Silt: Minu väike Gruusia suvi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Varem purustati viinamarju jalgadega. „Nagu Celentano filmis,” naersin. Nüüd on selleks käsipressid, midagi hakklihamasina taolist. Mahla toob viinamarjast välja surve ja algab käärimine. Marina jagas oma lugu aeglases tempos, kõigepealt valas ta mu klaasi Tsolikourit. Tsolikouri viinamari valmib teistest sortidest hiljem ja koristamine algab oktoobri keskel. Magusate virsikute peen aroom, kollaste ploomide hapukus, mahlase pirni õrnus ja metslillede buketi tajutav lõhnanüanss. Just seda kohalikku valget veini armastas Stalin. Marina hääl muutub

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Külalisi käis tihti. Nii tihti, et aasta jooksul jõudis Marina isa vein vaevu valmida, kui sellega juba külalisi kostitati – valati välja, joodi ära. Ema töötas ülikoolis osakonnajuhatajana. Ta tuli koju väsinuna, aga tegi köögis taas tule pliidi alla: ta pidi valmistama külalistele, kes olid terve öö joonud, midagi peaparanduseks. Retsept oli lihtne: armastus ja veiseliha. Pliidil podises aeglaselt rikkalik khash. Väikese lihakogusega peaaegu magusaid veiselihakonte hautati puhtas vees vähemalt kuus tundi. Ei mingeid maitseaineid ega vürtse – neid võis serveerida valmisroa kõrvale. Purustatud küüslauk, peeneks hakitud ürdid ja muidugi sool. Khash’i peetakse dieetpuljongiks, mis sümboliseerib sõprust. Puljongi aroom – soe, paks, kontide kerge magususega – täitis kogu maja. Levis

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Astusin veinikeldrisse. See oli avar ja hele. Kiviseinad olid ääristatud pudelitega täidetud riiulitega, samas kõrval asetsesid kõhukad puust tünnid, millest sai veini maitsta. Marina, särav, laia naeratusega blondiin, juba ootas mind. Ta süütas lõhnava viiruki, et puhastada õhku negatiivsest energiast, nii nagu tavaliselt tehakse kirikus kurja silma peletamiseks. Tema mustal T-särgil oli elegantsed tikitud ristid, raamitud sädelevate kividega, ja laual meie ees ikoon, käsitsi kaunistatud vääriskivimosaiigiga. Sellises vagas ja religioosses õhkkonnas algas meie südamlik vestlus. „Av

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mu kallis ja armastatud sõber, tean: olen parandamatu. Oled ilmselt täitsa eksinud minu lugude ämblikuvõrku. Palun varu kannatust, ees on veel lugusid ja ma ei jõua ära oodata, et saaks sulle neid jutustada. Aga mõistad ju, et nädala jooksul, mil me ei kohtu, jõuab juhtuda nii palju huvitavat, mida lihtsalt ei saa jagamata jätta. Tuleme täna tagasi selle juurde, millest alguses tahtsin rääkida. Naljakas isegi mõelda: juba viieteistkümnes peatükk, aga olen ikka alles oma loo alguses. Lõpetan tühja loba ja asun asja juurde. Keerame kalendri uuesti 7. oktoobrile. Õues on palav, päike äratas mind oma laiskade kiirtega hellalt nägu limpsides. Avasin mingi müra peale silmad ja nägin kiilakat meest. Tema sünnipäeva me eile tähistasime. Ja just temaga suudlesin hilisõhtul pargis. Naeratasin kohmetult ja tõusin riideid kohendades voodist. Me kumbki ei teadnud, kuidas olla. Seepärast lihtsalt kallistasime. Läksin kiiresti hambaid pesema, et aega võita ja end koguda. Kohmetus kadus aga sama kiiresti, nagu oli tekkinud. Pärast lühikest arutelu otsustasime koos hommikusööki teha.

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Ma ei kujutanud ettegi, et kolme kuu jooksul jõuan Eestist nii väga puudust tundma hakata. Mitte ainult sõpradest ja kodutundest, vaid ka keelest, toodetest ja harjumuspärasest päevaplaanist. Suures Grazis on tõenäosus sõpradega kokku sattuda väga väike. Aga Haapsalus peatusime Mišaga peaaegu igal sammul, et saaksin vahetada paar sõna nendega, keda pole ammu näinud. Ja jälle ootas meid ees kiirmaraton – peaaegu võimatu missioon. Kõigepealt prillipoodi, et osta Miša läätsedele vedelik ja karp. Siis apteeki. Siis lossi, kus töötavad mu kaks sõpra, ema ja tütar – odessalased Maria ja Ira. Ira on imekena noor naine. Tark, enese- ja väga sihikindel

