma selle minuti jooksul, mil mul oli võtteplatsil võimalik liikuda ja pildistada, mällu ega fotoaparaadi mälukaardile jäädvustada, sest üks lüheldane, ilmselt filmitegemise asjaline, käratas vene keeles, et mul pole siin midagi teha ja kadugu ma minema. Päike tundus pilve taha peituvat, kuid tegelikult oli see turvamehe hiiglaslik kuju, mis päevavalgust varjutama hakkas. Tal polnudki vaja mulle enam midagi öelda, sest läinud ma olingi.

Mingi kino. Kes teab, miks?

Ühtki niidiotsa ei paistnud olevat. Kust sasipundart harutama hakata?

Arvutist salvestatud pilte vaadates hüüatas üks kolleegidest: „Seda hobust ma tunnen!“ Õnneks teadis ta ka hobuse perenaist.

Sigrid Sims-Riismaale helistades sai hoobilt selgeks, et suksu nimi on Rakso. Ning et ta on tellitud filmivõttele. Rakso on Sims-Riismaa isiklik lemmikloom, kes teeb tööd ka erivajadustega inimeste teraapilise ratsuna.  „Vankri ette rakendatud Rakso seisis raudteejaama ees,“ kirjeldas perenaine oma hobuse filmirolli. Kohal tulnud neil passida kella kolmest pärastlõunal üheksani õhtul. „Võte, kus Rakso osales, kestis umbes tunni, tehti 3-4 duublit,“ meenutas hobuse perenaine.

„Aga Pille-Mari teab kindlasti rohkem rääkida,“ soovitas Sigrid Sims-Riismaa mul rekvisiitorile helistada.

Pille-Mari Arro, kelle ülesandeks oli võtte ajaks ajastukohased rekvisiidid kohale toimetada, nentis, et muu kila-kolaga polnud probleeme, aga hobustega oli raskusi. „Vankrihobuseid on tõesti nii raske leida,“ lausus rekvisiitor Arro.

Rekvisiitor rääkis, et Haapsalu raudteejaamas filmiti hoopis Paidet ning episood, mida siin salvestati, oli sellest, kuidas ajakirjanik Sergei Dovlatov sõidab Leida Peipsi intervjueerima. „Minu teada on film aastatest 1964-1969,“ kinnitas rekvisiitor Arro minu ajastupakkumist. Haapsalus salvestati tema sõnul kolm või neli kaadrit.
Vahepeal tuleb ilmselt selgeks rääkida, kellest käib jutt.

Ufaas sündinud ning Leningradis (praegu St Peterburg) elanud, õppinud ja ajakirjanikuna töötanud ning seal kirjanduslikku tegevust alustanud Sergei Dovlatov elas 1972–1976 Tallinnas, töötades ajalehes „Sovetskaja Estonija“. Seda ajajärku käsitleb ta raamatus „Kompromiss“, selles samas, mille põhjal praegu filmi tehakse.
Leida Peips (sündinud 1. veebruaril 1937) on omaaegse Viljandi näidissovhoosi lüpsifarmi legendaarne meisterlüpsja, edukas naistöötaja, sotsialistliku töö kangelane, NSV Liidu ülemnõukogu liige.

Filmi tegevus, mille valmimise jälgi ajame, on siiski toodud mõnevõrra varasemasse aega. Dovlatov polnud selleks ajaks veel Eestisse jõudnud ning ka Leida Peips ei olnud kuuekümnendatel veel sellise suurusjärgu täht, kes üleliidulist ajakirjandust huvitanud oleks.

„Aga kindlasti oskab Andri teile filmist hoopis rohkem rääkida,“ soovitas Pille-Mari Arro mul Solomonfilmi produtsendiga ühendust võtta.

