Silt: Minu väike Gruusia suvi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mu kallis ja armastatud sõber, tean: olen parandamatu. Oled ilmselt täitsa eksinud minu lugude ämblikuvõrku. Palun varu kannatust, ees on veel lugusid ja ma ei jõua ära oodata, et saaks sulle neid jutustada. Aga mõistad ju, et nädala jooksul, mil me ei kohtu, jõuab juhtuda nii palju huvitavat, mida lihtsalt ei saa jagamata jätta. Tuleme täna tagasi selle juurde, millest alguses tahtsin rääkida. Naljakas isegi mõelda: juba viieteistkümnes peatükk, aga olen ikka alles oma loo alguses. Lõpetan tühja loba ja asun asja juurde. Keerame kalendri uuesti 7. oktoobrile. Õues on palav, päike äratas mind oma laiskade kiirtega hellalt nägu limpsides. Avasin mingi müra peale silmad ja nägin kiilakat meest. Tema sünnipäeva me eile tähistasime. Ja just temaga suudlesin hilisõhtul pargis. Naeratasin kohmetult ja tõusin riideid kohendades voodist. Me kumbki ei teadnud, kuidas olla. Seepärast lihtsalt kallistasime. Läksin kiiresti hambaid pesema, et aega võita ja end koguda. Kohmetus kadus aga sama kiiresti, nagu oli tekkinud. Pärast lühikest arutelu otsustasime koos hommikusööki teha.

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Ma ei kujutanud ettegi, et kolme kuu jooksul jõuan Eestist nii väga puudust tundma hakata. Mitte ainult sõpradest ja kodutundest, vaid ka keelest, toodetest ja harjumuspärasest päevaplaanist. Suures Grazis on tõenäosus sõpradega kokku sattuda väga väike. Aga Haapsalus peatusime Mišaga peaaegu igal sammul, et saaksin vahetada paar sõna nendega, keda pole ammu näinud. Ja jälle ootas meid ees kiirmaraton – peaaegu võimatu missioon. Kõigepealt prillipoodi, et osta Miša läätsedele vedelik ja karp. Siis apteeki. Siis lossi, kus töötavad mu kaks sõpra, ema ja tütar – odessalased Maria ja Ira. Ira on imekena noor naine. Tark, enese- ja väga sihikindel

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Plaan oli naeruväärselt lihtne, aga väga umbmäärane. Pidime sõitma nädalavahetusel kahekesi Eestisse, kohtuma sõpradega, võtma mu asjad ja tagasi koju tulema ‒ vahetades riike nagu mõni mees kindaid. Tuli vaid julged kavatsused reaalsuseks muuta. Miša hakkas pileteid ostma. Loomulikult Riia kaudu, sest nii tuli palju odavam. Tuli vaid otsustada, millal meile mõlemale sobib sõita. Käisin peale, et see võiks juhtuda jaanuari esimestel päevadel, sest tahtsin jõuda Eestis ära käia enne keelekursuste algust. Paraku rääkis tema töögraafik midagi muud. Noh, kuupäeva saime paika. Aga ülej

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kallis sõber, kujuta ette, et on juba varajane hommik. Nii umbes kell kolm. Väljas akna taga on vaikne ja rahulik. Isegi esimeste trammide kõlinat kauguses pole kuulda. Linn magab. Ja meie oleme pärast lärmakat pidu jäänud kahekesi istuma tillukesse kööki. Laual on pooleldi söödud salatid, kolmeliitrises purgis turritab lillekimp, seinakell liigutab kähedalt ja uniselt oma osuteid ning meie sosistame, et mitte teisi äratada, ja räägime kõige tähtsamast. Elust. Armastusest, muidugi. Lõpetanud oma pika jutustuse, ohkab Miša sügavalt, tõuseb püsti, valab suure kummaliste kirjadega kruusi keeva vett täis, paneb sinna kolm lusikatäit suhkrut, viskab sisse lahustuva kohvi ja istub

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Õlu oli soe nagu ilmgi. Istusin pargis pingil. Üksi. Oli minu sünnipäev ja minu esimene päev Gruusias. Olin otsustanud Batumi sõita päikesepaistelise ilma pärast. Alguses ei olnud see mul üldse plaanis. Bussipileti ostsin lennujaamas, aga buss läks alles poolteist tundi hiljem – hilines. Kui seda taipasin, veensin end ootama vähemalt 20 minutit. Siis veel pool tundi, aga juba bussis istudes. Ootamisele järgnes neli tundi sõitu Batumi. Valisin just selle hosteli, kuigi teadsin, et seal pidutseda ei saa (range ja minu arvates rumal reegel – ei mingit alkoholi hosteli territooriumil). Lootsin, et kohtan seal kedagi, kellega koos saaks minna kuhugi mujale ja juua pudeli õlut. Aga hostelis polnud kedagi. Täitsa tühi. Ainult üks venelane, nagu halvas anekdoodis. Aga – imede ime! Õue

