10.6 C
Haapsalu
Teisipäev, 1. aprill 2025

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Kaire reiljan

Silt: kaire reiljan

Lugemislood: Tsundoku paine

Kui Lääne Elu ajakirjaniku Kaire Reiljani käest küsida, mitu raamatut tema öökapil parasjagu lugemist ootab, siis vastab ta hetkegi mõtlemata, et sada. Lõviosa sellest on rootsi- ja eestikeelne ajalookirjandus, nii et tema lugemislood on kõvast sinnapoole viltu. Üks taanikeelne ajalooraamat on ka. Midagi imelikku selles ei ole, sest Reiljan on Tartu ülikoolis ajalugu õppinud ja mõistab rootsi keelt, mille oskajana saab hakkama ka taani keelega. Aga et sada? Reiljan kinnitab, et ei liialda. Nimelt ei pane ta ühtegi köidet enne riiulisse, kui on selle läbi lugenud. Kui sedaviisi, siis jah. Ma ei tea kedagi, kes suhtuks (ajaloo)raamatute ostmisse nii kirglikult kui Reiljan. Ja nii valguvadki lugemist ootavad

Lääne Elu peatoimetajana asus tööle Aivar Õepa

[caption id="attachment_440479" align="alignnone" width="1920"] Lääne Elu peatoimetaja Aivar Õepa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Tänasest on Lääne Elu uus peatoimetaja Aivar Õepa, senine peatoimetaja Kaire Reiljan jätkab ajakirjanikuna. Suuri muutusi Õepal ajalehega plaanis ei ole. „See on hästi funktsioneeriv toimetus,” ütles Õepa. „Lehel oli uut hingamist vaja,” põhjendas Reiljan peatoimetaja vahetust. Ta lisas, et Õepa tunneb toimetust ja selle tööd. „Lääne Elu on see koht, kuhu tullakse tagas

Seitsme maa ja mere taga: kohtumine kaasmaalastega

Reisi lõpp lähenes ja pärast hommikupoolikut Stromnessis vinnasime pärastlõunal külalistemajja jäetud kotid taas selga ning istusime viimast korda Kirkwalli suunduvasse bussi. Kirkwallis olnuks meil umbes viis-kuus tundi aega, et linnale viimane pilk heita ja siis juba Orkneyga hüvasti jätta. Ega meil Kirkwallis aja veetmiseks suuri plaane olnud, piirangud seadsid ka seljakotid, mida polnud mõneks tunniks kuhugi jätta. Internetist pagasi hoiustamise kohta infot otsides leidsime küll uudise, et mingi ühing oli kokkuleppel linna ühe hotelliga sellist teenust pakkunud, kuid turismiinfopunktist selle kohta pärides selgus, et enam sellist võimalust pole. Pagasiruumi polnud ka bussijaamas ja sadam, kust õhtul laevale pidime minema, asus kesklinnast nii kaugel, et sinna lihtsalt kottide jätmiseks vantsida ei viitsinud.

Seitsme maa ja mere taga: pika tänavaga linn

[gallery ids="434416,434417,434418,434419,434420,434421,434422,434423,434425,434426,434427,434428,434429,434440,434430,434432,434433,434434,434435,434436,434437,434438,434439"] Kuidagi märkamatult oli kätte jõudnud meie viimane päev Orkneyl – juba hilisõhtul pidime astuma Kirkwallis taas Aberdeeni sõitvale laevale ja järgmisel õhtul lendama tagasi koju. Viimase Orkney-päeva esimese poole veetsime Stromnessis, kus olime küll mitu ööd ööbinud, aga linna ennast polnud õieti vaadata jõudnudki. Pärast hommikusööki pakkisime taas seljakotid ja külalistemaja perenaine Doris lubas lahkelt, et võime jätta need külalistemajja nii kauaks, kui vaja.

Seitsme maa ja mere taga: kirik andis nime

[gallery ids="433439,433438,433437,433436,433435,433434,433433,433432,433431,433428,433427,433426,433425,433424,433423,433422,433421"] Orkney pealinn Kirkwall on oma nime saanud kiriku järgi, sest vananorrakeelne nimi Kirkjuvagr tähendab laheäärset pühakoda. Ometi pole linn nime saanud uhke Püha Magnuse katedraali järgi, kuigi jõudsalt kasvama hakkas asula just pärast selle rajamist 12. sajandil. Kirkwallile on nime andnud hoopis väiksem ja vanem Püha Olavi kirik, millest praeguseks pole alles enamat kui kirikaia kaarvärav Bridge Streeti lähedal. Asulat on esimest korda mainitud Orkneyinga saagas seoses sellega, et krahv Rögnvald Brusason ehitas sinna 1046. aastal Püha Olavi kiriku. Päris tühjale kohale ta ilmselt seda ehitama ei hakanud, aga see, kui kaua piirkonnas on elatud, pole täpselt teada. Püha Olavi kiriku ümber hakkas tekkima asula, mida nimetati Burgh. Sadakond aastat hiljem, kui ehitati Püha Magnuse katedraali, tekkis ümbruskonda teinegi asula, mis sai nimeks Laverock. Kahe asula vahel valitses rivaliteet ja kuigi ajapikku kasvasid asulad kokku, meenutab rivaalitsemist siiani jõulude ajal ja aastavahetusel mängitav tänavajalgpallimäng Kirkwall Ba’. Mehed ja poisid linnast ja kaugemalt jagatakse kaheks võistkonnaks, „uppideks” ja „doonideks”, ning võisteldakse, kumb võistkond suudab käsitsi valmistatud nahkpalli lükata, lüüa, visata või muul moel toimetada peatänava mõlemas otsas asuvasse väravasse.

