0

Eia Uus õppis Prantsusmaal elu nautima

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Eia Uusi kolmandale raamatule "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein" järgnevad peagi teosed, mis kirjutatud just Prantsusmaal. Foto: Alar Madisson, Eesti Kirjandusmuuseum

Haapsalus sündinud Eia Uusi vaimustab prantslaste võime elust rõõmu tunda ning lihtsaid asju nautida. Vaimustust on hästi tunda tema hiljuti ilmunud “Minu Prantsusmaas”.

Pea kaks aastat Prantsusmaal elanud ja seal päevikut pidanud Uus räägib, et kaalus algul, kas talletada oma elamused kolmandasse romaani või anda välja “Minu”-sarjas reisiraamatuna.

“Leian, et tegin õige otsuse,” ütleb kirjanik nüüd. Samas oli just “minu” Uusi jaoks kõige raskem moment. “Mul oli nii raske endast kirjutada,” selgitab ta. “Kirjanikud on harjunud olema korraga nii palju erinevaid isiksusi ja muutma pidevalt oma vaatepunkti: ühel hetkel kirjutad pensionärist kassajärjekorras ja proovid tema sisse näha, järgmisel samastud tänavanurgal kisava kodutuga, järgmisel proovid mõelda selle kõrgetel kontsadel brüneti mõtteid, kes oma koerakesega möödub. Seega oli väga keeruline hoida raamatus ühtset identiteeti – olin ju korraga ka endana nii palju erinevaid tahkusid: armastaja, lihtne lapsehoidja, uudishimulik kirjanikutüüp…”

“Minu Prantsusmaa” raamatuks saamine võttis kaua aega. Kiirele valmimisele ei aidanud kaasa kirjutamine täiskohaga töö ja kirjandusteaduse magistriõpingute kõrvalt.

Elu on nauding ja rõõm

Eia Uus toob Prantsusmaal veedetud ajast kõige tähtsama asjana välja selle, et õppis seal elu nautima.

“Enne olin küüniline, irooniline pessimist,” tunnistab Uus. “Nüüd olen kardinaalselt muutunud. Õppisin märkama võluvaid hetki ja inimeste liigutavat headust, mida ma enne absoluutselt ei osanud.”

“Enne Eestis ma ei tulnud selle peale, et endale süüa teha,” toob Uus veel näite. “Prantsusmaalt, kus kokkamine on nii tähtis ja enesestmõistetav osa elust, sain kaasa harjumuse, et söök on oluline. Eriti selle kvaliteet – kui paned midagi oma keha sisse, siis ei taha ju ebatervislikke asju.”

Toiduvalmistamisse kui kohustusse suhtuvale eestlasele on kindlasti võõrad Uusi kirjeldused prantslaste argipäevade toidukordadest, kus veini juues valmistatakse toitu mitu tundi, kaetakse mitme inimesega abiga laud ning serveeritakse mitu käiku, mida tunde nautides süüakse. Ja nõnda iga päev. Või et juba poolteiseaastane laps sööb noa ja kahvliga sidruniga maitsestatud avokaadot lõhemarjaga ning et põngerjad on lausa hullud molluskite järele.

“Nüüd võin tööpäeva hommikul ärgata tund varem seetõttu, et teha korralik hommikusöök ja seda nautida. Nautimise aspekt on asja juures kõige olulisem!” leiab Uus.

Imeline Eesti

Uus jutustab, et oli Prantsusmaale sõites valmis kõiges pettuma ja teda hämmastas, kuidas seal oli kõik täpselt niisugune, nagu ta ette oli kujutanud. “Olen pikalt elanud Tais, ning Aasias on tavaline, et iga kuu tekivad uued restoranid, kiirteed, kõrghooned. Pariisis pole 120 aastat peaaegu midagi muudetud – kõik bistrood on samad vanad, kõik traditsioonid on au sees ja nii hoitud,” kirjeldab Uus.

Ehkki enamik asju on Prantsusmaal lihtsalt imelised, leidub Eestis palju põhjusi, mis autorit tagasi tõmbasid. Üheks põhjuseks oli see, et Prantsusmaal on ülikoolis õppimine kallis. Kuid mitte ainult. “Raamatus jõuan ka selleni, mis on Eestis nii imelist. Praegu märkan neid asju iga päev, sest mul on võrdluspilt olemas,” räägib Uus. Näiteks kui lihtne ja kiire on meil pangandus ja palju muid asjaajamisi, mis seal alati mitmeks kuuks bürokraatia tuulikutesse takerdusid. Või et poed on avatud ka pühapäeviti ja esmaspäeviti ning isegi lõunatunnil: “See teeb mulle ikka ja jälle rõõmu.”

“Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein” on kirjaniku kolmas raamat pärast romaane “Kuu külm kuma” ja “Kahe näoga jumal”, lisaks on Uusil ilmunud lugusid kogumikes ja luuletusi.

Lähiajal on tulemas veel mitu teost. “Vahepeal olen terve hulga raamatuid kirjutanud, aga pole veel selleni jõudnud, et käest ära annaks,” selgitab Uus. Nimelt on käsikirja toimetamine autorile pea sama aeganõudev töö kui kirjutamine. Kirjutamiseks avanes võimalus just Prantsusmaal – Eestis töö kõrvalt lihtsalt ei jõua, tunnistab ajakirja Anne & Stiil tegevtoimetajana töötav Uus.

Huvitava seigana toob autor välja, et käib nüüd justkui “Minu Prantsusmaa” ühe peategelase jälgedes. “Mu tööandja seal tegi seda tööd, mida mina nüüd,” selgitab Uus. “Toona mulle tundus tema elu täiesti utoopiline, aga nüüd, kui uuesti loen, näen: see on minu argipäev, nüüd see nii ongi!” imestab ta. “Ma poleks kunagi arvanud, et ajakirjandusse jõuan.”

“Kõik need inimesed, keda sa elus kohtad, mõjutavad sind viisidel, mida algul ei oska arvatagi,” arvab kirjanik.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz