Silt: Lihula Lions klubi

[gallery ids="328886,328888,328890,328892,328894,328896,328898,328900,328902,328904,328906,328908,328910,328912,328914,328916,328918,328920,328922,328924,328926,328928,328930,328932,328934"] Andra Kirna fotod Lihula lions’id võtsid laupäeval lahti miilikuhja, et näha, kuidas tänavune söetegu välja on tulnud. Esimese miili tegid Lihula lions’id aastal 2000 Lihula mõisamäel. „Miili tegemise õppisime ära Soome vaderite klubis,” rääkis Lihula Lionsi klubi president Aldo Vaan. Soomest Kulla klubist külge jäänud komme on Lihulas kindlalt kanda kinnitanud. „Algul tehti miili igal aastal, nüüd harvemini, üle aasta,” ütles ta. Miilikuhjas valminud sütt saab kasutada nii sepatöös kui ka grillimiseks. Esimestel aastatel müüsid Lihula lions’id omatehtud sütt heategeval otstarbel. Kuid et söe valmistamine miilikuhjas on väga töömahukas ja oodatud ärilist edu see ei toonud, sest vabrikutoodanguga konkureerida on keeruline, on miili tegemine klubiliikmetele hobina külge jäänud. Siiski mitte ainult hobina, sest sel viisil toodetud sütt jagatakse tänukingina koostööpartneritele. „Tavaliselt paneme miilama 15–18 ruumi lepapuud,” kirjeldas Vaan. Miilipuude tegemine algab veebruari alguses. Puud jäetakse veidi üle meetristeks juppideks, lõhutakse peenemaks ja pannakse riita kuivama. Vaani sõnul olid puud mai kolmandaks nädalaks küllalt kuivad, et neist juba sütt saada. Miili põhimõte on, et puit ei tohi miilikuhjas ära põleda, vaid peavad tasapisi söestuma. Selleks laotakse puud tihedalt hunnikusse, keskele jäetakse nn korsten, ja kogu hunnik kaetakse mätastega.