Silt: Valge Daami suvelavastus
Arvustus: mõneks minutiks õnnestub ribadeks kulunud legend ellu äratada
[caption id="attachment_454915" align="alignnone" width="1920"]
Grete Gross. Juhan Hepneri foto[/caption]
Legend keskaegse linnuse müüri surema jäetud tütarlapsest mõeldi sajand ja enam aega tagasi välja turistide meelitamiseks.
Haapsaluga sarnase loo leiab peaaegu iga Eesti- ja Liivimaa kindluse kohta. Mõnes kohas oli elusalt müüritud neidiseid isegi rohkem kui üks, tosin või rohkemgi. Õnnetu armastuse lugu köidab inimesi. „Romeot ja Juliatki” lavastatakse aina uuesti ja uuesti, et leida oma tõlgendus.
Tänavuse lavastuse pealkiri on õige lihtne – „Valge Daam”. Lavastaja nimi on peidetud, ainult teadjate käest võib kuulda, et vastutus langeb Endla teatri videokunstniku Argo Valdmaa õlgadele. Kes on näinud Pärnus lavastust „Helluse keeles”, sellele olid mõned Haapsalu linnusemüüril nähtud kujundid tuttavad.
„Valge Daami” tegijate siht on leida loole visuaalne ja kehaline väljendus, loobudes traditsioonilistest võtetest, hobustest ja lärmavaid joodiku
Grete Gross. Juhan Hepneri foto[/caption]
Legend keskaegse linnuse müüri surema jäetud tütarlapsest mõeldi sajand ja enam aega tagasi välja turistide meelitamiseks.
Haapsaluga sarnase loo leiab peaaegu iga Eesti- ja Liivimaa kindluse kohta. Mõnes kohas oli elusalt müüritud neidiseid isegi rohkem kui üks, tosin või rohkemgi. Õnnetu armastuse lugu köidab inimesi. „Romeot ja Juliatki” lavastatakse aina uuesti ja uuesti, et leida oma tõlgendus.
Tänavuse lavastuse pealkiri on õige lihtne – „Valge Daam”. Lavastaja nimi on peidetud, ainult teadjate käest võib kuulda, et vastutus langeb Endla teatri videokunstniku Argo Valdmaa õlgadele. Kes on näinud Pärnus lavastust „Helluse keeles”, sellele olid mõned Haapsalu linnusemüüril nähtud kujundid tuttavad.
„Valge Daami” tegijate siht on leida loole visuaalne ja kehaline väljendus, loobudes traditsioonilistest võtetest, hobustest ja lärmavaid joodiku
1
Arvustus: „Maila” – stiilipuhtalt pretensioonitu
[caption id="attachment_409472" align="alignnone" width="2000"] Jonathan (Rasmus Kuslap) ja Maila (Anastasia Nevski). Foto: Andra Kirna[/caption]
Haapsalus pole teatrit palju, iga lavastus on sündmus. Eriti, kui see toimub ebaharilikul ajal, augustiöises pimedas linnuses, sinna juurde veel tõrvikud ja hobused ning sõjameeste hõiked, piigitärin või vähemasti kaigaste klobin.
Tänavune Valge Daami legendi lavastus „Maila“ on loobunud kõigest liigsest, alles on jäänud tähtsaim – legend tüdrukust, kelle viimane padi oli paekivise püüriga (parafraseering Anneli Akna laulusõnadest). Lavastuses jääb tüdrukust alles vaid pisike hüplev linnukujuline prožektoritäpp. Lavastaja on lasknud kõigel segaval minna, alles on jäänud legendi esitus. Pole dramaturgiat, pole kõmisevaid rolle ega pöördelistest sündmustest tiinet lugu. Pole suuri sõnu ega ülespuhutud tundeid. Kõigest sellest on loobutud. Tulemus on stiilipuhas vabaõhumäng laulude ja tantsudega. Tähtsaim on aga ikkagi traagiline õnnetu armastuse lugu.
Autor Karel Rahu meelest on see kättemaksulugu, kuidas tüdruk hukkab oma venna tapja. Ma tean seda, sest laupäevases Lääne Elus oli autor selle karikatuurina lahti seletanud, aga lossipargis ma seda nii ei näe ega taju. See läheb kaduma, jääb kuhugi tegijate mõtetesse ega pääse mõjule.
Jonathan (Rasmus Kuslap) ja Maila (Anastasia Nevski). Foto: Andra Kirna[/caption]
Haapsalus pole teatrit palju, iga lavastus on sündmus. Eriti, kui see toimub ebaharilikul ajal, augustiöises pimedas linnuses, sinna juurde veel tõrvikud ja hobused ning sõjameeste hõiked, piigitärin või vähemasti kaigaste klobin.
Tänavune Valge Daami legendi lavastus „Maila“ on loobunud kõigest liigsest, alles on jäänud tähtsaim – legend tüdrukust, kelle viimane padi oli paekivise püüriga (parafraseering Anneli Akna laulusõnadest). Lavastuses jääb tüdrukust alles vaid pisike hüplev linnukujuline prožektoritäpp. Lavastaja on lasknud kõigel segaval minna, alles on jäänud legendi esitus. Pole dramaturgiat, pole kõmisevaid rolle ega pöördelistest sündmustest tiinet lugu. Pole suuri sõnu ega ülespuhutud tundeid. Kõigest sellest on loobutud. Tulemus on stiilipuhas vabaõhumäng laulude ja tantsudega. Tähtsaim on aga ikkagi traagiline õnnetu armastuse lugu.
Autor Karel Rahu meelest on see kättemaksulugu, kuidas tüdruk hukkab oma venna tapja. Ma tean seda, sest laupäevases Lääne Elus oli autor selle karikatuurina lahti seletanud, aga lossipargis ma seda nii ei näe ega taju. See läheb kaduma, jääb kuhugi tegijate mõtetesse ega pääse mõjule.