Kommentaar Postimehe esilehel 21. septembri artiklile “Keskkonnaamet näitab Lääne-Eesti loopealseomanikele” seaduse musklit.
Koostöö maaomanikega poollooduslike koosluste hooldamisel on üks Eesti looduskaitse edulugusid. Poollooduslike koosluste hooldamine tundunuks aastaid tagasi kõige muu kui looduskaitsena – on ju tegu puude raiumise, niitmise ja karjatamisega. Nüüd aga teame, et kadastikud asenduksid männikutega ja elupaiga kaotaksid mitmeted liigid – näiteks kaunid orhideed ja tutkad –, ka maaomaniku vaade majaaknast või õueväravalt kasvaks kinni.
Eesti 60 000 hektarist poollooduslikust kooslusest asub 70% eramaal. Alates 2001. aastast, mil hakati maksma loodushoiutoetusi, on tänaseks jõutud 26 000 hektari hooldamiseni ja sellega tegeleb kokku 950 maaomanikku.
Arv on aukartustäratav, aga samas on meil veel pikk tee käia. Suvel valitsuse poolt kinnitatud looduskaitse arengukavas on toodud, et aastaks 2020 peab olema hoolduses 45 000 ha poollooduslikke kooslusi. Riigimaal asub neist aladest vaid 15 000 ha ja seetõttu on võtmeküsimuseks, kuidas me suudame kaasata maaomanikud eesmärgi saavutamisse.
Riik on omalt poolt töötanud välja toetusskeemid. Maaomanikul on võimalus taotleda vahendeid nii ala taastamiseks kui ka hilisemaks hoolduseks.
Igal aastal taastatakse ligikaudu 2000 hektarit, milleks makstakse toetusena välja üle poole miljoni euro ja hooldatakse 26 000 hektarit, milleks kasutatakse 4,4 miljonit maaelu arengukava vahendeid. Toetuste eesmärgiks on soodustada säästlikku tegutsemist looduses, mis tooks kasu maaomanikele ja säilitaks ka elupaigad kaitsealustele liikidele.
Kõik nimetatud toetusskeemid põhinevad maaomaniku enda initsiatiivil – tal peab olema huvi, tahtmist ja aega bürokraatia abil endale lisarahastust otsida. Oleme väga tänulikud neile, kes seda süsteemi kasutavad.
Mitmete maaomanike sissetulek tuleb mujalt ja seetõttu ei peeta vajalikuks oma maad tootlikuks muuta, piisab ilusast õitsvast aasast. Ka see on õigus, aga siinkohal ongi hea kaasata partner, kes on nõus hooldustööd ise tegema. Väärtus kasvab nii maaomanikule, loodusele kui ka riigile tervikuna.
Eesti asub metsavööndis ja pikalt hooldamata aladelt kaob pikapeale õieilu ja seal varem ennast hästi tundnud liigid lahkuvad või hävivad, asemele tuleb võsa. Ja looduskaitse põhieesmärk – mitmekesisus ja elurikkus – hävivad.
Kui vaadata, mida oleme viimaste aastatega saavutanud ja milline on eramaaomanike huvi, siis tekib kahtlus, kas sellise sammuga suudame eesmärgi saavutada. Seda enam, et mitmete elupaikade osas avaldab aeg ise väga tugevat survet – pikalt hooldusest väljas olevad alad hävinevad ja nende heasse korda tagasi viimine muutub iga aastaga kallimaks.
Seetõttu on keskkonnaamet otsinud võimalusi lisarahastuseks ja alustanud protsessi, et teada saada maaomanike huvi. Maaomanikele saadetud kirjadega soovime saada tagasisidet, kas plaanitakse ise hakata alasid hooldama või lubatakse seda teha kellelgi teisel. Keskkonnaamet annab endale selgelt aru, et kaitse-eesmärk, mis eeldab pidevat hooldust ja toimetamist, suudetakse saavutada vaid regulaarse kohapealse huvi ja tööga. Looduskaitseseadusest tulenevat võimalust teha hooldustööd maaomaniku maal ilma omaniku nõusolekuta on seni rakendatud ainult väga erandlikult ja vaid siis, kui hävimisohus on aastaid tehtud jõupingutustega taastatud elupaik.
On ju selge, et oma kodus ja äris teeme plaane, samuti on lood looduskaitses, seal tuleb vaid ette näha mitmeid kümneid aastaid. Seetõttu ootame maaomanike toetust ja huvi oma maade heas korras säilitamiseks.
Vabandame maaomanike ees, kes on tundnud ennast puudutatuna kirja lõpus tsiteeritud looduskaitseseaduse punkti pärast. Rõhutame veel kord, et koostöö on üks looduskaitse edulugusid ja pigem oli viide seadusele mõeldud indikatsioonina maaomanikele mõistmaks, kui suure väärtusega üldse tegu on.
Kes aga näiteks ei tea, kas talle kuuluval maal on väärtuslikke niidualasid, leiab selle info maa-ameti kodulehelt. Küsimuste korral saab pöörduda keskkonnaameti maahoolduse peaspetsialisti Annely Reinloo poole.
Leelo Kukk,
keskkonnaameti peadirektori asetäitja eluslooduse alal
Kui omanik on vastu, siis tuleb tal seda ka selgelt ja resoluutselt öelda. Ja kui ühiskond tõepoolest tahab mingit kooslust kaitsta, siis ostku see turuhinnaga ära ja pärast seda tehku oma omandiga mida tahes.
Kuidas omanik ise suvel kasvõi päevitamas,ujumas käib,loomade keskel
kuidas sinu omand vaikselt võõra omandisse läheb