Silt: raamatud
3
Lugejate jäägitu armastus kuulub paduratüdrukule
[caption id="attachment_351227" align="alignnone" width="1333"]
Haapsalu raamatukoguhoidjad Hilje Liiv (taga) ja Taimi Hein leiavad igale lugejale sobiva teose. Foto: Andra Kirna[/caption]
Läänemaa keskraamatukogu laenutuste edetabelis troonib Ameerika zooloogi ja kirjaniku Delia Owensi debüütromaan „Kus laulavad langustid” – lugu paduratüdruk Kyast.
Kõige lihtsam seletus sõnale „padur” on luht, ainult et soolase veega.
Aga vahest pole seda seletada vajagi, sest lugejate armastus paduratüdruk Kya vastu ei rauge – juba teist aastat püsib see kõikide raamatupoodide ja -kogude edetabelites. Läänemaa keskraamatukogu töötajad Taimi Hein ja Hilje Liivgi vastavad kui ühest suust, et „Langustid” – haapsallasedki ei väsi zooloogist kirjaniku Delia Owensi poeetilisest krimisugemetega romaanist. Tunamullu ilmunud paduratüdruku lugu on ka maakonnakogus kõige popim teos.
Haapsalu raamatukoguhoidjad Hilje Liiv (taga) ja Taimi Hein leiavad igale lugejale sobiva teose. Foto: Andra Kirna[/caption]
Läänemaa keskraamatukogu laenutuste edetabelis troonib Ameerika zooloogi ja kirjaniku Delia Owensi debüütromaan „Kus laulavad langustid” – lugu paduratüdruk Kyast.
Kõige lihtsam seletus sõnale „padur” on luht, ainult et soolase veega.
Aga vahest pole seda seletada vajagi, sest lugejate armastus paduratüdruk Kya vastu ei rauge – juba teist aastat püsib see kõikide raamatupoodide ja -kogude edetabelites. Läänemaa keskraamatukogu töötajad Taimi Hein ja Hilje Liivgi vastavad kui ühest suust, et „Langustid” – haapsallasedki ei väsi zooloogist kirjaniku Delia Owensi poeetilisest krimisugemetega romaanist. Tunamullu ilmunud paduratüdruku lugu on ka maakonnakogus kõige popim teos. 
Krista Kumberg: võtame halvast olukorrast parima
[caption id="attachment_293009" align="alignnone" width="2000"]
Krista Kumberg[/caption]
Olukord on niru, aga mitte lootusetu ega ka mitte enneolematu.
Lugegem või August Jakobsoni kirja pandud muistendeid kogumikust „Puujalaga katk”. Seal meetmed samad – ei midagi ega kedagi võõrast ei tohi üle küla piiri tuua. Eriti kahtlased on kepslevad kitsekesed, noored abitud neiud ja haleda näoga poisikesed. Aitad säherduse üle jõe või kutsud tarre ja ongi kuri karjas. Istu tares omade seltsis ja oota, millal pahalane ise lahkub. Vanarahval oli mitmeid nippe, kuidas isikustatud tõbesid alt tõmmata, olgu siis katku või halltõbe.
Kas praegu valitseva olukorra laadset on kirjanduses juba kujutatud? Küll ja veel! Kirjanike loodud düstoopiad ajavad juuksed püsti. Tervel inimkonnal pole vähimatki lootust! Taoliste stsenaariumidega on mõtetes põnev mängida, kui kõik onhästi. Häda ajal säherdusi lugeda ei maksa. Märksa turgutavam lugemismaterjal on vana hea „Dekameron”, milles Boccaccio kujutab kümmet itaalia noort, kes 14. sajandil vallandunud katkupuhangu eest maamõisa varjusid ja seal muude meelelahutuste kõrval üksteisele elurõõmsaid lugusid jutustasid. Tänapäeva mõistes viibisid nad vabatahtlikus karantiinis.
On meilgi praegusel ajal hulgaliselt neid, kes kodus olles enesele tubast tegevust otsivad. Kapid saavad peagi korda, muud ootejärjekorras olevad tööd tehtud, vilkuvad ekraanid ning ebameeldivad uudised nüristavad vaimu ja ongi käes koht, kus hakka või üksteisega juttu ajama. Mis on ju tore! Kaasaja inimestelt on palju loota, et nad lugude vestmisega aega veedavad. Kuid üheskoos raamatuid lugeda võiks ju küll. Ah et raamatukogu on meil nüüd ju kinni. Olgu peale. Saabki tuulutada oma riiuleid, eriti neid sügavamaid, mille tagumise rea koosseisust enam ammu aimu pole. Seal võib oma aega oodata mitugi vana head sõpra.
Krista Kumberg[/caption]
Olukord on niru, aga mitte lootusetu ega ka mitte enneolematu.
