Viimased iseseisvuskümnendid on domineerinud trend: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest voolab tööjõud ülesmäge ehk siis madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale, kirjutab majanduspublitsist Andres Arrak (pildil).
Eestis on keskmine palk täna tuhat eurot, Soomes kolm korda rohkem. Aga laevapilet maksab ju ainult mõned kümned ja aega kulub paar tundi. Nii ongi kerge tekkima otsus jätta oma pere ja sõbrad ja siirduda marjamaale kanu kitkuma või siibrit vahetama.
Üks on selge: nende voogude jätkudes on kahekümne aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel kahekümne aasta pärast näidatakse viimaseid mulgikuubedes või murumütsides pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele. Ja SKP elaniku kohta on suur, sest piletiraha on kallis.
Tegelikult ongi asi väga hull
Eesti on tasahilju aga järjekindlalt muutumas lõuna Sahara (Mali) või mõne Venemaa oblasti taoliseks linnriigiks, kus kogu elanikkond on kolinud pealinna ainsa hamburgeriputka või bensiinijaama ümber. Üleskutsed – "tulge Tallinna, siin pudru paksem ja taevas sinisem!" – on igal juhul enesehukatuslikud (mis on ka muidugi arvestatav ja laialdaselt praktiseeritav käitumisvariant). Tegelikult on pudru Soomes ju veel paksem, rääkimata Norrast. Kõik need, kes arvavad, et Eesti võiks toimida kui üks suur pommiauk, mille põhjaservas sädeleb päikese käes üksik kuldmuna, need eksivad. Ükski oaas ega heaolusaar ei saa eksisteerida ilma tagalata.
Teisena tuleb mainida suur- ja väikeettevõtete erinevust. Esimesed loovad küll vähe töökohti, kuid annavad põhiosa (eksport)toodangust. Viimane on kusjuures maailmaturul täiesti konkurentsivõimeline. Väikesed ja keskmised (maa)ettevõtted loovad aga enamuse töökohti ning võivad tegutseda nii teeninduse kui tootmise sfääris. Ent pangad sellistele heal meelel laenu ei anna, rääkigu nad mida tahes. Seega on maaelu kui sellise säilitamine eelkõige väikeettevõtluse küsimus.
Selge on see, et valdav enamus maaettevõtlusest on nn elustiiliettevõtlus (mis ei ole välistatud ka linnas). Eesmärk ei ole (kiiresti) rikkaks saamine vaid pere ära toitmine. Maaelu on täna kahtlemata luksus ja selle eest tuleb peale maksta. Minu kodukülas (Konguta vald, Mõrgi küla, Arraku talu – muuseas, sinna laekuvad ka minu maksud) kadus viimane lüpsilehm viis aastat tagasi. Õnneks naaberkülas mõni veel on, kust oma piima-või-kohupiima ostan. Muuseas: teisest naaberkülast Puhja vallas ostan kõik lihasaadused. Miskipärast on Leedus suur osa mõnelehma majapidamisi alles. Kasvav osa eesti maaperesid ei suuda end aga ära toita ehk elus püsida. Siit siis põgenemine linna parketi peale või Tallinki laevale.
Niisiis, see jõgi ise tagurpidi ei pöördu. Selleks on vaja väga konkreetseid, selgesõnalisi ning jõulisi samme ja signaale valitsejate poolt. Eelkõige on aga vaja probleemi olemust aduda ja tunnetada. Kurb on tõdeda, et lähenevate valimiste eel mingit arutelu sellel suunal ei kostu ühestki parteist Justkui asuksid kõik KOV’d (Tallinna kesk)linnas. Me elame ikka stiilis: äkki läheb mööda või ehk ei saabugi. Enesepettus pidi olema meeldivaim ja laialdasemalt kasutatav käepärase pettuse vorm. Poliitikute puhul saab seda lugeda kuritahtlikuks kanapimeduseks ja süüdimatuks vastutustundetuseks.
Sestap mõned konkreetsed ettepanekud
Arvestades, et varsti tahab maakeral süüa üheksa miljardit inimest, muutub muld piltlikult kallimaks kui kuld. Hiinlased juba ostavad seda üleilma kokku. Hiljaaegu rentisid nad Ukrainalt viiekümneks aastaks Belgia suuruse põllumajandusliku maaala. Paradoksaalsel moel on Eestis (selles kehvas suusailmas) ühed maailma paremad tingimused liha ja piima tootmiseks ja seda nn mahetingimustes – meie veisele jagub karjamaad vabaks jalutamiseks. Eestis on viljakandvat maad, meil on hõreasustus ja üle poole on metsaga kaetud. Eestis on pool hektarit haritavat maad elaniku kohta. Rohkem on seda vaid Austraalias, Ukrainas, Kasahstanis, Lätis, Leedus ja Venemaal. Viimase puhul on muidugi kasutusefektiivsus küsimuse all.
