Silt: Rannarootsi muuseum

[gallery ids="374486,374487,374488,374489,374490,374491,374492,374493,374494,374495,374496,374497,374498,374499,374500,374501,374502,374503"] Fotod: Urmas Lauri Eile tõmbasid Noarootsi kooli lapsed oranžid päästevestid selga ja paadid viisid nad Österby sadamast Haapsallu tundi. „Kool on lahedam kui lasteaed,” kinnitas seitsmeaastane Lars Narrusson, üks kolmest Noarootsi kooli 1. klassi õpilasest. Õpingukaaslasi on tal siiski rohkem – klassijuhataja Lily Pella käe all õpivad 1. ja 2. klass koos, kokku üheksa last. Koos sõideti kolmapäeval paatidega ka Haapsallu rannarootsi muuseumisse. Seal õpib Lars tundma rannarootsi ajalugu. „On ju Noarootsi põline rannarootslaste elupaik,” ütles Noarootsi kooli direktor Signe Matteus. Kolmapäeval sai Lars teada, mis on hiiu kannel. Edaspidi saab ta ka rootsi keele suhu, sest sedagi hakkavad Noarootsi lapsed õppima. Pooletunnine paadisõit andis niigi lahedale koolielule plusspunkte kõvasti juurde, kuigi tuul oli vali ja tüdrukud mudisid paadis rahustuseks stressipalle. Lars meresõitu ei peljanud. Tema tahab saada surfariks.

Sel nädalal alustas Rannarootsi muuseum pilootprojektiga, mis tutvustab Noarootsi kooli õpilastele rannarootsi pärandit.

[caption id="attachment_358775" align="alignnone" width="2000"] Rannarootsi muuseumi peavarahoidja Anu Raagmaa juhatusel saab varjevõrgu punumine ruttu selgeks. Foto: Urmas Lauri[/caption] Haapsalu Rannarootsi muuseumi käsitöötoas ripub juba nädal aega suur mõrralina, mis sentimeeterhaaval muutub porise kevade värvi varjevõrguks Ukrainale. Teisipäeva keskpäeval seisis haapsallane Õie Tomingas  Rannarootsi muuseumis 12 m² suuruse mõrralina ees ja lasi näppudel käia – sips ja sips libises porikarva riideriba läbi võrgusilma. Laual ootas suur kitsi kevade värvi kuhi, kust Tomingas võttis üha uusi ribasid.

[caption id="attachment_350071" align="alignnone" width="2000"] Ligi saja-aastased Pakri nukud valmistas Maria Enggrön. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Rannarootsi muuseum tõi hoidlatest välja eestirootslaste rahvarõivaid kandvad nukud ja pani need muuseumi teisele korrusele väikesele näitusele. „Meil on kogudes eri rannarootsi piirkondade rahvariietes nukke – mis me neid ikka peidus hoiame, toome nad välja,” ütles rannarootsi muuseumi direktori Ülo Kalm näituse sünni kohta. Ta lisas, et jõuluaega võiks selline väljapanek hästi sobida, kuid ei välistanud, et nukunäitus jääb avatuks kauemaks.

[caption id="attachment_345039" align="aligncenter" width="2000"] Sirje Johannes (vasakul) ja Ene Smõšlova rullisid rannavaiba kokku, et see Stockholmi viia. Fotyo: Malle-Liisa Raigla[/caption] Rannarootsi muuseumi neljapäevamemmed rullisid neljapäeval vast valminud rannavaiba jätkujupi kokku, et toimetada see täna Stockholmis Eesti majas avatavale näitusele. Stockholmi Eesti majas saavad kokku rannavaiba kaks poolt – üks tikitud Eestis, teine Rootsis. Eestis tikitud pool räägib eestirootslaste saatusest siin pärast teist maailmasõda, Rootsis tikitud pool aga läände pääsenud eestirootslaste elust. Eestirootslaste varasemast ajaloost jutustavale 20 meetri pikkusele 2002. aastal valminud rannavaibale hakkasid rannarootsi muuseumi neljapäevamemmed ja Rootsis elavad eestirootslastest prouad viie meetri pikkust järge tikkima kaks aastata tagasi.