Andri Tšupin: Sellest filmist tuleb üks vägev asi

Filmivõtete Eesti-poolne korraldaja Solomonfilm OÜ produtsent Andri Tšupin ütles, et filmis räägitakse sellest, miks Dovlatov Venemaalt Eestisse sattus „Meie film algabki sellest, et miks ta Leningradist lahkuma pidi,“ lausus Tšupin ja täpsustas, et filmis me Dovlatovit siiski ei kohta, sest filmi aluseks oleva raamatu „Kompromiss“ peakangelane on Andrei Lentulov, keda filmis, mis kannab pealkirja „Imeilusa ajastu lõpp”, kehastab Vene nüüdisfilmi tõusev täht Ivan Kolesnikov.

Lisaks Haapsalule, kus, nagu eespool mainitud, filmiti hoopis Paidet, olid võtted Oxforelli puhkebaasis Kose-Uuemõisas ning mitmel pool Tallinnas. „Näiteks Salme kultuurikeskusest tegime KGB, võtted olid ka Pagari tänaval [just seal asus tegelikult Eesti KGB peamaja – toim.],“ lausus Andri Tšupin.

Ja Dovlatovist rääkides ei pääse KGBst üle ega ümber.

Nõukogude Liidus ei õnnestunud Dovlatovil ühtki raamatut avaldada, samuti nurjus see tsensuuri tõttu Eesti NSV-s. Tema jutustuste kogumik „Viis nurka“ pidi ilmuma kirjastuses Eesti Raamat, kuid tiraaž hävitati KGB käsul. Selle eest, et teda avaldati lääne venekeelsetes ajakirjades, heideti ta välja NSV Liidu Ajakirjanike Liidust. 1978. aastal emigreerus Dovlatov Ameerika Ühendriikidesse New Yorki, kus ta 1990. aastal suri.

Kultusseriaali tegija

„Päris uhkeid asju tegime,“ meenutas Tšupin filmivõtteid. Tallinnas Pelgulinnas ehitati endisesse kauplusesse „Minsk“ võteteks uhke nõukaaegne resto. „Kaubamaja ja Selveri omanikud [AS Tallinna Kaubamaja, kellele „Minsk“ praegu kuulub – toim.] soovisid, et jätaksime selle alles,“ rääkis produtsent Tšupin.

Kes mängivad? „Lembit Ulfsak, Tõnu Kark, Elina Pähklimägi, Kärt Tammjärv,“ loetles Tšupin Eesti näitlejaid.
Filmi režisöör on Stanislav Govoruhhin ja operaator on Gennadi Karjuk.

Režissöör Stanislav Govoruhhinit (78) teavad Venemaal kõik. Ta on näitleja, stsenarist, režissöör, duumasaadik, endine presidendikandidaat, Ühtse Venemaa liige ja praeguse presidendi Vladimir Putini valimiskampaania juht aastal 2011.

Tema käe all on valminud sellised linateosed nagu „Tom Sawyeri seiklused“,“Kümme väikest neegrit“,“Kapten Granti otsinguil“, „Vorošilovi polgu laskur"“, „9. rood“ ning „Kohtumispaika ei tohi muuta“.

Kultusseriaaliks nimetatud „Kohtumispaika ei tohi muuta“ (kus peaosa mängis legendaarne Vladimir Võssotski) tõttu teab Govoruhhunit vähemalt vanem Eesti publik. Selle filmi operaator oli samuti Karjuk.

Andri Tšupin on veendunud, et filmist „Imeilusa ajastu lõpp“ tuleb üks vägev asi. „2015 peab valmis saama, esilinastust kinos Kosmos plaanime märtsis-mais,“ lausus Tšupin.

„See on üks uhkemaid filme, mida Govoruhhin on teinud,“ kleepis Tšupin filmile kvaliteedimärgi külge.

Fotod: Urmas Lauri

Filmivõtted 004 Filmivõtted 009 Filmivõtted 011 Filmivõtted 012 Filmivõtted 014 Filmivõtted 020 Filmivõtted 022 Filmivõtted 025 Filmivõtted 027

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz