Silt: Minu väike Gruusia suvi

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Niisiis – naasin Stockholmi Arlanda lennujaama ja olin täielikus segaduses. Tülitasin kõiki töötajaid, püüdes aru saada, kuhu minna ja kust saada pardakaart. Kõndisin ühest saali otsast teise, juba mõttes lennureisiga hüvasti jättes. Aga – show must go on – suutsin siiski endale selgeks teha, kust saab pardakaardi, ja jõudsin õigeks ajaks lennukile. Lennukis valitses elav ja lärmakas meeleolu, justkui oleksin sattunud Türgi seriaali võtetele: keegi jutustas, keegi kõndis ringi, keegi vaatas filmi, keegi sõi midagi – kõike seda tehti naerusuiselt ja suurte žestidega. Istanbul tervitas mind väikese katsumusega – seitse tundi lennujaamas. Polnud jõudu ega soovi minna linna avastama. Vahetasin lõhnava ja sõbraliku duty-free ala hallide seinte vastu ja uppusin rahvamassi. Kohvrirataste kõrin, laste nutt ning sajad, tuhanded teised hääled. Kuna mul polnud aimu

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kas olete kunagi mõelnud, mis juhtuks, kui kohtaksite oma teisikut? Mitte sellist, kes näeb välja täpselt nagu teie – see oleks liiga lihtne –, vaid sellist, kelle veidrused, harjumused ja kaosetase kattuvad teie omadega. No nii. Tundub, et ma leidsin oma. Saage tuttavaks – Michael. Minu partner. Täisvereline austerlane, kes näeb välja nagu gruusia piraat: täiesti kiilas, tiheda habemega, kolm kõrvarõngast

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Tere, kallis sõber. Astu sisse ja tunne end nagu kodus. Tegin sulle juba tassi maitsvat teed sidruni ja meega, ostsin vaarikamoosi ja kohevaid kaneelisaiu – täpselt selliseid, nagu Karlsson armastas. Istu mugavalt – on aeg kuulata lugu ühest väga vaprast, uljast ja mitte vähem õnnelikust tüdrukust nimega Tetjana. Muide, kas sa tead, et juba tema nimes on peidus jonni, sihikindlus

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Tere, mu hea lugeja! Loodan, et oled valmis kuulama haaravat lugu minu kuupikkuse rännu algusest. Ärkasin hommikul viimast korda oma voodis. Tegin voodi üles, pesin, sõin hommikust ja pakkisin asjad, mida polnud varem jõudnud sõprade juurde hoiule viia. Hüvastijätt ei olnud pisaraterohke, südames oli soe tunne. Selles korteris olin veetnud palju ilusaid õhtuid sõprade seltsis, kuulanud üksinda kaunist muusikat,

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kallis lugeja, luban endale väikese kõrvalepõike, et rääkida sulle sooloreisija katsumustest nagu mina neid kogesin. Sellest on raske rääkida, kuid paljud naised puutuvad meeste kokku soovimatu tähelepanuga. Arvasin, et vanemate meeste kõrval olen turvalises kohas. Paraku eksisin. Viimase kuu jooksul olen kogenud mitut ebameeldivat olukorda, kui mehed käitusid räpaselt ja lubamatult, pidades mu lahkust ja avatust

[caption id="attachment_459031" align="alignnone" width="1920"] Tetjana Himitš. Foto: erakogu[/caption] Kallis lugeja, kohtusimegi taas. Pärast kahte aastat kirjutan jälle – aga juba mitte oma raskest põgenemisest sõjast, vaid hoopis unustamatust reisist. Enne kui lõppes mu tööleping Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses, otsustasin, et ei suuda ega taha kohe uut tööd otsida. Eriti pärast aega jaanuarist aprillini, mis ei olnud mu närvikavale kerge. Ärevus kasvas ig