Kaire Reiljan pälvis Vabaduse Tammepärja aumärgi

[gallery ids="433473,433472,433471"]   Ajalehe Lääne Elu peatoimetajale Kaire Reiljanile ja Lääne ringkonna naiskodukaitsjale Irina Fišinale andis justiitsminister Liisa Pakosta täna Tallinnas üle Vabaduse Tammepärja aumärgi. Aumärgiga  tunnustatakse inimesi, kellel on väärilisi teeneid Eesti riigi ja rahva lähiajaloo mälestuse hoidmisel ja edasiandmisel, vabadusvõitluses ning relvastatud ja relvastamata vastupanuliikumises osalemisel, samuti Eesti vabadusvõitluse ja vastupanuliikumise jäädvustamisel.

Seitsme maa ja mere taga: Magnusele pühitsetud kirik

[gallery ids="433134,433135,433136,433137,433138,433139,433140,433141,433142,433143,433144,433145,433146,433147,433148,433149,433150"] Nagu varem juba juttu olnud, on keskaegsete kirikutega Shetlandil ja Orkneyl kehvasti – enamikul kirikutest on vanust ehk paarsada aastat. Nende kõrval oli Kirkwalli Püha Magnuse kirik teiste kõrval meeldiv erand – see on suur ja väärikas, kõrgudes üle terve linna.

Seistme maa ja mere taga: Shapinsay 

[gallery ids="432472,432470,432471,432458,432457,432460,432462,432464,432461,432459,432463,432467,432466,432468,432469"] Reisi lõpp hakkas lähenema. Meie esmane plaan oli jätta Orkney saare pealinna Kirkwalli avastamine viimaseks päevaks, kui pidime õhtul nagunii laevale minema, aga kuna meil ei õnnestunud auto rendiaega päeva võrra pikendada, sõitsime Kirkwalli päev varem. Tagantjärele tuleb tõdeda, et see oli õige otsus, sest nii ei pidanud raskeid seljakotte kogu aeg kaasas tassima. Nimelt selgus järgmisel päeval, et Kirkwallis polegi ühtegi pagasi hoiuruumi, kuhu oma seljakotid jätta oleks saanud.

Seitsme maa ja mere taga: maailma veerel

Orkney peasaare loodetipus asuv Birsay on tegelikult üsna tilluke küla. Olles krahvilossi varemed ja kiriku üle vaadanud, läksime otsima teetuba, mida turismibrošüürides reklaamiti. Teetoa leidsime küll üles, aga õnnetuseks oli see sel päeval kinni. Nii astusime sisse külapoodi, kust õnneks midagi siiski hamba alla saime. Birsay kõige ägedam vaatamisväärsus polnud aga hoopiski krahvilossi varemed või Püha Magnuse kirik, vaid hoopis neist mõnesaja meetri kaugusel asuv rannik oma viltuste tumedate kivipaljanditega. Kuigi olime Shetlandil käinud palju põhjapoolsemates punktides, tekkis just Birsays tunne, nagu oleksime sattunud maailma äärele. Viskasime end päikesesoojale kaldakaljule pikali, nautisime ilusat ilma, Atlandi ookeani lainemüha ja vaadet otse ees avanevale Brough of Birsay saarekesele. Saare maismaapoolses osas eristas silm varemeid ja müüre, mis näitas, et seal on elatud.

Seistme maa ja mere taga: kuri krahv ja Püha Magnus

[gallery ids="431606,431607,431608,431609,431610,431611,431612,431613,431614,431615,431616,431617,431618"]   Kiviajaga ühele poole saanud, võtsime suuna põhja poole Birsaysse, mis on tuntud eelkõige selle poolest, et seal seisavad kõrvuti Pühale Magnusele pühitsetud kirik ja Orkney krahvilossi varemed. Orkney ja Shetland on alates viikingiajast vähemalt võimu ja valitsemise mõttes kuulunud kokku nagu sukk ja saabas ehk olnud ühe valitseja võimu all. Enamasti kippusid need valitsejad resideeruma Orkneyl, võibolla just sellepärast, et Orkney asub Šotimaale lähemal.