Pühapäeva hommik. Haapsalus on sombune. Kell on vaid veidi üle üheksa, kui Jaama tänaval patrullivad kuus politseinikku. Osa neist on ringristmiku juures, teised turu bussipeatuse ees. Kollaseid veste näeb ka kaubamaja esises taksopargis ja teenindusmaja parklas. Haapsalu valmistub 94. aastapäeva võidupüha paraadiks.
Juba eelmisel päeval harjutasid kaitseliitlased, noorkotkad, naiskodukaitsjad ja kodutütred kuumuse kiuste raudteejaama ees marssi, rivistamist ning kindrali ja presidendi tervitamist. Niisiis ei tohiks kohalikud roheliselaiguliste sõdurpoiste ja masinate üle enam üllatuda.
Nüüd algab programm aga lossiplatsil, kus riigi ninamehed asetavad vabadussõja ausamba jalamile pärjad. Jahedapoolsest ja niiskest ilmast hoolimata on rahvast linnuse ja politseimaja vahele kogunenud palju. Kuulatakse peaministri kõnet, jälgitakse võidupüha tule süütamist. Südamliku tseremoonia lõpu ning paraadi vahele jääb tund aega.
Esimesed pealtvaatajad nõjatuvad raudteejaama ees kaugelt kajavate trompetihelide saatel vastu metallist piirdeaeda. Täna saadavad paraadi kolm orkestrit, needsamad pillimehed puhuvadki tühermaal kopse soojaks. Samal ajal seatakse teleülekandeks kaameraid, läikima lüüakse kõnepulti kaunistavad pärjad. Platsi keskel murul võtavad koha sisse fotograafid, kes kaherattalise sõidukiga ringi vuravast kaameramehest proovipilte klõpsivad.
Eemaltvaatajale tundub, et kõik läheb kindlalt ja sujuvalt: kui ettevalmistused on tehtud, marsib orkester platsile, natukese aja pärast jooksevad ühtsel sammul paika relvadega noormehed, kes jäävad platsi nurkadesse seisma. Seejärel sammuvad Lääne maleva järel sisse kõik kaitseliitlased, nende järel helesinistes särkides noored kotkad, kontsade kõpsudes naiskodukaitsjad, siis kollaste kaelarättidega kodutütred, kõige viimaks külalisüksus Soomest, noormehed platsi nurkadest jooksevad taas minema, sinimustvalge lipp püssitorust lehvimas.
Mõned minutid enne kella 11 kantakse kaitseväe juhataja Riho Terrasele ette, et väljakule on koos pillimeestega üles rivistatud 1017 inimest. Sinised tribüünid vaatega raudteejaama hoonele täituvad tasapisi tähtsate inimestega, teiste seas võtab koos abikaasaga istet president Rüütel.
“Mis te seal poes teete? Tulge nüüd siia juba, kohe hakkab pihta!” kostab pealtvaataja telefonikõnest. Rahvast aina koguneb. Üle platsi kaigub paraadiliste “Tervist, härra kindral!”. Pärast seda, kui on tervitatud ka külalisüksus, võib jääda presidenti ootama.
Ja siis ta tuleb: orkestrid alustavad “Presidendi marsiga”, läikiv must auto sõidab tribüünide ette, selle eesuksest astub välja mundris mees. Hetkel, kui ta avab tagumist ust, pressivad end läbi pilvede päeva esimesed päiksekiired; president astub autost välja. Nüüd kuuleb ka riigipea, et väljakule on rivistatud üle tuhande inimese. Lauldakse hümni.
“President võiks ka sellega sõita,” arvab üks väike poiss publikust, kui kaameramees oma kaherattalisel meist mööda sõidab. Heatujuline president Ilves tervitab raudteejaama ees Sakala malevat. Õhk läheb järjest kuumemaks, piirdeaia ääres on publik üsna tasa. “Ilusat võidupüha teile!” soovib president kodutütardele, tervitab seejärel soomlasi ning läheb kõnet pidama.
