Silt: laevakaitsja

Ülle Koha. Foto: Arvo Tarmula Läänemaa haigla polikliiniku vanemõe Ülle Koha töölaual oli veel eile pakk kirjaklambriga kokku pandud ajaleheväljalõikeid – ristsõnad ja sudokud Indiasse pojale saatmiseks. Häbelikult lükkas ta väljalõiked kõrvale ja ütles: „Nüüd pole neid enam vaja.” Ülle Koha poeg Kristo Koha on juba teist päeva kodus ja pakke saata pole talle vaja. India laevakaitsjate saaga on nii pikk ja kirju, et mingigi ülevaate saamiseks on see mõistlik arvudesse panna. Kõrvalseisjale on see lihtsalt rida kuupäevi, mida ajalehest lugeda ja unustada. Ülle Kohal on need kuupäevad peas ja iga kuupäeva taga on terve maailm. Neid maailmu oli ta nõus jagama Lääne Elu lugejatega. 12. oktoober 2013. India piirivalve peab kinni laevakaitsjaid vedanud aluse, kus on 35 meest, sh 14 Eesti kodanikku, nende seas Ülle Koha poeg Kristo. See oli esmaspäev. Olin tööl. Ajasime töökaaslasega juttu, ja nii nagu ikka, ka oma lastest. Ütlesin, et Kristo peaks varsti Sri Lanka lähistele jõudma. Töökaaslane ütles, et ta kuulis, et üks piraaditõrjelaev tõmmati India vetesse. Olime pojaga tihedas kontaktis. Kui ta pääses laeval internetti, siis ta kirjutas mulle. Laeva marsruuti ma teadsin, aga kaks-kolm päeva ei olnud ma temast midagi kuulnud. Öö otsa guugeldasin. Teisipäeva hommikuks oli selge, et oligi nii, nagu kolleeg rääkis. Nägin poja pilti, ta oli tõepoolest laeval, mis oli kinni peetud. Eesti uudistes polnud sellest veel midagi. Ma olin paar-kolm päeva uudistest ees. Kolme-nelja päeva pärast helistati ka välisministeeriumist. Öeldi, et India rannavalve on laeva kinni pidanud. Mõtlesin, et ehk on laeva peal midagi juhtunud. Ma ei poleks osanud eluilmaski mõelda, et meeste pea kohal olid alanud poliitilised mängud. 18. oktoober 2013. Laevakaitsjaile öeldakse, et nad viiakse arstlikku kontrolli. Tegelikult aga vanglasse.