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Plaan oli naeruväärselt lihtne, aga väga umbmäärane. Pidime sõitma nädalavahetusel kahekesi Eestisse, kohtuma sõpradega, võtma mu asjad ja tagasi koju tulema ‒ vahetades riike nagu mõni mees kindaid. Tuli vaid julged kavatsused reaalsuseks muuta. Miša hakkas pileteid ostma. Loomulikult Riia kaudu, sest nii tuli palju odavam. Tuli vaid otsustada, millal meile mõlemale sobib sõita. Käisin peale, et see võiks juhtuda jaanuari esimestel päevadel, sest tahtsin jõuda Eestis ära käia enne keelekursuste algust. Paraku rääkis tema töögraafik midagi muud. Noh, kuupäeva saime paika. Aga ülej

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kallis sõber, kujuta ette, et on juba varajane hommik. Nii umbes kell kolm. Väljas akna taga on vaikne ja rahulik. Isegi esimeste trammide kõlinat kauguses pole kuulda. Linn magab. Ja meie oleme pärast lärmakat pidu jäänud kahekesi istuma tillukesse kööki. Laual on pooleldi söödud salatid, kolmeliitrises purgis turritab lillekimp, seinakell liigutab kähedalt ja uniselt oma osuteid ning meie sosistame, et mitte teisi äratada, ja räägime kõige tähtsamast. Elust. Armastusest, muidugi. Lõpetanud oma pika jutustuse, ohkab Miša sügavalt, tõuseb püsti, valab suure kummaliste kirjadega kruusi keeva vett täis, paneb sinna kolm lusikatäit suhkrut, viskab sisse lahustuva kohvi ja istub

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Õlu oli soe nagu ilmgi. Istusin pargis pingil. Üksi. Oli minu sünnipäev ja minu esimene päev Gruusias. Olin otsustanud Batumi sõita päikesepaistelise ilma pärast. Alguses ei olnud see mul üldse plaanis. Bussipileti ostsin lennujaamas, aga buss läks alles poolteist tundi hiljem – hilines. Kui seda taipasin, veensin end ootama vähemalt 20 minutit. Siis veel pool tundi, aga juba bussis istudes. Ootamisele järgnes neli tundi sõitu Batumi. Valisin just selle hosteli, kuigi teadsin, et seal pidutseda ei saa (range ja minu arvates rumal reegel – ei mingit alkoholi hosteli territooriumil). Lootsin, et kohtan seal kedagi, kellega koos saaks minna kuhugi mujale ja juua pudeli õlut. Aga hostelis polnud kedagi. Täitsa tühi. Ainult üks venelane, nagu halvas anekdoodis. Aga – imede ime! Õue

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Tere, mu sõber! Loodan, et su jõulud olid ilusad ja soovin õnne uue aasta puhul! Olgu sinu elu täidetud rõõmu, naeru ja armastusega! Mis minusse puutub, siis veetsin jõulud suurepärases seltskonnas ‒ koos Michaeli ja tema isaga, nende naabrite koduste küpsistega, kaunilt ehitud jõulupuuga ja lumega akna taga. Parimad jõulud. Arvan, et oled mu lugude jutustamise viisist veidi segaduses. Pole ime. Vahel ma ei tea, mida endalt oodata. Lähme õige täna mõtetes tagasi mu kõige esimesse päeva Gruusias. Pärast uskumatult piinlikku lugu valuutavahetuspunktis naasin uude hostelisse. Käisin duši all ja katsin endale teise korruse verandal lõunalaua kõ

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Mul on sulle, mu sõber, üks nõuanne – ilma tervituste ja muude tarbetute sissejuhatusteta: „Ära lase end võluda, et mitte pettuda.” Ja lisan omalt poolt: „Ära kaota kunagi valvsust.” Nende lausete mõtet ja kaalu mõistsin ma just oma esimesel päeval Gruusias. Tiivustatuna ja inspireerituna päikeselisest riigist, millest ammu olin unistanud, sõitsin piknikule. Sõin imemaitsvat toitu, nautisin soojust ja tabasin end mõttelt, et see on justkui minu väike suvi, mis soojendab mind seest ja väljast. See ootas mind ära, pealegi kingitustega: küpsed puuviljad, värsked köögiviljad ja muud hõrgutised. Olin koos inimesega, kes vanuse poolest sobinuks mulle isaks. Tundsin end turvaliselt ja hoituna. Jõin koduveini, naeratasin, viskasin nalja ega jõudnud küllalt pead pöörata, et vaadata mind igas suunas ümbritsevat enneolematut ilu. Kuni reaalsus mulle „nuiaga vastu pead virutas”. Jõudsim