Toidu (ja energia) julgeolek muutub väga kiiresti oluliseks teguriks. Eestil on selles kontekstis erakordne võimalus osutuda päeva lõpuks üheks elamisväärsemaks paigaks üldse. Kusjuures meil on veel meeles, mispidi labidas pihku käib ja kuidas vikatiga niita. Minu kadunud isa õpetas seda mulle. Kusjuures ka vikatile vart taha panema, mis on juba tõeline meistritrikk. Keskmine sakslane kasutas aga juba põlvkond tagasi mehhaanilist muruniidukit. Lisaks pole viimane põlvkond sakslasi kunagi metsa all jalutanud. Koolilapsed käivad loomaaias lehmi ja looduspargis õunapuid uudistamas. Kirvega puulõhkumine lapse poolt viib südameinfarktini suvalise lapsevanema.
Siit esimene konkreetne ettepanek – maa müük tuleks välismaalastele keelata homme. Ja kui tööpäev ei ole veel lõppenud, siis täna. Euroopa Liidus sees seda teha ei saa, aga muudest riikidest ostjate suhtes kindlasti. Ja see peab olema eranditeta ning absoluutne. Rentida küll, aga mitte müüa. Lihtne tõde on – maad ei müüda. Küll aga okupeeritakse seda vahel juurde. Hollandlased näiteks kuivendavad.
Teiseks – infrastruktuur. Mina Konguta valla maksumaksjana tean, et lõuna Eestis on sadu kilomeetreid kruusateid sealhulgas viis kilomeetrit minu taluni. Mõne mõttetu viadukti ehitamise asemel kuskil kiirteel oleks need kruusateed olnud ammu kõva kattega.
Kolmandaks – maksud. Tegelikult suisa kaks ettepanekut. Esiteks sotsiaalmaks. Et stimuleerida uute töökohtade loomist, miks mitte kaaluda sotsiaalmaksu vabastust mingiks perioodiks. Kui pikaks on võimalik, on juba arvutamise küsimus.
Lisaks – ettevõtte tulumaks. Lihtsalt mõtlemisaineks – mis oleks kui kehtestaks ettevõtetele 10%’lise tulumaksu …. aga seda Tallinnas. Liikudes väiksemate linnade, ja keskuste poole oleks maksumäär väiksem (Tartus näiteks 7%, Põltsamaal 1%). Kallastel ja Mehikoormas ja kõigis tõelistes maapiirkondades (mitte Peetri külas ega Viimsis), ehk siis enamusel Eestimaast oleks maksumäär endiselt 0%.
Neljandaks – haldusreform. Aga kuna olen käesolevaga juba niigi palju vaenlasi juurde kogunud, siis parem jätan selle teema vahele. Siim-Valner Kiislerist on siiski kahju kui üksi ulgumere jäetud merehädalisest.
Viiendaks – valitsemismudel. Lihtviisil esitatuna on ettepanek järgmine. Me niikuinii püüame Eestis matkida rikaste riikide valitsemismudelit. Minu ettepanek on: ühendada põllumajandus- ja keskkonnaministeerium ning nimetada see ümber maaelu-ministeeriumiks. Lisaks – siseauditit vajaksid Politsei ja Piirivalveameti eeskujul kõik riigiasutused ja omavalitsused. Jüri Raidla mantrana esitatud üleskutse ei ole hoolimata IRL tagasihoidlikest taotlustest siiani realiseerimist leidnud. Ehk peale valimisi.
Andres Arrak, majanduspublitsist
Volli! Hävitada tuleb SDE, Keskerakond ja Reformierakond.
Valid sotsid või keskid, saad homod ja vene okupatsiooni. Valid reffid, saad homodiktatuuri.
Autori tekste on nauditav lugeda seetõttu, et neis sisaldub olukorra analüüs ka makrotasandi strateegia pinnalt ja pakutakse probleemidele reaalseid lahendusi. Lisaksin, et maksupoliitika teravik peaks olema suunatud nn mittetöise tulu nii kõrgele maksustamisele, et puukmajandus (põhiosa varimajandusest) ei tasu ennast enam ära. Sellega vabaneksime välismaalastest maarentijatest, tootja ja töötleja vahendajatest, laenuliiakasuvõtjatest ja kõigist teistest meie tulubaasi väljakurnajatest.
Huvitav lugemine. On jaanuar, 2015 ja ajalehtedes on Andres Arrakau kirjutis “Ehk ei ole veel liiga hilja?” Oli august, 2013 ja Andres Arraku kirjutis avaldati ajalehtedes pealkirjaga “Elu võimalikkusest maal”. Päris sama see kirjutis ei ole. 2013 kirjutas Arrak ” Lähenevate kohalike valimiste eel mingit arutelu selle kohta ei kosta ühestki parteist. Kahju.” 2015 kirjutab Arrak “Kurb on tõdeda, et lähenevate valimiste eel mingit arutelu sellel suunal ei kosta ühestki parteist.” Võrrelge kahte kirjutist, mis on erinevus kahel kirjutisel? Kes ei viitsi seda asja ette võtta, neile annan vihje, et 2014 aasta lõpus astus Andres Arrak IRLi liikmeks. Ainus sisuline… Loe rohkem »
ja kuidas see maa müümise keeld tavainimese elu parandaks ? Et eestlased ise hakkavad põldu harima või kuidas ? Oletame ,et enam ei tohi maad välismaalastele müüa.Ja mis siis hakkab saama ?Midagi,sest palju inimesi on siit minema kolinud ja veel suurem osa läheb tulevikus.Läksid lihttöölised,nüüd lähevad ka ajud.Siin pole enam tõsiseltvõetavaid tegijaid.Kakskümmend aastat reffide valitsemisaega on viinud riigi hukule, naeruväärsed seadusemuudatused tulumaksu alandamise näol jätavad tavainimesele nii viis eurot kuus rohkem raha kätte .Mõelge ise ,kui kiiresti riik inimestest tühjaks jookseb.Ei aita siin need väikesed parandused midagi.