Kuskilt on kuulda, et üks kaitseliitlane tunneb end halvasti, mõne aja pärast toovadki neli meest üsna õblukese laigulistes riietes neiu kanderaamiga kaitseliidu bussi. Mõnekümne minuti pärast on esimesele lisandunud veel kaks paraadilist. “Ei ole kerge seista rivis,” arvab üks pealtvaataja, kui näeb, kuidas rühmajuhid oma üksustele pudelitega juua viivad ja kodutütarde säärtele vett pihustatakse. Õnneks ei ole veel nii palav kui eile, mil üks rivisseisja lausa haiglasse viidi.
Käes on maakondlike võidutulede süütamise aeg. “Viige see tuli oma kodumaakonda,” annab riigipea juhised Ida-Virumaa esindajatele. Siis tutvustavad Robert Sits ja Imbi Esko Läänemaalt end presidendile. “Jäägu see tuli siia,” ütleb Ilves väikese muigega. “Just nii, härra president,” püüavad ka noored kodukaitsjad naerupuginat tagasi hoida. Nõnda sujuvalt, mõnusalt ja üllatavalt kiirelt ongi paraadi esimene pool läbi saamas. Kiiremad seavad sammud tee äärde, et platsilt väljamarssijaid tervitada.
Paraadile kaasaelajaid on küllalt: kes otsib tuttavaid püssikandjaid, kes tervitab oma kodumaakonda, paljud püüavad uhkeid sõdureid kaamera fookusse püüda. “Näidake nüüd emotsiooni ka!” ärgitab naisterahvas oma tuttavaid, hõisete ja plaksutuste saatel suudetakse isegi mundris mehi naeratama panna.
Veetorni peatuse ees, kui viimased sõdurid on juba mööda marssinud, kuid sõjaväeautod pole veel neile järele jõudnud, nuruvad õde ja vend ema: “Lähme, lähme juba, nad on juba nii kaugel!” – “Mis sa tormad nüüd, ole paigal,” manitseb ema lapsi.
Tüdruku nägu kisub virilaks, ta tahab nii väga paraadilistele järele jõuda. “Tulge, vanaema jookseb teiega, lähme püüame nad kinni,” teeb veidi vanem naine ettepaneku. “Jaa! Rutuga sõduritele järele!” hüüab poiss ja juba jookseb kolmik lossiplatsile marssivatele sõduritele järele.
Kui meil oleks president, aga mitte Miki Hiir, siis oleks tunne olnud tõesti ülev. Aga seda lodevusehunnikut vaadates läheb süda pahaks. Eriti paha tunne on nende pärast, kes siin mingit pseudouhkust tunnevad riigi üle, mis kuseb oma kodanike peale ülevalt alla.
Kulla kommenteerijad ! Suures vaidluses unustasite vist ära ühe asja. Nimelt toimus Haapsalus Võidupüha paraad. See oli ikka põhisündmus, mitte aga see, kas President meeldib või ei meeldi ja kas on seoseid “potjamkinlusega”. Olin ise rivis ja igal juhul tuli minu pere, sugulased ja head naabrid vaatama esmajärjekorras paraadi.
“President” ei kirjutata eesti keeles lause keskel läbiva suurtähega, kui sa juhuslikult ei rõhuta institutsioonile “Vabariigi President”.
Tänan, ma tean ja ka Teie saite aru, keda silmas pidasin. Samas juhin tähelepanu, et teatud artiklis, võib ja tohib sõna President kirjutada suure algustähega. On ju selge, et Võidupüha paraadil on tegemist Vabariigi Presidendiga, mitte suvalise ettevõtte või klubi presidendiga. Minu kummardus Teie õigekeele teadmise ees, kuid pole mõtet kommentaariruumi muuta õigekeelsuse tallermaaks. Teie pole minu emakeele õpetaja, ega mina Teie õpilane.
Suures vaidluses unustasite vist ära ühe asja. Nimelt toimus Haapsalus Võidupüha paraad. See oli ikka põhisündmus, mitte aga see, kas President meeldib või ei meeldi ja kas on seoseid “potjamkinlusega”. – siin tuleb eristada kahte paraadi üks on kunagise vabadussõja mälestamise üritus et tõsta eestluse patriootismi ja säilimist. Teisalt paraad sümboliseerib ikka võimuladviku võimu ja see viimane domineeris. Selle tarvis oli ehitatud isegi eraldi loos et võimuladvikut rahvast eristada sest rahvas ei saa muidu aru et on tegemist võimuga. Sellisel juhul räägitakse paraadidel lakkamatult sellest kuidas asjad võiksid olla ja millised nad kunagi olema ei saa ning võimu lakkamatust võitlusest… Loe rohkem »
NB Millist demonstratsiooni sa vaatasid? Mina sõjaväge Haapsalus küll ei näinud. Aga vabatahlikud liikusid ringi küll….
