Silt: marju himma

[caption id="attachment_299545" align="alignnone" width="1920"] Marju Himma, ajakirjandusuuringute teadur[/caption] Ma ei lähe enamasti kaasa ebausu nähtuste või ennetega, ehkki mulle on alati huvi pakkunud rahvapärimuses märgid, millest inimesed loevad välja võimalikke tulevikus juhtuvaid sündmusi. Ma ei iseloomusta inimesi nende tähemärgi järgi, sest ma tegelikult vist isegi ei oskaks peast kõiki tähtkujusid nende õiges järjekorras nimetada. Aga ma ei salga maha oma aasta alguse harrastust – loen uue aasta esimestel päevadel alati põnevusega läbi ettejuhtuvad horoskoobid. Teadlase ja muidu keskmisest ratsionaalsema inimese puhul näib see vahest veidrusena, kuid võtan seda kui meelelahutuslikku ajaviidet. Samas olen täitsa kindel, et horoskoopides on palju sellist, mis läheb täide.

[caption id="attachment_299545" align="alignnone" width="1920"] Marju Himma[/caption] Vahel teeb kuus kilomeetrit rööpaid tõhusama töö kui rahvusvaheline kiirrong. Minu viimasest rongisõidust Turbast Tallinnasse 1995. aastal meenuvad kaks asja: rong sõitis nii aeglaselt, et rongi kõrval joostes oleks saanud kiiremini, ning et mu rahakott jäi rongi ja rongijuht tagastas selle, paraku küll ilma selle suve jooksul teenitud rahata. Paarkümmend aastat pärast seda sidus mind Turbaga vanaema, kelle juurde sai bussi ja ühe umbse marsruuttaksoga. Varsti pärast rongide kadumist kadus alevi keskusest kõrts, siis tööstuskaupade pood. Mänguväljak ja spordiplats olid juba varem rohtu kasvanud. Suurema osa minu teadlikust elust on Turba olnud elatanud memmede alevik, kellest jäävad pisitasa alles vaid õisi täis aiad. Ilmselt on see äravahetamiseni sarnane lugu paljude taoliste alevikega.

[caption id="attachment_299545" align="alignnone" width="1920"] Marju Himma[/caption] Viimastel nädalatel on moesõnana levima hakanud mõiste sotsiaalne norm. Maski kandmisest peab saama sotsiaalne norm. Mida see õigupoolest tähendab? Ja miks mõnest käitumisviisist saab sotsiaalne norm, teisest mitte? Kerime aega aasta jagu tagasi. Mäletate 2019. aasta märtsi ühiskondlikku kampaaniat, mis kutsus üles inimesi varuma koju vähemalt ühe nädala toiduvaru? Pakisupid, pudrud, konservid. Rull tualettpaberit ka. Samuti veevaru, sest millega muidu seda putru keeta. Kampaania eestvedajad rõhutasid, et kriis tabab alati ootamatult ning nädala toiduvaru aitab hulle olukordi vältida. Inimesed mõtlesid kampaania ajal ilmselt rohkem oma koduse kuivainevaru peale, kuid sügiseks oli see ununenud ning nädala toiduvaru kogumisest sotsiaalset normi ei kujunenud. Viimast kinnitas oktoobritormiks ristitud kriis, kus Lõuna-Eestis oli tormi tõttu elektri, kütte ja ka toiduta tuhandeid inimesi.

[caption id="attachment_298690" align="alignnone" width="2000"] Läti reisirma erilennul kandsid stjuardessid kaitseriietust, reisijad pidid vaid lootma sellele, et kellelgi pole viirust, mis kitsas salongis kõiki nakatab. Marju Himma[/caption] 5. aprillil kirjutan oma reisikorraldajale abipalve mind Rootsist koju aidata. Saan vastuse, et Nordica tegevat aeg-ajalt erilende ning oma reisisoovist tuleb neile teada anda. Siis on lootust, et erilend ka tuleb, ehkki ei ole teada, kas ja millal. Täidan Nordica lehel ankeedi ja jään ootama tagasisidet. Seda ei tule. Ei tule ka nädal hiljem. 14. aprilli õhtul on välisministeeriumi lehele ilmunud info, et Läti reisifirma toob homme ehk 15. aprillil Stockholmist ära Läti, Leedu ja Eesti kodanikke. Lennata saab Riiga. Nüüd läheb kiireks. Mul on vähem kui 24 tundi, et korraldada transport Lääne-Rootsist Stockholmi ning leida viis, kuidas Riia lennujaamast Tallinna jõuda. Täidan kahtlasevõitu Läti reisikorraldaja lehel ankeedi. Kahtlane tundub reisifirma juba oma nime Atlantic Travel poolest. See sarnaneb kümnete reisifirmadega, mis kombineerivad neid sõnu ning sellise nime ja üsna väheinformatiivse kodulehe abil oleks lihtne inimestelt raha välja petta.

Astun kell 7.45 tänavale. Poolteisekilomeetrisel jalutuskäigul, mis lahutab mu kodu Karlstadi ülikooli linnakust Kesk-Rootsis, silman kolme inimest. Ülikoolis kohtan kohvinurgas veel üht. Kabinetis olen üksi – kolleegid töötavad kodus, omal soovil. Kogu ülikoolilinnak on tühi. Need, kes on siin, on tulnud vabatahtlikult, sest tegelikult ei ole kohustust töötada kodust ega ka kohustust tööl käia. See on igaühe otsus. Minagi olen siin, Rootsis, oma tahtel. Ehkki võinuksin peatada oma töölepingu, naasta koju Eestisse, olla karantiinis ja oodata, mida kevad toob. Valisin aga Rootsi, sest tunnen end siin sama turvaliselt kui Eestis. Ma ei leia, et ühe või teise riigi valitud strateegia koroonakriisiga toime tulemiseks oleks parem või halvem, aga strateegiad on selgelt erinevad.