Oled sa praeguselt valitsusjuhilt midagi tarka ja Eesti majandust edasi viivat kuulnud? Mina küll mitte. See mida ta räägib on juba ammu ära leierdatud ja ei midagi rohkemat. Oled sa ka vaadanud foorumi saateid? Mis sealgi toimub? Ainult üksteise vastandamine ja ei midagi uut. Mis puutub Arrakusse, siis need mida ta välja ütles, on maamehe (õigemini tunneb maamehe hingeelu) poolt välja pakutud lihttõed, millele isegi ei ole vaja mingit tõestust. Arrak vähemalt väljendas oma mõtteid selgelt ja konkreetselt, ilma rahakotita.
see ongi publitsistika! majanduse ja ühiskonnaga pole sel jutul mingit seost. kui rahvas tahab mölajuttu kuulata, siis ongi arrak seda mölajutta ajamas. aga eesti majandusega pole sel jutul midagi pistmist
on see, et FIE-de elu on liiga raskeks tehtud. Üksiku ettevõtliku inimese jaoks oleks see tegelikult kõige parem ettevõtlusega tegelemise lahendus. Aga siin on niipalju jama sisse viidud. Kõige nõmedam: tegevuskoha kulud võib proportsionaalselt kuludesse kanda, aga kui korteri (mille 1 toas äritegevus toimus) ära müüd, siis maksad tulumaksu selle korteri pealt. Kui üürid mingi pinna, siis pole vaja maksta. Vist??? See on vaid üks nüanssidest. Paluks hr. Arrakult kommentaare FIE-nduse kohta!
Miks küsid kommentaari hr Arraku käest? Tema ju majanduspublitsist ja lasi trükki enda arvamuse. Soovitaks pöörduda Läänemaa Arenduskeskuse poole, nemad peaksid jagama seda infot, millised ohud saavad FIE-del olema ettevõtluses.
Oled ilmselt ainult tühipaljas vaatlejast kõrvalseisja, kel meelistegevuseks on rohkem torkimine. Või oled ehk oravakoopa elanik? Mis puutub aga hr A.Arraku arvamusartiklisse, siis see on väga asjalikult ja argumenteeritult kirjutatud. Sinule, kui vaatlejale jäävad paljud asjad ilmselt elukaugeteks, sest paistab, et sa ei ole Eesti eluga niivõrd kursis. Meenuta, miks haldusreform meil kuidagi hoogu sisse ei saa? Kuna mõtte algatus tuli IRL-il, siis reformikate mõttemaailma on selline ümberkorraldus vastuvõtmatu, sest kõigi selliste suurte ümbermuutuste mõtte algatajateks saavad olla ainult nemad. See oli ilmselt ka üheks põhjuseks miks lagunes valitsuskoalitsioon ref-i ja IRL vahel. Kurb, aga nüüd võtab selle vankri uuesti… Loe rohkem »
Maa müügi keeld on ilmselt nii mõistlik kui praktikas hõlpsalt teostatav. Aga kellegi elu see otseselt paremaks ei tee. Pigem hoiab ära, et kunagi meie lapselaste elu palju halvem poleks. Infrastruktuur? Alustab sellest, et niita oskab vikatiga, aga tema heinamaa või karjakoplini viigu igal juhul kaherealine asfalt? “Mõtlemiseks” pakutud tulumaksu ideele pole lugupeetud majandusteadlane ise vist küll kümmet minutitki mõelnud. Vähemalt mitte praktilise teostatavuse külje pealt. Kommentaarides pakutud kinnisvaramaksu idee on oluliselt mõistlikum. Arraku partei muidugi pidas mõistlikuks isegi maamaksust lahti saada… :facepalm: Haldusreform? Kindlasti. Aga originaalsuspunkte see mõte ei saa. Ministeeriumite ühendamine-lahutamine on ka vaevalt imerohi majandusele. Ja siseaudit… Loe rohkem »
Tuleks kehtestada väärtusepõhine kinnisvaramaks ja oluliselt vähendada käibemaksu (eluks hädavajalikel tooodetel panna üldse 0% käibemaks)
Siis muutub majandus stabiilsemaks ja äärealadel elu odavamaks.
Mingit muud keerukat skeemi pole vaja leiutada.