Lugegem või August Jakobsoni kirja pandud muistendeid kogumikust „Puujalaga katk”. Seal meetmed samad – ei midagi ega kedagi võõrast ei tohi üle küla piiri tuua. Eriti kahtlased on kepslevad kitsekesed, noored abitud neiud ja haleda näoga poisikesed. Aitad säherduse üle jõe või kutsud tarre ja ongi kuri karjas. Istu tares omade seltsis ja oota, millal pahalane ise lahkub. Vanarahval oli mitmeid nippe, kuidas isikustatud tõbesid alt tõmmata, olgu siis katku või halltõbe.
Kas praegu valitseva olukorra laadset on kirjanduses juba kujutatud? Küll ja veel! Kirjanike loodud düstoopiad ajavad juuksed püsti. Tervel inimkonnal pole vähimatki lootust! Taoliste stsenaariumidega on mõtetes põnev mängida, kui kõik onhästi. Häda ajal säherdusi lugeda ei maksa. Märksa turgutavam lugemismaterjal on vana hea „Dekameron”, milles Boccaccio kujutab kümmet itaalia noort, kes 14. sajandil vallandunud katkupuhangu eest maamõisa varjusid ja seal muude meelelahutuste kõrval üksteisele elurõõmsaid lugusid jutustasid. Tänapäeva mõistes viibisid nad vabatahtlikus karantiinis.
On meilgi praegusel ajal hulgaliselt neid, kes kodus olles enesele tubast tegevust otsivad. Kapid saavad peagi korda, muud ootejärjekorras olevad tööd tehtud, vilkuvad ekraanid ning ebameeldivad uudised nüristavad vaimu ja ongi käes koht, kus hakka või üksteisega juttu ajama. Mis on ju tore! Kaasaja inimestelt on palju loota, et nad lugude vestmisega aega veedavad. Kuid üheskoos raamatuid lugeda võiks ju küll. Ah et raamatukogu on meil nüüd ju kinni. Olgu peale. Saabki tuulutada oma riiuleid, eriti neid sügavamaid, mille tagumise rea koosseisust enam ammu aimu pole. Seal võib oma aega oodata mitugi vana head sõpra. 
Lugejad eelistavad omamaist kirjandust
[caption id="attachment_289434" align="alignnone" width="2000"]
Läänemaa keskraamatukogu töötajad Hilje Liiv (vasakul) ja Taimi Hein ning loo autor üritavad uudiskirjandust uurides ära arvata, millest saab menuk. Arvo Tarmula[/caption]
Läänemaa keskraamatukogu 2019. aasta loetuimate raamatute esikümme on eesti kirjanike päralt.
Tõlkekirjandusest mahub loetuimate raamatute esikümnesse vaid kaks ajaviite- ja üks kriminaalromaan – ennegi edetabelites figureerinud Jojo Moesi armastuslugu „Kui kõik kokku liita”, iiri ajakirjaniku Ann O’Loughlini meelelahutuslik debüütromaan „Ballisaali kohvik” ja menuka šoti autori M. C. Beatoni järjekordne kriminull „Agatha Raisin ja armastus, valed ning alkohol”.
Enim loetud romaan 2019. aastal on aga konkurentsitult Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” – 560 lehekülge tõsist teksti. Viimase kümne aasta loetuim raamat on Andrus Kivirähki „Rehepapp” – seda on käinud laenamas üle 200 inimese.
Edetabelist väljas on seal aastaid võidutsenud ajaviitekirjanik Erik Tohvri. Lugejad pole Tohvrit vähem armastama hakanud, aga ühtegi uut romaani pole tänavu ilmunud ja vanad on fännidel juba läbi loetud.
Läänemaa keskraamatukogu töötajad Hilje Liiv (vasakul) ja Taimi Hein ning loo autor üritavad uudiskirjandust uurides ära arvata, millest saab menuk. Arvo Tarmula[/caption]
Läänemaa keskraamatukogu 2019. aasta loetuimate raamatute esikümme on eesti kirjanike päralt.
Tõlkekirjandusest mahub loetuimate raamatute esikümnesse vaid kaks ajaviite- ja üks kriminaalromaan – ennegi edetabelites figureerinud Jojo Moesi armastuslugu „Kui kõik kokku liita”, iiri ajakirjaniku Ann O’Loughlini meelelahutuslik debüütromaan „Ballisaali kohvik” ja menuka šoti autori M. C. Beatoni järjekordne kriminull „Agatha Raisin ja armastus, valed ning alkohol”.
Enim loetud romaan 2019. aastal on aga konkurentsitult Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” – 560 lehekülge tõsist teksti. Viimase kümne aasta loetuim raamat on Andrus Kivirähki „Rehepapp” – seda on käinud laenamas üle 200 inimese.
Edetabelist väljas on seal aastaid võidutsenud ajaviitekirjanik Erik Tohvri. Lugejad pole Tohvrit vähem armastama hakanud, aga ühtegi uut romaani pole tänavu ilmunud ja vanad on fännidel juba läbi loetud. 