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Tere, mu sõber! Loodan, et su jõulud olid ilusad ja soovin õnne uue aasta puhul! Olgu sinu elu täidetud rõõmu, naeru ja armastusega! Mis minusse puutub, siis veetsin jõulud suurepärases seltskonnas ‒ koos Michaeli ja tema isaga, nende naabrite koduste küpsistega, kaunilt ehitud jõulupuuga ja lumega akna taga. Parimad jõulud. Arvan, et oled mu lugude jutustamise viisist veidi segaduses. Pole ime. Vahel ma ei tea, mida endalt oodata. Lähme õige täna mõtetes tagasi mu kõige esimesse päeva Gruusias. Pärast uskumatult piinlikku lugu valuutavahetuspunktis naasin uude hostelisse. Käisin duši all ja katsin endale teise korruse verandal lõunalaua kõ

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mul on sulle, mu sõber, üks nõuanne – ilma tervituste ja muude tarbetute sissejuhatusteta: „Ära lase end võluda, et mitte pettuda.” Ja lisan omalt poolt: „Ära kaota kunagi valvsust.” Nende lausete mõtet ja kaalu mõistsin ma just oma esimesel päeval Gruusias. Tiivustatuna ja inspireerituna päikeselisest riigist, millest ammu olin unistanud, sõitsin piknikule. Sõin imemaitsvat toitu, nautisin soojust ja tabasin end mõttelt, et see on justkui minu väike suvi, mis soojendab mind seest ja väljast. See ootas mind ära, pealegi kingitustega: küpsed puuviljad, värsked köögiviljad ja muud hõrgutised. Olin koos inimesega, kes vanuse poolest sobinuks mulle isaks. Tundsin end turvaliselt ja hoituna. Jõin koduveini, naeratasin, viskasin nalja ega jõudnud küllalt pead pöörata, et vaadata mind igas suunas ümbritsevat enneolematut ilu. Kuni reaalsus mulle „nuiaga vastu pead virutas”. Jõudsim

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Hiljuti tähistasime Mishaga väikest tähtpäeva ‒ oleme koos olnud kaks kuud ja sai täis minu esimene kuu Austrias. Ma ei suuda ikka uskuda, et see on nüüd minu elu: mäed, metsad, kõikjal kostev meloodiline saksa keel, Austria mees minu kõrval. Ja mina valmistan talle Olivier’ salatit, ostan kalja, mängin enda nõukaaegseid lemmiklaule ja tutvustan talle meie traditsioone. Enne kui räägin igapäevaelust, tahan tutvustada sulle linna, mida nüüd koduks kutsun ‒ Grazi. Grazis põimuvad ajalugu ja tänapäev põimuvad igal sammul. Linn tekkis Schlossbergi-nimelise mäe jalamile, kuhu sloveeni hõimud enam kui tuhat aastat tagasi ehitasid väikese kindluse. Aja jooksul kasvas linn ümber künka j

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Niisiis – naasin Stockholmi Arlanda lennujaama ja olin täielikus segaduses. Tülitasin kõiki töötajaid, püüdes aru saada, kuhu minna ja kust saada pardakaart. Kõndisin ühest saali otsast teise, juba mõttes lennureisiga hüvasti jättes. Aga – show must go on – suutsin siiski endale selgeks teha, kust saab pardakaardi, ja jõudsin õigeks ajaks lennukile. Lennukis valitses elav ja lärmakas meeleolu, justkui oleksin sattunud Türgi seriaali võtetele: keegi jutustas, keegi kõndis ringi, keegi vaatas filmi, keegi sõi midagi – kõike seda tehti naerusuiselt ja suurte žestidega. Istanbul tervitas mind väikese katsumusega – seitse tundi lennujaamas. Polnud jõudu ega soovi minna linna avastama. Vahetasin lõhnava ja sõbraliku duty-free ala hallide seinte vastu ja uppusin rahvamassi. Kohvrirataste kõrin, laste nutt ning sajad, tuhanded teised hääled. Kuna mul polnud aimu

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kas olete kunagi mõelnud, mis juhtuks, kui kohtaksite oma teisikut? Mitte sellist, kes näeb välja täpselt nagu teie – see oleks liiga lihtne –, vaid sellist, kelle veidrused, harjumused ja kaosetase kattuvad teie omadega. No nii. Tundub, et ma leidsin oma. Saage tuttavaks – Michael. Minu partner. Täisvereline austerlane, kes näeb välja nagu gruusia piraat: täiesti kiilas, tiheda habemega, kolm kõrvarõngast