Osalesin samuti paraadil ja kindlasti mitte sellepärast, et näidata oma allumist eliidile…
Mingit rahu ei ole kunagi olnud. rahvas evakueerub ja on küüdiatatu staatuses, see on rahavõimu koondus laaged mitte vabariiklus. Kui väita et -Erinevus ongi selles, et elame oma riigis, mitte aga mingis ENSV-s. – Siis eksite, sest omariiklust iseloomustab enda rahva, mitte kapitali huvides tegutsemine ja tegude põhjendamine, mille lahutamatusk osaks on olukorra juhtimisvõimekus mitte juhtimine läbi minnalaskmise. Kui väita selle peale et rõõmuks piisab sellest et ilm oli ilus ja ka härra President koos prouaga Haapsalus oli – siis see näitab et kompartei koosolek kestab edasi. Kui väita et – Haapsalu on Eestis parim linn elamiseks ja laste kasvatamiseks… Loe rohkem »
võtsid sõnad suust! täpselt nii see ongi!
… hea tunne on elada RAHUAJAL. Ning seda juba pikki astaid. Olen rõõmus,et ilm oli ilus ja ka härra President koos prouaga Haapsalus oli. Haapsalu on Eestis parim linn elamiseks ja laste kasvatamiseks. Kes ei usu,proovigu järele..
Jajah. Mul oli nii uhke tunne, et avasin esimese õlle juba enne kümmet. Kaheks olin täis. Nii pidulik oli olla…
Kõlab nagu mingi reportaaž kõrge NSVLi riigitegelase saabumisest ENSVsse. Ääretult jabur ning ülepaisutatud. Ja täna on meil aasta 2013 ja Eesti Vabariik!? Potjomkin kuubis!
Imelik kommentaar. Erinevus ongi selles, et elame oma riigis, mitte aga mingis ENSV-s. Kui sa sellest aru ei saa, siis on see isiklik probleem. Presidendi saabumine ongi tähtis ja kui ka sellest aru ei saa, siis on see samuti sinu probleem. Muuseas, on Riigijuhi saabumine tähtis sündmus ka teistes riikides, mitte ainult Eestis. Ja milleks võrdlus Potjomkiniga (Potjamkini külaga) ? Mida sa sellest üldse tead…
EEnergoonias, svedpankoonias,alecocoonias,armagoonias
Mis siis ENSVes oli paha?see et kõik said tööd kodus? elasid eestis ?
palgaga said elada teve kuu . praegu on pool linna on soomes tööl ,lapsed oma isad näevad kord kuus.
Kui sa laps oled, siis on sinu kommentaar igati asjakohane 🙂 Täiskasvanu suust sellist juttu kuulda oleks piinlik.
Ei, ma ei ole laps. Elanud aastakümneid ENSV-s ja näinud, lugenud, reportaaže “kõrgete isikute saabumisest” ja ka “saabumisi” näinud. Kohatu võrrelda meie Presidenti “mingisuguste NSVL tegelastega”. Greete Palmiste artiklil pole häda midagi. Samuti ei ole mul piinlik kommenteerimast oma seisukohta. Kena päeva !
Muidugi oli ilm ilus ja tunne oli ülev. Käisin kohal, austan oma riiki ja ei virise pisiasjade üle. Ammugi ei tule mulle pähe taga nutta ENSV-d.
Ja kuidas sa kommenteeriksid linnavalitsuse tegevust enne “Suure Juhi” saabumist? Kas Sina, vana inimene, ei näe tõesti sarnasusi Potjomkini külaga. Ja mida sa tead üldse potjomkinlusest!? Kui sa oleksid lisaks “vana” olemisele ka natuke “avarama maailmatunnetusega”, siis sa poleks sellist kommentaari kommenteerima hakanudki.