Silt: Lõuna-Aafrika
Grete Kindel: viimane nädal keset globaalset kriisi
[caption id="attachment_303519" align="alignnone" width="1150"]
Grete Kindel ühe jalaga India, teisega Atlandi ookeani kohal. Foto erakogu[/caption]
Hommikul lennujaama sõites läks meie GPS hulluks. Jõudsime kaubalendude terminali, mis tekitas omajagu ärevust, sest meil polnud õrna aimugi,kui kaugel on reisijate terminal. Tiirutasime ühe ja teise kaardirakenduse järgi ning jõudsime ka teist korda samasse kohta, aeg aina tiksumas. Uurisin pisut kaarti ning sain aru, et meie terminal on täpselt kaubaterminali taga. Püüdsime leida kõige kiirema tee, et mitte lennukist maha jääda.
Port Elizabethi jõudes võtsime uue rendiauto ja põikasime Addo Elephanti rahvusparki, et teha päevane safari. Minu jaoks jäi see väga lahjaks, kuna varasemast oli võrdlusmoment Keeniast Maasai Mara Rahvuspargist, kus nägin kordades enam loomi.
Grete Kindel ühe jalaga India, teisega Atlandi ookeani kohal. Foto erakogu[/caption]
Hommikul lennujaama sõites läks meie GPS hulluks. Jõudsime kaubalendude terminali, mis tekitas omajagu ärevust, sest meil polnud õrna aimugi,kui kaugel on reisijate terminal. Tiirutasime ühe ja teise kaardirakenduse järgi ning jõudsime ka teist korda samasse kohta, aeg aina tiksumas. Uurisin pisut kaarti ning sain aru, et meie terminal on täpselt kaubaterminali taga. Püüdsime leida kõige kiirema tee, et mitte lennukist maha jääda.
Port Elizabethi jõudes võtsime uue rendiauto ja põikasime Addo Elephanti rahvusparki, et teha päevane safari. Minu jaoks jäi see väga lahjaks, kuna varasemast oli võrdlusmoment Keeniast Maasai Mara Rahvuspargist, kus nägin kordades enam loomi.
Grete Kindel: Kaplinna kontrastid ja vargad
Alustasime reisimist Kaplinna poole 4. märtsi varahommikul. Lennujaamades ja lennukites oli kõik tavapärane, miski ei viidanud peagi plahvatavale epideemiale, välja arvatud Kaplinna lennujaam, kus kõikidel riiki saabujatel mõõdeti kehatemperatuuri.
Lõuna-Aafrika vabariigi (LAVi) pinnale astusime enne südaööd. Aafrika õhk oli mõnusalt soe ning hilisest kellaajast hoolimata oli sagimist palju. Esimesed tundmused seni külastamata riikide puhul on alati erilised ja jäävad ehk kõige rohkem meelde, sest need võivad lõpuks petlikuks osutuda. Taksoaknast paistsid korralikud kiirteed, kivised ja trellitatud kuubikutest elumajad, neid eraldamas joonlauaga tõmmatud tänavad, mille igas otsas kundesid ootavad naised. Nähtu ei üllatanud, sest olin lennukis lugenud Gertrud Talviku „Minu Lõuna-Aafrika vabariiki”.