Silt: Läänemaa Ühisgümnaasium

[caption id="attachment_436268" align="alignnone" width="1920"] Monarhikandidaadid Angela Meeles (vasakult), Jegor Kopanev, Markus Põru, Kaspar Plans ja Karen Loorens. Homme selgub, kes neist monarhiks kuulutatakse. Foto: Miia Krips[/caption] Läänemaa ühisgümnaasiumi (LÜG) iga-aastane traditsioon on uue monarhi valimine. Tänavu valitakse juba 12. monarh. Eelmisel kolmapäeval alanud LÜGi monarhinädalal peavad viis tänavust monarhikandidaati lahendama mitmeid ülesandeid ja pidama debatte nii omavahel kui ka õpetajatega. Nädal algas kandidaatide tutvustamisega. Selleks tegid kandidaadid endast lühivideod, mille maksimaalne pikkus võis olla minut ja 9 sekundit.

[gallery ids="427216,427214"]   Haapsalu põhikooli lastekoor ja Läänemaa ühisgümnaasiumi noorte segakoor otsustasid võtta kätte ja õppida suurte laulupidude vahelisel ajal ära hoopis võrokeelsed laulud, et osaleda võrokate laulupeol Uma Pido. Kuues võrokeelne laulupidu Uma Pido toimus sedapuhku 1. juunil Põlvas Intsikurmu laululaval ja tõi kokku rekordilised 3900 esinejat. Suurem osa osalejatest olid Lõuna-Eestist ja mõned ka pealinnast, aga Eesti kooridest olid kaks Haapsalu koolikoori ilmselt kõige kaugemalt tulijad. Kõige kaugem tulija oli võrokeste peol aga Euroopa Eesti segakoor.

[gallery ids="425889,425890,425885,425892,425886,425887,425888,425893,425894,425895"]   Sel õppeaastal said Läänemaa ühisgümnaasiumi noored esimest korda õppida majandust teisiti kui tavapäraselt koolipingis. 16 gümnaasiumiõpilast kohtus üheksal korral endises keskkonnaameti majas Kiltsi majandustrefil, kus noored pidid välja mõtlema uusi kõrgelt tasustatud töökohti, mis neid Läänemaale tagasi tooks. Töökohtade väljamõtlemisel lähtusid noorte oma huvialadest ja väljamõeldud töökohtade tutvustamiseks pidid noored maalima oma idee vanadele ustele, mida kasutati viimasel kohtumisel oma idee tutvustamiseks.

[caption id="attachment_424833" align="alignnone" width="1920"] Aasta koolide gümnasistid Haapsalus. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Reedel ja laupäeval kohtusid Läänemaa ühisgümnaasiumis (LÜG) kolme aasta kooli tiitli saanud gümnaasiumi õpilased: lisaks Haapsalu omadele ka Võru gümnaasiumi ja Tallinna 32. kooli noored. Reede pärastlõunal saadi kokku Wiedemanni spordihoones, kus noored mängisid võrkpalli, pimevõrkpalli ja spikeball’i.

[caption id="attachment_363558" align="alignnone" width="1920"] Läänemaa ühisgümnaasium. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Eile käis Läänemaa ühisgümnaasiumis vastuvõtukatsetel 145 noort, seda on 20 võrra rohkem kui mullu. Läänemaa ühisgümnaasiumi direktor Gina Metssalu ütles Lääne Elule, et senise kolme klassitäie asemel võib kool seekord vastu võtta neli klassitäit kümnendikke.

[caption id="attachment_423582" align="alignnone" width="1920"] Kirjanik Elin Toona tänas pärast etendust näitlejaid. Kaire Reiljan[/caption] Kolmapäeval sai Läänemaa ühisgümnaasiumis näha kirjanik Elin Toona elulool põhinevat näidendit „Elin Toona lapsepõlvelugu paguluses“. Loo, mille lavastas Eva Kalbus, jutustas teatritrupp KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne. Laval olid kahe kooli, Tallinna 32. keskkooli ja Tallinna saksa gümnaasiumi õpilased. Kui tihti kipuvad ajalool põhinevad lavastused, filmid ja raamatud olema noorte seas ebapopulaarsed, sest neis ei leidu midagi ligitõmbavat, siis selle lavastuse puhul olid noorte arvamused vastupidised. Klassikalises lavastuses näeb tavaliselt näitlejaid lugu jutustamas, kuid Kalbuse omas oli kasutatud eraldiseisvat tegelast – jutustajat. Küsides kaasõpilastelt, mis lavastuse juures eriliselt silma jäi, vastas enamik, et selleks oli just jutustaja. Tõsteti esile, et jutustaja kasutamine oli põnevalt lahendatud, et ta oli nii hingega asja juures ja roll oli väga hästi tehtud. „See, kuidas oli kasutatud noort ja vanemat Elinit – vanem Elin rääkis põhilugu oma noorusest ja noor Elin viibis parasjagu selles ajas,” kirjeldas üks pealtvaatajatest. Tänu jutustajale, kes rääkis detailidest ja andis selge ülevaate, oli lavastust kerge mõista. Vahel on ajalooteemalises loos asjadest raske aru saada ja nende mõtet tabada, kuid selles lavastuses oli see tänu kostüümidele lihtne. Igal tegelaskujul olid seljas ajastule vastavad riided ning see andis edasi arusaama, et lavastus tõesti põhineb päriselul.

