Silt: Monika Undo

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Suvi on rändamise aeg. Rändamisega seostub sõna vandersell. Mäletatavasti oli 1980ndatel ETV eetris populaarne lastesaade „Vandersellid”. Kes aga on vandersell? Vandersell on naljatlevalt öeldes rändur, hulkur. Sõna juured ulatuvad saksa keelde.

Knopka on pakkunud mitmeid keelealaseid arutelusid. Sissejuhatuseks mõtteid 1934. aasta Postimehes ilmunud lustlikust loost pealkirjaga „Lubage karp … knopkasid!“, milles kirjutaja on dilemma ees, kuidas küsida poes knopkasid. Laensõna knopka ta öelda ei taha, nii lausub ta, mõeldes kohapeal välja uue sõna, hoopis: „Lubage mulle üks karp … kinniteid!“ Müüjanna ei saanud kliendist loomulikult aru. Siis meenus autorile nöpsik. „Olge nii lahke, lubage mulle üks karp nöpsikuid!“ „Ei, meil ei ole nööpe ega nöpsikuid, neid võite naaberärist saada. Olge head, astuge sinna!“ Loo autorile turgatas pähe veel üks sõna, mis lutikat meelde tuletas, kuid knopkat tähendas – lursik. „Ei, armuline preili, nööpe ma ei soovinud, ma oleksin palunud, kas te ei lubaks mulle üht karbikest lursikuid, millega saaksin oma paberi laua külge kinnitada.“ „Ah, teie soovite vist knopkasid ehk nupleid. Jaa, nupleid on meil küll.“ Artikkel lõpeb tõdemusega: „Päris ilus sõna see nuppel. Ja lõpuks hakkab mulle endalegi selguma, et ega see eesti vaim nii väga kultiveerimata olegi – üks pisike asi, ja näe, pooltosinat nimesid.“ Knopka on laensõna, millele on püütud leida eestipärast vastet, olgu selleks siis lursik, nöpsik või nuppel.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Kirjandusõpikute ja Noarootsi-aineliste mälestusraamatute autori, Läänemaa ühisgümnaasiumi õpetaja Monika Undo sulest ilmus äsja väikelasteraamat eelarvamustest. Kolm aastat tagasi Põlvepikuraamatu konkursil kolmanda koha saanud käsikiri jõudis pealkirja all „Hernehirmutis Hugo otsib tööd” kaante vahele tänavu mais. Lugu kõneleb väikelastele arusaadavas keeles eelarvamustest. „Ja sellest, kui tähtis on leida endale südamelähedane töö,” ütles Undo.

[caption id="attachment_252486" align="alignnone" width="708"] Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Taidlus on 1972. aasta Emakeele Seltsi korraldatud uute sõnade võistlusel esile tõstetud sõna tähistamaks kunstilist isetegevust. Taidlus, taidlema ja taidleja võeti kiiresti omaks. Kirjanik Ain Kaalep, kes

[caption id="attachment_360661" align="alignnone" width="2000"] Läänemaa ühisgümnaasiumis tegi eile eesti keele riigieksamit 77 abiturienti. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Üle kahe aasta said gümnasistid eesti keele riigieksamit teha koroonapiiranguteta – desovahendid, maskid ja kaks meetrit distantsi on vähemalt selleks kevadeks minevik. Eile hommikul tuletas Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele õpetaja Tiina Brock õpilastele meelde üksnes tavapärase – hariliku pliiatsiga kirjutatu arvesse ei lähe, korrektorit kasutada ei tohi. „Ja tee oma parimat käekirja, vähemalt puhtandis. Omaette pobiseda ja laulda on keelatud,” manitses Brock.

[caption id="attachment_360556" align="alignnone" width="260"] PIxaby[/caption] 29. aprillil algab Haapsalus taas HÕFF. Sel puhul Johannes Aaviku hirmusõnadest. Kõige tuntum Aaviku hirmusõna on kindlasti õõv.

[caption id="attachment_252486" align="alignnone" width="708"] Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Libahunt on hundiks moondunud või siis moondatud inimene. Kuid mida tähendab seejuures liba? Libask ehk liba on meelitaja, lipitseja. Ühtlasi on liba libahunt (näiteks käis libaks), veel ka libe, kõlvatu, kerglane. Ühe arusaama järgi ongi libahunt olnud silmakirjalik ja valelik inimene.

[caption id="attachment_252486" align="alignnone" width="708"] Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula[/caption] 217 aastat tagasi 30. märtsil sündis Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887). Kahtlemata on ta üks meie olulisemaid keeleteadlasi. Tema eesti-saksa sõnaraamatule, mis nägi ilmavalgust märkimisväärsel 1869. aastal, esimesel üldlaulupeo aastal, on raske leida vastast isegi rohkem kui 150 aastat hiljem. Wiedemann üritas oma sõnaraamatusse koondada kogu eesti keele sõnavara (kui 1869. aastal ilmunud sõnaraamatus oli u 50 000 sõna, siis 1893. aastal ilmunud teises trükis juba u 60 000 sõna). Wiedemanni sõ