Silt: sõja jalust

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Tavaliselt võetakse aasta tulemused kokku detsembris. Mina teen seda kaks kuud hiljem. Aasta Ukraina pagulase elus. Inimese aasta, kes elas üle blokaadi, okupatsiooni, migratsiooni, uuel maal kohanemise, lapsevanemaks olemise ja palju muid vapustusi. „Nad lendavad jälle, heidavad pomme inimestele pähe,” räägib mu ema telefonis üle lendavate sõjalennukite kohta. Nood, nagu ka muud sõjamasinad, ilmuvad sageli meie okupeeritud küla silmapiirile. Ma ise kuulen seda müra isegi telefonis emaga rääkides. „Vaata-vaata, lendavad. Ah ei. Lihtsalt auto sõitis mööda. Hiljuti lendas kaheksa tükki korraga. Istun akna all ja vaatan välja, kanad on lahti.” 365 päeva on juba möödas ja inimesed reageerivad endiselt väga emotsionaalselt, kui saavad teada, et olen Mariupolist. Kaastundlikule näole ilmub grimassisarnane moonutatud naeratus ja silmi haletsuse vari. Aga ma ei taha haletsust. Ma tahan end lõpuks üles leida, taastada oma endine terviklikkus ja jätta depressiivne klubi igaveseks seljataha. Ma tahan kodus olla. Tahan tunda end oma õigustes kindlalt, mitte lihtsalt olla pidevas kohustuste voos: me vajame seda, vajame seda, viiendat, kümnendat.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ikka veel diivanil istudes sisenesin järgemööda kõikidesse suhtlusvõrgustikesse, kuhu end registreerinud olin. Kirjutasin kõigile, lootes saada teada, et nendega on kõik korras. Sel ajal oli selline ligipääsetavus muutunud luksuseks. Eriti kui arvestada, et minu ema külas lülitati elekter sisse iga kolme päeva tagant sõna otseses mõttes paariks tunniks, aga voolu võidi ka üldse mitte anda. Sagedaste rikete tõttu oli koostatud astmeline katkestusgraafik. Minu klassivend Tolja oli üks neist, kes sõitis naaberküladesse ja taastas elektriühendusi, parandas ja remontis, kuigi see polnud tema sõnul päris tema töö. Tema, nagu ka paljud teised, mõistis, et rasketel aegadel on oluline olla valmis aitama täie pühendumusega.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks Haapsallu jõudnud sõjapõgenikest. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Noh, kuidas teil seal läheb?” „Ei midagi erilist, kõik on hästi,” püüab ema mind rahustada. Kuid siis annab ta alla ja hakkab rääkima, mis tegelikult toimub. Sõja algusest peale on meie külla tulnud palju sõdureid. Ema ütleb, et arvuliselt on ülekaalus burjaadid ja tšetšeenid. Kinnitamata andmetel on neid seal sama palju kui külaelanikke. Esialgu asusid nad elama klubisse, raamatukogusse, büroohoonetesse, kooli spordisaali. Nüüd käivad nad majast majja ja otsustavad ise, omanike nõusolekuta, kus elada. Ja nad ei otsi lihtsalt katust pea kohale, vaid tahavad mugavaid tingimusi. Et oleks vann, gaas ja palju muud. Jah, ärge unustage, et nad on ka põhivajadustega inimesed. Aga nad on ju inimesed, kes tulid võõrale maale ja täidavad kellegi korraldusi. Ja kui võimud otsustavad, et see objekt tuleb maa pealt pühkida, siis nii ka juhtub. Ja see võimalus on hirmutav.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Parkisime auto postkontori lähedale pimedasse ja eraldatud nurka. Saime teada, et selle asutuse töötajad on head samariitlased, sest meie telefonid hakkasid rõõmsalt vilkuma, näidates ekraani ülaservas wifi ikooni. Postimajas jäeti ruuter sisselülitatuks ka töövälisel ajal. See üllatas meid , kuid just siis oli see žest meile päästerõngaks. Väsimus oli kadunud. Ootasime põnevusega võimalust vestelda, uudiseid lugeda ja võibolla ka mõnd filmi vaadata. Uni ja puhkamine loovutasid koha internetile.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Päevaks plaane koostades kartsime ennekõike, et meil ei jätku selleks kõigeks aega (aeg-ajalt ma lausa imestan meie võitlusvaimu ja vastupidavuse üle): tulla Mariupolisse, pakkida asjad, veenda vanemaid koos meiega lahkuma, tuua ema Malojanisoli külla, panna asjad maha ja sõita kohe Mariupoli lähedal asuvasse külla meie sõbra Ihori emale ja isale järele, et viia nad isakoju Kõrõlivka külla, seejärel sõita Telmanovosse, ööbida, võtta varahommikul pangas valuutavahetuse järjekorda, kui tehing on tehtud, sõita tagasi. Loomulikult ei läinud kõik plaani järgi, aga sellest järgemööda.