[gallery ids="423641,423642,423643,423644,423645,423646,423633,423647,423648,423649,423650,423634,423652,423635,423653,423654,423655,423656,423657,423636,423637,423658,423638,423639,423659,423640,423660"] Tallinna koolide teatritrupi KOKK lavastus kirjanik Elin Toona lapsepõlvest paguluses tõi kolmapäeval Läänemaa ühisgümnaasiumi saali rahvast puupüsti täis. Ei oska arvata, mis tundeid tekitas 86aastase Elin Toona lapsepõlvelugu Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilastes, aga saal oli hiirvaikne ja elas kaasa. Ehk osalt ka põhjusel, et laval olid eakaaslased: teatritrupp KOKK ehk Tallinna 32. keskkooli ja Tallinna saksa gümnaasiumi õpilased. Kindlasti aga põhjusel, et see, mis maha mängiti, oli päris lugu, mitte fiktsioon või millegi ainetel. Lavastuse peategelane istus esimeses reas ja pöördus ka pärast etendust publiku ning näitlejate poole. Tegelikult pole paremat paika kui ühisgümnaasium, kus sõja jalust pagenud väikese Elini lugu mängida. Saal mängib kaasa. Sellesama kooli oli lõpetanud Elin Toona ema Liki Toona. Sinnasamasse pidi minema ka väike Elin, koolikottki oli ostetud, aga läks teisiti. Sõda mõistis ta pagulusse ja pillutas nagu lehte tuules. Küllap on sellessesamasse saali sisse astunud ka Elin Toona vanaisa koolinõunik Ernst Enno ise, kelle ruuduline tekk stseen-stseenilt lavale ilmus: küll lapsele ümber pandud, küll vanaema õlul, küll kompsuks seotud. Enno vaim lehvis luuletustena, aga avaldus ka muus. Kui Haapsalus tuli kannatada kütmata tuba, sest koolinõunik ostis puude asemel raamatuid, siis Saksamaal polnud raamatuid ega puid, aga oli lootus, et kodus õitsvad valged ristikheinad ja kord muudab Yorki päike me tusameele talve hiilgusrikkaks suveks. Shakespeare kõlas laval ikka ja jälle, alguses ema Liki, siis juba Elini enda suust. Enno luule ja kohalolu mõjus lavastuses endelisena, justkui oleks ta teadnud, ette aimanud. Vaatab ju luuletaja kujugi Haapsalus merele, nagu tunneks ta sõja jalust põgenenute igatsust tõotatud maa järele. Saksamaale, kus on vabadus. Inglismaale, kus kõneldakse Shakespeare’i keelt. Tagasi koju, kus õitsvad valged ristikheinad. Aga ei lähe nii. Saksamaal pole põgenikud muud kui verdammte Ausländer (neetud välismaalased – saksa k). Inglismaal sajab musta lund ja ema valetab, et väikest Elinit pole olemas. Lõpuks Haapsallu tagasi jõudnud, pole enam kodugi. Muinasmaast on alles vaid meri ja Tšaikovski pink, mis lapsena paistis kodumaja aknast. Loone Otsa ja Eva Kalbuse „Elin Toona lapsepõlvelugu paguluses“ kannab sama motiiv, mis juunis Uuemõisa lossis esietenduvat lavastust „Üks helevalge tuvi“ – teekond tõotatud maale, mida polegi olemas. Kujund on Toonalt ja mõlemad lavastused põhinevad tema mälestustel. „Ühe helevalge tuvi“ kohta ei tea, aga Elin Toona lapsepõlveloo keskmes on laps, kes ei väsi tõotatud maad uskumast siiski, kui on juba vana.

[gallery ids="423040,423041,423042,423044,423045,423046,423047,423048,423049,423050,423051,423052,423053,423055,423056,423058,423059,423060,423061,423063"]   Läänemaa ühisgümnaasiumi ja Haapsalu kunstikooli õpilased defineerisid õnne ja ootavad kõiki Haapsalu linnagaleriisse kunstipeitust mängima. Kui heita pilk kunstisaali külalisraamatusse, nähtub, et esimesed otsijad on õnne leidnud. Lihtne see pole, sest labürindiks muutunud linnagaleriis võib kaotsi minna. Mõni eksponaat võib kahe silma vahele jääda, otsijale jäävad pihku vaid karvad ja õnn ise lipsab sõrmede vahelt minema, nagu poleks teda olnudki. Vähemalt erkkollane plakat kirjaga „õnn“ ei jää kuidagi märkamata. See särab Haapsalu linnagalerii ukse peal ja meelitab virvatulukesena sisse astuma. Lihtne, aga tõhus. Kes siis ei tahaks õnne leida?!