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Võõral maal elades paned tahtmatult kaalukausile oma praeguse ja varasema elukogemuse. Kõike saab ju omavahel võrrelda. Kõrvaltvaataja süütu pilgu alla jääb kõik: meditsiin, haridus, kultuur, vaba aeg, sport jne.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ema ei lubanud meil enam Malijanisolist kuhugi minna. Möödus nädal või umbes nii ja meid hakkas Mariupoli tagasi tõmbama, hoolimata sellest, et külas oli turvalisem. Esiteks lootis abikaasa veenda oma vanemaid linnast lahkuma ja teiseks oli palju asju, mida ta tahtis sealt kaasa võtta. Jäi aga küsimus, kust saada auto tankimiseks kütust. Kas tõesti ainult territooriumilt, mis läks 2014. aastal DNRi (isehakanud Donetski rahvavabariigi) kontrolli alla? Lähim asula asus Malojanisolist umbes saja kilomeetri kaugusel Donetski oblastis. Telmanivi linna tüüpi asula. Kuna meie autol oli ema juurde jõudes paak tühjaks saanud, taris ta kuurist välja kanistri bensiiniga, et meil jaguks kütust lähima tanklani jõudmiseks (aitäh veel kord emale tema kokkuhoidlikkuse eest). Aga kuidas maksta? Meil polnud ühtegi rubla.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Õigeusklikud tähistasid 14. oktoobril Suurt Kõigepühama Jumalaema eestpalvepüha [eestpalve on seotud legendiga, et Jumalaema Püha Maarja kaitses Konstantinoopolit suure katastroofi eest, kattis linna oma looriga, kaitstes seda niimoodi vaenlaste eest – toim]. Valgevenes austati sel päeval kõiki emasid. Poolas õpetajaid. Kongos oli päev pühendatud noortele ja USAs magustoitudele. 2014. aastast õnnitleb Ukraina sel päeval sügavaima lugupidamisega nii mees- kui ka naissoost kaitsjaid, kes seisavad meie riigi iseseisvuse eest. [Ukraina revolutsiooniks ehk Väärikuse revolutsiooniks (ukraina keeles Революція гідності) nimetatakse 2013. aasta 21. novembril ja 2014. aasta 23. veebruarini kestnud sündmusi, mille käigus kaotas president Viktor Janukovõtš võimu ja põgenes riigist.] Ja mina sain ametlikult aasta vanemaks.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Olen valge vares. Olin seda nii lapsepõlves, kooli- kui ka üliõpilasaastail. Ja ka nüüd, täiskasvanueas. Aga kui toona oli tegemist minu iseloomuga ja maailmanägemusega, siis nüüd on kõik sellepärast, et ma kaotasin oma kodu, riigi ja koha elus. Olen võõras omade seas. Olen kui pusletükk, mis ei mahu ühelegi pildile. Praegu ei tunne ma end mitte ühegi tunnuse osas seotuna mõne sotsiaalse grupiga.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kodu, armas kodu! Nii hea, et jäid ellu, et ootasid meie naasmist! Mul oli meeletult hea meel näha varemete vahel teda kerkimas, nagu küünalt tuhahunnikust, sirutumas nagu murdunud puu kändude vahel. Ta seisis uhkelt oma „surnud” vendade taustal, tuues esile mälestusi neist igaühest. Nagu meie majavanem hiljem ütles: „Ma anusin seda jumalalt.” Meie viimased ja kauaoodatud sammud kodumaja poole võinuks jääda viimasteks, sest lõhatud ja mürsukildudega kaetud maapind oli muutunud ebatasaseks ning oli raske kindlaks teha, kas seal on peidus miine. Kuid kauguses nägime naabrite tuttavaid nägusid, kes juhatasid meile kätte kontrollitud teeraja kalli trepikoja nr 3 juurde aadressil Mitropolitskaja tänav 110a. Enne kolmandale korrusele tõusmist pidime veelkord rääkima oma „seiklustest”, elust kodust eemal, sellest, kuidas on lood mõnes teises piirkonnas. Vaatasin varjamatu imetlusega minu kõrval elavaid vankumatuid inimesi, neid, kes polnud lahkunud, kes elasid keldris, koperdades pimeduses, kes polnud kaotanud huumorimeelt ega usku helgemasse tulevikku. Mõtlesin, et kas mina suudaksin siin hulluks minemata elada, kui ma ei saa kuhugi minna, kui pean istuma ühe koha peal ja ootama, millal lahingumöll algab? Ma arvan, et ei. Kui kõigiga vesteldud, läksime üles. Suure vaevaga saime välisukse lahti kangutatud, ning siis kohtusime näost näkku nendega, kelle pärast olime taas oma eluga riskinud. Esimese asjana andsi